Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
nooremad, mõlemad punapõsksed ja kenakesed, kes erinesid teineteisest ainult selle poolest, et ühel oli huule kohal sünnimärk, mis teda väga ilusaks tegi, tikkisid oma tikkimisraamidel. Pierre’i võeti vastu nagu surnut või katkutõbist. Vanim vürstitar katkestas lugemise ja vaatas talle otsa, silmad hirmu täis; teine, see, kellel ei olnud sünnimärki, tegi täpselt samasuguse näo; kõige noorem, sünnimärgiga ja lõbusa ning vallatu iseloomuga neiu kummardus tikkimisraami kohale, et varjata naeratust, mille põhjustas arvatavasti eelseisev stseen, kuna ta aimas selle pentsikust juba ette. Ta tõmbas lõnga alla ja kummardus, nagu uuriks mustrit, kusjuures ta vaid vaevu suutis naeru pidada.
„Bonjour, ma cousine,” ütles Pierre. „Vous ne me reconnaissez pas? 132 ”
„Ma tunnen teid liigagi hästi ära, liigagi hästi.”
„Kuidas on krahvi tervis? Kas ma võiksin teda näha?” küsis Pierre kohmakalt nagu ikka, kuid ilma hämmelduseta.
„Krahv kannatab niihästi kehaliselt kui ka hingeliselt, ja paistab, et just teie olete hoolitsenud selle eest, et talle võimalikult rohkesti hingelisi kannatusi valmistada.”
„Kas ma võiksin krahvi näha?” kordas Pierre.
„Hm! … Kui te tahate teda hauda ajada, lõplikult hauda ajada, siis võite. Olga, mine vaata, kas onu puljong on valmis, varsti on aeg,” lisas ta, näidates Pierre’ile, et neil on tegemist, ja tegemist nimelt tema isa rahustamisega, kuna tema tegeleb ilmselt ainult isa pahandamisega.
Olga läks. Pierre seisis seal natuke ja silmitses õdesid, siis kummardas ta neile ja ütles:
„Ma lähen siis pealegi oma tubadesse. Kui võib tulla, siis ütelge mulle.”
Ta lahkus, ja sünnimärgiga õe hele, kuid vaikne naer kajas talle järele.
Järgmisel päeval saabus vürst Vassili ja asus elama krahvi majja. Ta kutsus Pierre’i enda juurde ja ütles talle:
„Mon cher, si vous vous conduisez ici, comme à Pétersbourg, vous finirez très mal; c’est tout ce que je vous dis. 133 Krahv on väga-väga haige; sul ei ole sugugi tarvis teda näha.”
Sellest hetkest peale Pierre’i enam ei tülitatud ja ta veetis kogu päeva üksinda üleval oma toas.
Kui Boriss tema juurde sisse astus, kõndis Pierre mööda tuba, peatus aeg-ajalt nurkades, tegi seina poole ähvardavaid liigutusi, nagu torkaks nähtamatut vaenlast mõõgaga, vaatas valjul pilgul üle prillide ja kõndis jälle edasi, ta kõneles endamisi arusaamatuid sõnu, kehitas õlgu ja lahutas käsi.
„L’Angleterre a vécu, 134 ” ütles ta, kulm kortsus, sõrm kellegi poole osutamas. „Monsieur Pitt comme traitre à la nation et au droits des gens est condamné à … 135 ” Ta ei jõudnud Pittile langetatud kohtuotsust, mille juures ta end sel hetkel kujutles Napoleonina ja oli juba koos oma sangariga läbinud ohtliku teekonna üle Pas de Calais’ ning vallutanud Londoni, lõpuni välja ütelda, kui nägi oma tuppa astumas noort sihvakat ja ilusat ohvitseri. Ta jäi vait. Pierre oli Borissi näinud viimati siis, kui too oli alles neljateistkümneaastane poisike, ega mäletanud teda põrmugi, ent sellest hoolimata võttis ta oma iseloomulikul kiirel ja südamlikul moel tema käe ning naeratas talle sõbralikult.
„Kas te mäletate mind?” küsis Boriss rahulikult, näol meeldiv naeratus. „Ma tulin koos emaga krahvi külastama, kuid krahv ei ole nähtavasti päris terve.”
„Jah, paistab, et ta on haige. Teda tülitatakse kogu aeg,” vastas Pierre, püüdes meelde tuletada, kes see noormees on.
Boriss mõistis, et Pierre ei tunne teda ära, kuid ei pidanud tarvilikuks ennast esitleda ja vaatas talle vähimatki hämmeldust tundmata otse silma.
„Krahv Rostov palus teid tulla täna nende majja lõunasöögile,” ütles ta pärast üsna pikka ning Pierre’ile üsna piinlikku vaikimist.
„Ahaa! Krahv Rostov!” tegi Pierre rõõmsasti suu lahti. „Nii et teie olete siis tema poeg Ilja. Kujutage ette, ma ei tundnud teid esimesel silmapilgul ära. Kas mäletate, kuidas me m-me Jacquot’ga Vorobjovõ mägedel käisime … ükskord ammu.”
„Te eksite,” lausus Boriss pikkamisi, naeratades julgelt ja pisut pilkavalt. „Mina olen Boriss, vürstinna Anna Mihhailovna Drubetskaja poeg. Rostovide isa nimi on Ilja, poeg on Nikolai. Ja ühtki m-me Jacquot’d pole mina tundnud.”
Pierre vehkis kätega ja raputas pead, nagu oleksid tal sääsed või mesilased kallal.
„Oh, pagana pihta, ma ajasin kõik sassi. Nii palju sugulasi siin Moskvas! Teie olete Boriss … jah. Nüüd saime siis lõpuks otsa peale. Nii, ja mis te arvate Boulogne’i sõjaretkest? Eks ole inglastel ju siis õieti kibe käes, kui Napoleon ainult üle kanali läheb? Ma arvan, et see retk on vägagi tõenäoline, kui aga Villeneuve mõnd viga ei tee!”
Boriss ei teadnud Boulogne’i sõjaretkest midagi, ta ei lugenud ajalehti ja Villeneuve’ist kuulis ta ka esimest korda.
„Meie tegeleme siin Moskvas rohkem lõunasöökide ja keelepeksu kui poliitikaga,” ütles ta oma rahulikul pilkaval toonil. „Ma ei tea ega arva sellest midagi. Moskva tegeleb kõige enam keelepeksuga,” jätkas ta. „Praegu olete kõneaineks teie ja krahv.”
Pierre naeratas oma lahket naeratust, just nagu kardaks ta kaasvestleja pärast, et viimati ütleb too midagi niisugust, mida ta pärast kahetseb. Ent Borissi jutt oli rahulik, selge ja kuiv ning ta vaatas Pierre’ile otse silma.
„Moskval ei ole midagi muud teha kui keelt peksta,” jätkas Boriss. „Kõik on ametis sellega, kellele krahv oma varanduse jätab, kuigi ta elab võib-olla veel meist kõigist kauem, mida ma südamest sooviksin …”
„Jah, see kõik on kole ränk,” lausus Pierre vahele, „kole ränk.”
Pierre kartis ikka veel, et ohvitser laskub kogemata kõnelusse, mis talle endale piinlik on.
„Ja teile peab küll paistma,” ütles Boriss kergelt punastades, kuid ikka endise tooni ja hoiakuga, „teile peab küll paistma, et kõik on ametis ainult sellega, kuidas rikka mehe käest midagi endale saada.”
Nii see ju ongi, käis Pierre’il peast läbi.
„Et arusaamatusi vältida, tahan ma nimelt teile ütelda, et te eksite väga, kui mind ja mu ema nende inimeste sekka arvate. Me oleme väga vaesed, kuid mina, vähemalt kui ma iseendast räägin: just sellepärast, et teie isa on rikas, ei pea mina ennast tema sugulaseks, ja ei mina ega mu ema palu temalt iial midagi ega võta temalt midagi vastu.”
Pierre ei suutnud tükil ajal aru saada, aga kui viimaks sai, kargas ta diivanilt üles, haaras oma kiirel ja kohmakal moel Borissi käe, ja näost veel hullemini punane kui Boriss, ütles häbi ning pahameelega:
„Noh, see on ju veider! Kas siis mina … ja kes siis oleks võinud arvata … Ma tean küll …”
Aga Boriss katkestas teda jälle:
„Mul on hea meel, et ma kõik ära ütlesin. Võib-olla on see teile ebameeldiv, vabandage mind,” rahustas ta Pierre’i, selle asemel et lasta tal ennast rahustada, „kuid ma loodan, et ma teid ei solvanud. Minu reegel on rääkida kõigest otsekoheselt … Mida ma siis neile ütlen? Kas te tulete Rostovide lõunasöögile?”
Ja Boriss, kes oli ilmselt vabanenud raskest kohustusest, ise piinlikust seisukorrast välja tulnud ja teise sellesse seisukorda asetanud, oli nüüd jälle täiesti meeldiv noormees.
„Ei, kuulge,” sõnas Pierre rahunedes. „Te olete ju imetlusväärne inimene. See on väga tubli, väga tubli, mis te praegu ütlesite. Te ei tunne ju mind loomulikult üldse. Me ei ole teineteist nii ammu näinud … lapsest saadik … Te võite minust oletada … Ma mõistan teid, mõistan vägagi hästi. Mina ei oleks sellega hakkama saanud, mul poleks julgust jätkunud, jaa, see on
Tere, nõbu. Kas sa ei tunne mind ära või?
Mu armas, kui te käitute siin niisamuti nagu Peterburis, siis lõpetate väga halvasti; see on kõik, mis ma teile ütlen.
Inglismaal on lõpp.
Härra Pitt kui rahvuse ja rahva õiguse äraandja mõistetakse …