Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
tahtis pahast nägu teha, kuid ei suutnud. Marja Dmitrijevna viibutas oma jämedat sõrme.
„Oh sa kasakas!” lausus ta hoiatavalt.
Enamik külalisi vaatas vanematele otsa, teadmata, kuidas seda vempu võtta.
„Küll ma sulle teen!” ütles krahvinna.
„Ema, mis siis magustoiduks tuleb?” hüüdis Nataša juba julgesti ning tujuka lõbususega, ise ette kindel, et tema vemp hästi vastu võetakse.
Sonja ja paks Petja pidasid naeru.
„Näed, kui küsisin,” sosistas Nataša oma väikesele vennale ja Pierre’ile, kellele ta nüüd jälle otsa vaatas.
„Jäätis, aga sulle ei anta,” ütles Marja Dmitrijevna.
Nataša nägi, et karta pole midagi, ja seetõttu ei peljanud ta ka Marja Dmitrijevnat.
„Marja Dmitrijevna! Aga mis jäätis? Koorejäätist ma ei taha.”
„Porgandijäätis.”
„Ütelge, mis jäätis! Marja Dmitrijevna, mis jäätis?” peaaegu kisas Nataša. „Ma tahan teada.”
Marja Dmitrijevna ja krahvinna puhkesid naerma ning peaaegu kõik külalised nende järel samuti. Nad ei naernud mitte Marja Dmitrijevna vastust, vaid selle tüdruku äraütlematut julgust ning vahvust, millega ta oskas ja söandas Marja Dmitrijevnat niiviisi kohelda.
Nataša jättis järele alles siis, kui talle üteldi, et tuleb ananassijäätis. Enne jäätist pakuti šampanjat. Orkester hakkas uuesti mängima, krahv suudles krahvinnat ja külalised tõusid püsti ning soovisid krahvinnale õnne ja lõid krahviga, lastega ning üksteisega üle laua klaase kokku. Teenrid jooksid jälle edasi-tagasi, toolid kolisesid ning külalised läksid endises järjekorras, kuid hoopis õhetavamate nägudega uuesti võõrastetuppa ja krahvi kabinetti.
XVII
Bostonilauad tõmmati lahti, mängijad rühmitusid seltskondadesse, ja kaks võõrastetuba, diivanituba ning raamatukogu said krahvi külalisi täis.
Krahv, kes hoidis kaarte nagu lehvikut, suutis vaid vaevu jagu saada oma harjumusest teha lõunauinakut ning naeris kõige peale. Noored kogunesid krahvinna õhutusel klavikordi ja harfi juurde. Julie mängis kõigi teiste palvel esimesena harfil ühe pala variatsioonidega ning palus siis ühes teiste neidudega Natašat ja Nikolaid, kes oma musikaalsuse poolest tuntud olid, et nad laulaksid midagi. Nataša, kellega räägiti nagu täiskasvanuga, oli selle üle ilmselt väga uhke, kuid ühtlasi ka pisut hirmul.
„Mida me laulame?” küsis ta.
„„Allikat”,” vastas Nikolai.
„Nii, teeme siis ruttu. Boriss, tulge siia,” ütles Nataša. „Aga kus Sonja on?”
Ta vaatas ringi, ja kui nägi, et tema sõpra ei ole toas, jooksis teda otsima.
Kui Nataša oma sõbratari tema toast ei leidnud, jooksis ta lastetuppa – Sonjat ei olnud ka seal. Nataša taipas, et Sonja on koridoris kirstu peal. Koridori kirst oli Rostovide maja naissoost noorema sugupõlve nutunurgaks. Ja Sonja oligi, õhkõrn roosa kleit kortsus, lapsehoidja triibulisel määrdunud sulgkotil kirstu peal kummuli ja nuttis, nägu sõrmede varjus, suure häälega, kusjuures ta paljad õlanukid tõmblesid. Nataša elevil nägu, mis kogu päeva oli pidulik olnud, muutus äkitselt: tema silmad jäid liikumatuks, siis võpatas ta jäme kael, suunurgad vajusid alla.
„Sonja! Mis nüüd? Mis sul viga on, mis on? Õõ-õõ! …”
Ja Nataša tegi oma suure suu lahti, läks näost päris inetuks ning kukkus ulguma nagu laps, põhjust teadmata, lihtsalt sellepärast, et Sonja nuttis. Sonja tahtis pead tõsta, tahtis vastata, kuid ei suutnud ja puges veelgi rohkem peitu. Nataša nuttis, istudes sinisel sulgkotil ja süleldes oma sõpra. Sonja kogus end, tõusis istuli, pühkis pisaraid ja hakkas rääkima.
„Nikolenka sõidab nädala pärast minema, tema … paber … on käes … ta ise ütles mulle … Aga ma ei oleks sellegipoolest nutnud,” (ta näitas paberilehte, mida hoidis käes: sellel olid Nikolai kirjutatud värsid) „ma ei oleks sellegipoolest nutnud, aga sa ei suuda … mitte keegi ei suuda mõista … milline hing tal on.”
Ja ta puhkes uuesti nutma selle üle, mis kuldaväärt hing Nikolail on.
„Sinul on hea … ma pole ju kade … ma armastan sind. Borissi niisamuti,” kõneles ta, kui oli end pisut kogunud, „ta on armas poiss … teil ei ole takistusi. Aga Nikolai on minule cousin … me peaksime … et metropoliit ise … ja ometi ei tohi. Ja siis veel ema …” (Sonja pidas ja nimetas krahvinnat emaks) „ta ütleb, et ma rikun Nikolai karjääri, et mul pole südant, et ma olen tänamatu, aga tõesti … jumala eest …” (ta lõi risti ette) „ma armastan meie kallist ema ja teid kõiki nii väga, ainult Veera üksi … Miks? Mis olen ma talle teinud? Ma olen teile nii tänulik, et oleksin rõõmuga valmis kõik ohverdama, aga mul ei ole midagi …”
Sonja ei suutnud rohkem rääkida ja peitis jälle pea käte vahele ning sulgkotti. Nataša rahunes vähehaaval, kuid tema näost oli näha, et ta mõistab sõbra muret kogu selle suuruses.
„Sonja!” ütles ta äkitselt, otsekui taibates nõo kurvastuse õiget põhjust. „Veera rääkis ju sinuga pärast lõunat, eks ole? Kas jah?”
„Jah, need värsid kirjutas Nikolai, aga mina kirjutasin veel teisi ka endale maha. Veera leidis need minu laualt ja ütles, et ta näitab neid emale, ja veel ütles ta, et mina olen tänamatu ja et ema ei luba iialgi Nikolail minuga abielluda ja et Nikolai abiellub Juliega. Sa näed isegi, kuidas ta on kogu päeva temaga … Nataša! Mille eest?”
Ja ta puhkes uuesti nutma, veel kibedamini kui enne. Nataša tõstis ta istukile, kallistas teda ja püüdis teda rahustada, ise läbi pisarate naeratades.
„Sonja, ära usu Veerat, pai Sonja, ära usu. Kas mäletad, kuidas me kõik kolmekesi ja Nikolai üheskoos diivanitoas rääkisime, see oli pärast õhtusööki, kas mäletad? Meil oli ju kõik selge, kuidas kõik saab olema. Ma ei mäleta enam, kuidas, aga kõik oli ju nii tore ja võimalik, sa ju mäletad! Sest onu Šinšini vend on ju abielus oma nõoga, aga meie oleme ju veel nõbude lapsed. Ka Boriss ütles, et see on vägagi võimalik. Tead, ma rääkisin talle kõik ära. Ja tema on nii tark ja nii hea,” kõneles Nataša … „Ära nuta, kallis Sonja, kullapai Sonjakene.” Ja ta suudles teda ning naeris. „Veera on tige, mingu metsa! Sest kõik läheb ju hästi, ja emale ei ütle ta midagi; Nikolai ütleb ise, ja Nikolai pole Julie peale mitte mõtelnudki.”
Ja ta suudles sõbratari juustele. Sonja ajas end istukile – ja kassipoeg ärkas ellu, tema silmad lõid särama ja paistis, et ta on iga silmapilk valmis sabaga vonksu lööma ja oma pehmetel käppadel üles hüppama ning jälle lõngakeraga mängima, nagu talle just kohane oli.
„Arvad või? Kas tõesti? Jumala eest?” küsis ta ja kohendas ise kähku kleiti ning soengut.
„Tõesti jah! Jumala eest!” vastas Nataša ja kohendas oma sõbra palmiku alt väljatunginud karmi juuksesalku.
Nad mõlemad pahvatasid naerma.
„Ja nüüd lähme „Allikat” laulma.”
„Lähme.”
„Tead mis, see paks Pierre, kes minu vastas istus, on kangesti naljakas!” ütles Nataša äkitselt seisatades. „Mul on väga lõbus!”
Ja Nataša pistis mööda koridori jooksu.
Sonja rapsas udusuled maha, peitis luuletuse põue, kaela ligi, kus paistsid rangluud, ning lippas kergel ja rõõmsal sammul, nägu õhetamas, Nataša järel läbi koridori diivanituppa. Külaliste palvel laulsid noored kvartetti „Allikas”, mis meeldis kõigile väga, ja siis laulis Nikolai laulu, mille ta hiljuti oli selgeks õppinud:
Ööl ilusal, kuuvalgel, raugel
on õnnest paisumas su rind,
kui kujutled, et kuskil kaugel
on