Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
te arvate siis, et Napoleon jõuab sõjaväe üle kanali saata?” küsis Boriss naeratades.
Pierre mõistis, et Boriss soovib kõneainet muuta, ja sellega päri, hakkas loetlema Boulogne’i operatsiooni soodsaid ning ebasoodsaid külgi.
Teener tuli ja palus Borissi vürstinna juurde. Vürstinna valmistus lahkuma. Pierre lubas lõunale tulla, et Borissiga lähemalt tuttavaks saada, ning vaadates talle läbi prillide lahkesti silma, surus tugevasti ta kätt … Pärast tema lahkumist käis Pierre veel tükk aega toas edasi-tagasi, kuid ei torkinud enam mõõgaga mõnd nähtamatut vaenlast, vaid naeratas, mõeldes ikka veel sellele armsale targale ja kindlameelsele noormehele.
Nii nagu juhtub varases nooruses ja eriti veel üksinduses, tundis ta äkitselt põhjuseta õrnust selle noormehe vastu ning tõotas endale, et saab temaga tingimata sõbraks.
Vürst Vassili saatis vürstinnat ära. Vürstinna hoidis taskurätikut silmade juures ja tema nägu oli pisaratest märg.
„See on kohutav, kohutav!” kordas ta. „Aga ma täidan oma kohust, maksku see mulle mis tahes. Ma tulen ööseks siia. Teda ei tohi niiviisi jätta. Iga hetk on kallis. Ma ei mõista, miks need vürstitarid veel viivitavad. Ehk aitab Jumal mul leida tee tema ettevalmistamiseks … Adieu, mon prince, que le bon dieu vous soutienne … 136 ”
„Adieu, ma bonne, 137 ” vastas vürst Vassili talle selga keerates.
„Oh, kui kohutavas seisukorras ta on,” ütles ema pojale, kui nad jälle tõlda istusid. „Ta ei tunne enam peaaegu kedagi ära.”
„Ma ei saa aru, kallis ema, missugune on tema suhtumine Pierre’isse?” küsis poeg.
„Seda kõike ütleb testament, mu sõber; sellest oleneb ka meie saatus …”
„Aga mispärast te arvate, et ta midagi meile pärandab?”
„Oh, mu sõber! Ta on nii rikas ja meie nii vaesed!”
„Jah, aga see ei ole veel küllaldane põhjus, kallis ema.”
„Oh Jumal, oh Jumal! kui otsas ta küll on!” hüüdis ema.
XIV
Kui Anna Mihhailovna oli läinud koos pojaga krahv Kirill Vladimirovitš Bezuhhovit külastama, istus krahvinna Rostova veel kaua üksinda, surudes aeg-ajalt taskurätikut silmadele. Lõpuks andis ta kella.
„Kuidas nii, mu armas,” ütles ta vihaselt toatüdrukule, kes end mõne hetke oodata oli lasknud, „kas te ei taha enam teenida või? Küll ma teile paraja paiga leian.”
Krahvinna oli sõbranna murest ja alandavast vaesusest häiritud ja seepärast tujust ära, mis tema puhul avaldus alati selles, et ta ütles toatüdrukule „mu armas” ja „teie”.
„Palun andeks,” sõnas toatüdruk.
„Kutsuge krahv siia.”
Krahv tuli vaaruval kõnnakul naise ette, nägu pisut süüdlaslik nagu ikka.
„Oi, kallis krahvinna, milline sauté au madère 138 laanepüüdest saab, ma chère! Ma maitsesin; ma ei ole Taraska eest seda tuhandet rubla ilmaaegu välja andnud. Ta on seda väärt!”
Ta istus naise kõrvale, toetas küünarnukid vahvalt põlvedele ja sasis oma halle juukseid.
„Mida käsite, kallis krahvinna?”
„Tead mis, mu sõber – millega sa ennast siit ära oled määrinud?” küsis krahvinna, osutades tema vestile. „See on kindlasti sinu sotee,” lisas ta naeratades. „Teate, krahv, mul on raha vaja.”
Krahvinna nägu oli kurb.
„Oi, kallis krahvinna! …” Ja krahv kohmitses rahataskut otsida.
„Krahv, mulle on vaja palju, mulle on vaja viissada rubla.” Ja ta võttis batisträtiku ning nühkis sellega mehe vesti.
„Silmapilk, silmapilk. Hei, kuulge, on seal kedagi?” hõikas krahv niisuguse häälega, nagu hõikavad vaid mehed, kes on kindlad, et need, keda nad kutsuvad, tormavad nende kutse peale ülepeakaela kohale. „Saatke Mitenka siia!”
Mitenka, toosama aadlivõsu, kes oli krahvi majas üles kasvanud ja nüüd kõiki tema asju valitses, astus tasasel sammul tuppa.
„Kuule, kulla mees,” ütles krahv aupaklikule noormehele, kui see oli sisse astunud. „Sa too mulle …” Ta jäi pisut mõtlema. „Jah, too seitsesada rubla, jah. Ja vaata, et sa niisuguseid katkisi ja määrdunud rahasid ei too nagu viimane kord, vaid olgu ilusad, krahvinna jaoks.”
„Jan, Mitenka, ole hea ja vaata, et need ikka puhtad oleksid,” ütles krahvinna nukralt ohates.
„Teie hiilgus, mis ajaks te käsite tuua?” küsis Mitenka. „Kui te suvatsete teada … Aga suvatsege olla muretu,” lisas ta, märgates, et krahv hakkab juba raskelt ning kiiresti hingama, mis oli alati olnud tõusva viha tundemärk. „Ma oleksin äärepealt unustanud … Kas ma pean tooma kohe?”
„Jah, jah, too kohe jah. Ja anna krahvinna kätte.”
„See Mitenka on mul kullatükk,” lisas krahv, nägu naerul, kui noormees oli uksest väljas. „Temaga seda ei ole, et ei saa. Niisugust asja ma ju ei kannata. Kõike saab.”
„Oh, see raha, krahv, see raha, kui palju on selle pärast maailmas muret!” ütles krahvinna. „Aga seda raha on mulle hädasti vaja.”
„Kallis krahvinna, te olete ju tuntud pillaja,” tähendas krahv, suudles naise kätt ja läks kabinetti tagasi.
Kui Anna Mihhailovna Bezuhhovi juurest saabus, oli krahvinnal raha, kõik puha uued pangatähed, juba laual rätiku all ja Anna Mihhailovna märkas, et krahvinna on millegi pärast ärevil.
„Kuidas oli, mu sõber?” küsis krahvinna.
„Oh, kui kohutavas seisukorras ta on! Teda on juba võimatu ära tunda, nii otsas on ta, nii otsas. Ma olin ta juures vaid silmapilgu ega saanud sõnagi suust …”
„Annette, ära jumalapärast keeldu,” ütles krahvinna äkitselt ja punastas, mis tema vananeva kõhna ja tähtsa näo juures nii veider oli, ning võttis rätiku alt raha.
Anna Mihhailovna mõistis silmapilk, milles asi seisab, ja kummardus aegsasti, et olla parajal momendil valmis krahvinnat embama.
„See on Borissile minu poolt – mundri õmblemiseks …”
Ja juba embaski Anna Mihhailovna krahvinnat ning nuttis. Krahvinna nuttis niisamuti. Nad nutsid selle üle, et nad on sõbrad; ja selle üle, et nad on hea südamega; ja selle üle, et nemad, noorepõlvesõbrannad, tegelevad nii madala asjaga nagu raha; ja selle üle, et nende noorus on möödas … Ent nende mõlema pisarad olid meeldivad …
XV
Krahvinna Rostova istus tütarde ja juba suure hulga külaliste seltsis võõrastetoas. Krahv oli meeskülalised kabinetti viinud ja näitas neile seal oma Türgi piipude kollektsiooni. Vahetevahel tuli ta välja ning küsis: kas teda pole veel? Kõik ootasid Marja Dmitrijevna Ahrossimovat, keda seltskonnas hüüti le terrible dragon 139 , daami, kes ei olnud kuulus mitte oma rikkuse ega kõrge seisundi, vaid sirgjoonelise mõistuse ja siira ning lihtsa käitumise poolest. Marja Dmitrijevnat tundis tsaari perekond, tundis kogu Moskva ja kogu Peterburi, ja mõlemas linnas imestati ja naerdi tasahilju tema lihtlabasuse üle ning räägiti temast anekdoote; sellest hoolimata austasid ja kartsid teda kõik ilma erandita.
Suitsu täis kabinetis käis jutt sõjast, mis oli manifestiga välja kuulutatud, ja meeste värbamisest. Keegi ei olnud veel manifesti lugenud, kuid kõik teadsid, et see on ilmunud. Krahv istus Türgi diivanil kahe suitsetava ja vestleva naabri vahel. Krahv ise ei suitsetanud ega rääkinud, vaid silmitses ilmse lõbuga neid suitsetajaid, pea kord ühele, kord
Hüvasti, vürst, andku Jumal teile jõudu …
Hüvasti, mu armas.
Madeira kaste
traguniks