Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
torgi, ta ehmub ja kukubki surnuks. Eks ole?.. Mis siis saab? … Eks? …”
Dolohhov keeras ringi, kohendas istumist ja toetas käed uuesti vastu aknaääri.
„Kui keegi veel oma nina mulle siia topib,” ütles ta, sõnu oma kokkusurutud õhukeste huulte vahelt ühekaupa läbi lastes, „siis saadan selle praegu kohe siit alla. Nii! …”
Kui ta oli „nii!” ütelnud, vaatas ta uuesti tagasi, laskis aknaservadest lahti, võttis pudeli ja tõstis suu juurde, ajas pea kuklasse ning sirutas vaba käe tasakaalu hoidmiseks üles. Üks teener, kes oli hakanud klaasikilde koristama, peatus kummargil asendis, pööramata silmi aknalt ja Dolohhovi seljalt. Anatole seisis sirgelt, silmad jõllis. Inglane vaatas, huuled pruntis, külje pealt. See mees, kes oli püüdnud asja takistada, põgenes teise toanurka ja heitis diivanile, silmad seina poole. Pierre kattis näo kätega ja nõrk naeratus ununeski ta näole, ehkki see nägu väljendas nüüd õudust ja hirmu. Kõik olid vait. Pierre võttis käed silmade eest ära. Dolohhov istus ikka veel samas asendis, ainult tema pea oli rohkem kuklas, nii et ta käharad juuksed puudutasid särgikaelust, ja käsi pudeliga kerkis värisedes ja pingutades üha kõrgemale ja kõrgemale. Pudel tühjenes silmanähtavalt, tõusis seega ülespoole ja surus pea tagasi. Miks see ometi nii kaua kestab, vilksatas Pierre’il läbi pea. Talle tundus, et on möödunud juba üle poole tunni. Järsku tegi Dolohhovi selg nõksatuse tahapoole ja ta käsi hakkas närviliselt värisema. Sellest värinast piisas, et nihutada paigast kogu keha, mis istus kallakal müüriserval. Ta nihkuski paigast ja ta käed ning pea vabisesid nüüd pingutuse tõttu veelgi tugevamini. Teine käsi tõusis juba, et aknapiidast kinni haarata, kuid laskus taas. Pierre sulges uuesti silmad ja ütles endale, et ei ava neid enam iialgi. Äkitselt tundis ta, kuidas kõik tema ümber läks liikvele. Ta tegi silmad lahti: Dolohhov seisis aknalaual, tema nägu oli kahvatu ja rõõmus.
„Tühi!”
Ta viskas pudeli inglasele, kes selle osavasti kinni püüdis. Dolohhov hüppas aknalt maha. Tal oli vänge rummilehk juures.
„Vahva! Tubli poiss! See oli alles kihlvedu! Tont võtku teid kõige täiega!” kõlasid hüüded igast küljest.
Inglane tõi rahakoti lagedale ja ladus raha välja. Dolohhov krimpsutas nägu ja vaikis. Pierre kargas aknale.
„Härrased! Kes tahab minuga kihla vedada? Mina teen järele!” hüüdis ta äkitselt. „Ja polegi vaja kihla vedada, teate. Käsi aga pudel tuua. Ma teen … käsi pudel tuua.”
„Las teeb, las teeb!” ütles Dolohhov muiates.
„Kas sa oled hull või? Kes sind laseb? Sul käib ju trepilgi pea ringi,” kostis igast küljest.
„Anna pudel rummi, ma joon ära!” pröökas Pierre, põrutades nõudlikult ja joobnuna vastu lauda, ning hakkas väljapoole ronima.
Nad haarasid tal kätest kinni; ent ta oli nõnda tugev, et lükkas igamehe, kes talle lähenes, kaugele eemale.
„Ei, nii temast jagu ei saa,” lausus Anatole, „pidage, ma petan ta ära. Tead mis, ma võtan su kihlveo vastu, aga homme, sõidame nüüd parem *** juurde.”
„Sõidame,” karjus Pierre, „sõidame! … Ja võtame karu kaasa …”
Siis haaras ta karu kaenlasse, kallistas teda, tõstis õhku ja keerutas temaga mööda tuba ringi.
VII
Vürst Vassili täitis lubaduse, mille ta oli andnud Anna Pavlovna suareel vürstinna Drubetskajale, kui see teda oma ainsa poja Borissi pärast palus. Noormehe asi kanti keisrile ette, ja erinevalt teistest viidi Boriss üle lipnikuks Semjonovski kaardiväepolku. Kuid Kutuzovi adjutandiks või käsundusohvitseriks teda siiski ei määratud, hoolimata kõigist Anna Mihhailovna püüdmistest ja sepitsustest. Varsti pärast Anna Pavlovna suareed läks Anna Mihhailovna tagasi Moskvasse ja otsejoones oma rikaste sugulaste Rostovide majja, kus ta Moskvas olles peatus ja kus oli üles kasvanud ning aastaid elanud tema jumaldatud Borjake, kes oli alles äsja ülendatud armeelipnikuks ja siis kohe üle viidud kaardiväelipnikuks. Kaardivägi oli Peterburist juba 10. augustil teele asunud ning Boriss, kes oli vormiriietuse muretsemiseks Moskvasse jäänud, pidi oma väeosale Radziwiłowi teel järele jõudma.
Rostovide majas pühitseti kahe Natalja, ema ja noorema tütre nimepäeva. Hommikust saadik vooris treppi ja ära sõidukeid, mis tõid õnnitlejaid Povarskajale krahvinna Rostova suurde majja, mida tundis kogu Moskva. Krahvinna istus võõrastetoas koos oma ilusa vanema tütre ja külalistega, keda uued lakkamatult välja vahetasid.
Krahvinna oli kuivetu idamaise näoga naine, umbes neljakümne viie aastane, ilmselt kurnatud lastest, keda tal oli olnud kaksteist hinge. Tema kehalisest nõrkusest tingitud pikatoimelisus liigutustes ja kõnes andis talle tähtsa oleku, mis sisendas lugupidamist. Vürstinna Anna Mihhailovna Drubetskaja kui omainimene istus siinsamas ning oli abiks külaliste vastuvõtmisel ja vestlusega lõbustamisel. Noored olid tagumistes tubades, nad ei pidanud visiitide vastuvõtmise juures viibimist vajalikuks. Krahv tervitas külalisi ja saatis neid ära, kusjuures ta neid kõiki lõunasöögile kutsus.
„Ma olen teile väga, väga tänulik, ma chère,” – või mon cher 106 (ta ütles ma chère või mon cher eranditult kõigile, niihästi temast kõrgemal kui ka madalamal seisvatele inimestele, ja tegi seda ilma vähimategi varjunditeta) – „iseenese ja kalliste nimepäevalaste poolt. Ja palun siis kindlasti lõunasöögile. Muidu solvate mind, mon cher. Ma palun teid kogu südamest kogu perekonna nimel, ma chère.” Neid sõnu kõneles ta, ikka üks ja seesama ilme rõõmsal täidlasel ning puhtaks raseeritud näol, ikka ühe ja sellesama tugeva käepigistuse ning korduvate kergete kummarduste saatel kõigile ilma eranditeta ja vahet tegemata. Kui krahv oli ühe külalise ära saatnud, tuli ta tagasi härra või daami juurde, kes veel võõrastetoas viibis; ta tõstis tugitooli tollele lähemale, istus, põlved uhkelt laiali, ja pani käed põlvedele nagu mees, kes armastab ja oskab elada, ta õõtsutas end tähtsal moel, pakkus kuulata oma ilmaennustusi ja kõneles tervisest, kord vene, kord väga halvas, kuid enesekindlas prantsuse keeles; siis läks ta taas külalist ära saatma, näol väsinud, kuid kindlalt oma kohust täitva inimese ilme, korraldades hõredaid halle juukseid oma paljal pealael, ning palus tolle taas lõunale. Vahel läks ta eestoast tagasi tulles läbi lilletoa ja serveerimistoa suurde marmorsaali, kus kaeti lauda kaheksakümnele inimesele, ja silmitsedes kelnereid, kes kandsid hõbedat ning portselani, seadsid paigale laudu ja harutasid lahti damastlinu, kutsus ta enese juurde Dmitri Vassiljevitši, aadlimehe, kes ajas kõiki tema asju, ning ütles:
„Nii, nii, Mitenka, vaata siis, et kõik oleks korras. Nõnda jah,” kõneles ta, mõnuga hiiglasuurt lahtitõmmatud lauda silmitsedes. „Peaasi on serveerimine. Sedasi …” Ja enesega rahulolevalt ohates läks ta võõrastetuppa tagasi.
„Marja Lvovna Karagina tütrega,” teatas krahvinna hiiglakasvu tõllateener võõrastetoa ukselt oma jämeda häälega. Krahvinna mõtles natuke ja nuusutas natuke tubakat kuldtoosist, millel oli tema mehe näopilt.
„Need visiidid on mind ära piinanud,” ütles ta. „Hästi, tema võtan ma veel viimasena vastu. Ta on nii hirmus peen. Palu sisse,” ütles ta teenrile kurvalt, just nagu oleks lausunud: „Hästi, tehke mulle siis lõpp peale!”
Pikk ja täidlane, uhke näoga daam ja tema naeratav ümmarguse näoga tütar tulid kleitide kahinal võõrastetuppa.
„Chère comtesse, il y a si longtemps … elle a été alitée la paume enfant … au bal des Razoumowsky … et la comtesse Apraksine … j’ai été si heureuse … 107 ” kõlasid naiste elavad hääled, mis üksteisele vahele rääkisid ja kleitide kahina ning toolide kolinaga kokku sulasid. Algas jutt, mida aetakse just nii palju, et esimese pausi puhul püsti tõusta, kleite kahiseda lasta ja ütelda: „Je suis bien charmée; la santé de maman … et la comtesse Apraksine, 108 ” ning kleitide kahinal taas eestuppa minna, kasukas või mantel selga panna ja lahkuda.
armas (proua või härra)
Kallis krahvinna, see oli nii ammu … ta vaeseke oli haige … Razumovskite ballil … krahvinna Apraksina … ma olin nii rõõmus …
Väga, väga rõõmustav … mamma tervis … ja krahvinna Apraksina.