Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
Veerale. Naerusuine Julie Karagina läks lauda Nikolaiga. Neile järgnesid teised paarid, keda jätkus üle kogu saali; kõige taga tulid ükshaaval lapsed, koduõpetajad ja – õpetajannad. Teenrid asusid asja juurde, toolid kolisesid, rõdul mängis muusika ja võõrad võtsid platsi. Krahvi koduorkestri helid asendusid nugade ja kahvlite klõbina, külaliste jutusumina ning teenrite tasaste sammudega. Ühes lauaotsas istus aukohal krahvinna. Tema paremal käel Marja Dmitrijevna, vasakul Anna Mihhailovna ja teised naiskülalised. Teises lauaotsas istus krahv, temast vasakul husaaripolkovnik ning paremal Šinšin ja teised meessoost külalised. Ühel pool pikka lauda oli vanem noorsugu: Veera istus Bergi kõrval ja Pierre Borissi kõrval; teisel pool istusid lapsed, koduõpetajad ja – õpetajannad. Krahv piidles kristallpudelite ja – puuviljavaaside tagant oma naist ning tema kõrget helesiniste lintidega tanu ja täitis usinalt oma naabrite veiniklaase, unustamata iseennastki. Ka krahvinna, kes ei unustanud oma perenaisekohustusi, saatis ananasside tagant kõnekaid pilke mehe poole, kelle kiilaspea ja nägu paistsid hallide juuste taustal tema meelest üha silmatorkavamalt punetavat. Daamide lauaotsas käis ühetasane vadin, meeste pool läksid hääled üha valjemaks ja valjemaks, eriti valju häält tegi husaaripolkovnik, kes üha rohkem näost õhetama lõi ning nõnda palju sõi ja jõi, et krahv teda juba teistele külalistele eeskujuks seadis. Berg rääkis, õrn naeratus huulil, Veerale sellest, et armastus ei ole mitte maine, vaid taevane tundmus. Boriss nimetas oma uuele sõbrale Pierre’ile lauas istuvate külaliste nimesid ja vahetas pilke Natašaga, kes oli otse tema vastas. Pierre rääkis vähe, silmitses uusi nägusid ja sõi palju. Alates kahest supist, millest ta valis à la tortue 147 , ja kulebjaakast kuni laanepüüdeni ei jätnud ta vahele ainustki rooga ega ainustki veini, mida ülemteener talle salvrätikusse keeratud pudeliga tema naabri õla tagant sõnade „madeira”, „Ungari” voi „reinvein” saatel saladuslikult ette torkas. Pierre pani iga kord ette esimese kättejuhtuva neljast krahvi monogrammi kandvast kristallklaasist, mis seisid iga sööginõude komplekti juures, ning jõi mõnuga, silmitsedes külalisi üha lahedama ja lahedama näoga. Nataša, kes istus tema vastas, vaatas Borissi nagu kolmeteistkümneaastased tüdrukud ikka poissi, kellega nad just äsja on esimest korda suudelnud ja kellesse nad on armunud. See tema pilk langes mõnikord ka Pierre’ile, ja selle naljaka ning elevil tüdruku pilgu all tuli Pierre’ilgi tahtmine naerda jumal teab mille üle.
Nikolai istus Sonjast kaugel, Julie Karagina kõrval, ja rääkis temaga midagi, ise jälle niisama tahtmatult naeratades. Sonja näol püsis särav naeratus, kuid ta piinles nähtavasti kiivuse käes: ta kahvatas ja punastas vaheldumisi ning püüdis kõigest väest kuulda, mida Nikolai ja Julie isekeskis kõnelevad. Koduõpetajanna vaatas rahutult ringi, otsekui valmistuks ta vastupanuks, kui kellelgi peaks pähe tulema lastele liiga teha. Sakslasest koduõpetaja püüdis meelde jätta kõigi toitude, dessertide ja veinide nimetusi, et neid Saksamaale kodustele saadetavas kirjas üksikasjalikult kirjeldada, ja oli väga solvunud, kui ülemteener temast oma salvrätikusse keeratud pudeliga mööda läks. Sakslane kortsutas kulmu ja püüdis teha nägu, et ta ei ole seda veini tahtnudki, kuid solvus nimelt sellepärast, et keegi ei püüdnudki mõista, kuidas talle polnud seda veini tarvis üldse mitte janu kustutamiseks, ahnuse pärast, vaid sulaselge teadmishimu rahuldamiseks.
XVI
Meestepoolses lauaotsas läks jutt järjest elavamaks. Polkovnik rääkis, et sõjakuulutuse manifest on Peterburis juba ilmunud ja et see eksemplar, mida tema oma silmaga oli näinud, on nüüd käskjalaga juba ülemjuhatajale kätte toimetatud.
„Mille pagana pärast meil küll tarvis peaks olema Bonaparte’iga sõdida?” ütles Šinšin. „Il a déjà rabattu le caquet à l’Autriche. Je crains que cette fois ce ne soit notre tour. 148 ”
Polkovnik oli pikk, turd ja keevaline sakslane, vana kroonumees ja patrioot, nagu näha. Ta solvus Šinšini sõnade peale.
„Eks ikka selleperast, armuline herra,” ütles ta omas kõnepruugis, milles ä asemel kõlas e ja õ asemel ö, „eks ikka selleperast, et keiser ise teab. Manifestis on ta ütelnud, et tema ei vöi üksköikselt vaadata nende ohtude peale, mis Venemaad ehvardavad, ja et impeeriumi julgeolek ja veerikus ja liitude pühadus …” seletas ta, rõhutades eriti sõna „liitude”, just nagu oleks selles seisnud asja tuum.
Ja ta kordas oma iseloomuliku eksimatu ametiisiku mälu järgi tolle manifesti sissejuhatavaid sõnu: „… ja soov, mis keisri üksainus ning kindel eesmärk on – seada Euroopas jalule püsiva aluse peal seisev rahu –, on sundinud teda saatma nüüd osa vägesid üle piiri ja tegema sellesinase eesmärgi kättesaamiseks uusi pingutusi.”
„Selleperast siis, armuline herra,” lõpetas ta manitsevalt, jõi ära klaasi veini ja vaatas heakskiitu oodates krahvile otsa.
„Connaissez vous le proverbe 149 : „Oh, Timofei, oh, Timofei, sa parem kodus värtnaid trei!”” ütles Šinšin nägu krimpsutades ja muheldes. „Cela nous convient à merveille. 150 Oleks veel, et Suvorov – aga temagi peksti à plate couture 151 , ent kus on meil Suvorovid praegu? Je vous demande un peu, 152 ” ütles ta, hüpeldes kogu aeg vene keelelt prantsuse keelele.
„Meie peame vöitlema viimse veretilgani,” lausus polkovnik ja põrutas vastu lauda, „ja ka sur-r-rema oma keisri eest, alles siis saab köigil hea. Ja targutama vöi-i-malikult,” (ta venitas eriti sõna „võimalikult”) „vöi-i-malikult vehem,” lõpetas ta, ise jälle krahvi poole pöördudes. „Meie, vanad husaarid, arvame nõnda – ja kõik. Aga kuidas arvate teie, noormees, noor husaar?” küsis ta juba Nikolailt, kes oli, kuuldes, et asi puutub sõjasse, oma kaasvestleja sinnapaika jätnud ning vaatas nüüd, silmad pärani, ning kuulas, kõrvad kikkis, polkovnikut.
„Ma olen teiega täiesti nõus,” vastas Nikolai suure õhinaga ning keerutas taldrikut ja tõstis klaase ühest kohast teise, otsustav ja meeleheitlik nägu peas, nagu oleks ta praegusel hetkel suures hädaohus, „ma olen kindel, et venelased peavad kas surema või võitma,” ütles ta ja tundis kohe ise niisamuti nagu teisedki, kui sõna oli juba suust lipsanud, et see oli siinkohal sel silmapilgul liiga vaimustatud ja ülespuhutud ning seetõttu piinlik vastus.
„C’est bien beau ce que vous venez de dire, 153 ” sõnas tema kõrval istuv Julie ning ohkas. Sonja vabises üleni ja punastas kõrvuni, kõrvatagused ja kael ning õlad kaasa arvatud, kui Nikolai rääkis. Pierre kuulas polkovniku juttu ning noogutas heakskiitvalt.
„Vaat see on tore,” ütles ta.
„Üks öige husaar, mu poiss!” hüüdis polkovnik ja lõi uuesti vastu lauda.
„Mis te seal käratsete?” kostis korraga üle laua Marja Dmitrijevna jäme hääl. „Mis sa prõmmid vastu lauda,” küsis ta husaarilt, „kelle peale sa nii vihane oled? Või arvad, et siin on prantslased sinu ees?”
„Ma reegin öigust,” ütles husaar muheldes.
„Üks sõjajutt kogu aeg!” hõikas krahv üle laua. „Minu poeg läheb ju sõtta, Marja Dmitrijevna, minu poeg.”
„Aga minul on neli poega sõjaväes ja ma ei kurda. Kõik läheb nii, nagu Jumal tahab: surm võib tulla ka ahju peal ja Jumal võib armuline olla ka lahingus,” kostis teisest lauaotsast ilma vähimagi pingutuseta Marja Dmitrijevna jäme hääl.
„Nii see on.”
Ja uuesti keskendus daamide vestlus oma lauaotsa, härrade jutt aga omasse.
„Ei küsi sa ühtigi,” ütles väike vend Natašale, „ei küsi, ei küsi!”
„Küsin küll!” vastas Nataša.
Tüdruku nägu lõi äkitselt lõkendama ja kiirgas hulljulget ning lõbusat otsustavust. Ta kergitas end istmelt, keelitas pilguga enda vastas istuvat Pierre’i kuulama
kilpkonna (supi)
Austria upsakust on ta juba taltsutanud. Ma kardan, et viimati tuleb nüüd järg meie kätte.
Kas teate vanasõna.
See sobib meile imehästi.
pihuks ja põrmuks
küsin ma teilt
Kui ilus on see, mis te ütlesite.