Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
Aleksander,” ütles ta nukralt nagu alati, kui ta rääkis keiserlikust perekonnast, „on teada andnud, et ta jätab valitsemisviisi valiku prantslaste eneste hooleks. Ja minu meelest pole mingit kahtlust, et kogu rahvas heidab end usurpaatorist vabanedes oma seadusliku kuninga käte vahele,” ütles Anna Pavlovna, kes püüdis emigrandi ning rojalisti vastu lahke olla.
„See on kahtlane,” ütles vürst Andrei. „Monsieur le vicomte 69 arvab päris õigesti, et asi on läinud juba liiga kaugele. Mina arvan, et vana juurde on raske tagasi pöörduda.”
„Niipalju kui mina olen kuulnud,” segas Pierre punastades jälle vahele, „on peaaegu kogu aadel juba Bonaparte’i poole üle läinud.”
„Nii ütlevad bonapartistid,” lausus vikont Pierre’ile otsa vaatamata. „Praegu on raske Prantsusmaa avalikku arvamust teada saada.”
„Bonaparte l’a dit, 70 ” lausus vürst Andrei muiates. (Oli näha, et vikont talle ei meeldi, ja tema sõnad, kuigi ta vikondile otsa ei vaadanud, olid mõeldud viimase vastu.)
„„Je leur ai montré le chemin de la gloire,”” ütles ta, kui oli veidi vaikinud, korrates ka nüüd Napoleoni sõnu, „„ils n’en ont pas voulu; je leur ai ouvert mes antichambres, ils se sont précipités en joule …” Je ne sais pas a quel point il a eu le droit de le dire? 71 ”
„Aucun, 72 ” kostis vikont. „Pärast hertsogi tapmist on isegi väga erapoolikud inimesed lakanud temas sangarit nägemast. „Si même ça été un héros pour certaines gens,” ütles vikont nüüd juba Anna Pavlovnale, „depuis l’assassinat du duc il y a un martyr de plus dans le ciel, un héros de moins sur la terre. 73 ”
Anna Pavlovna ja teised ei jõudnud neid vikondi sõnu veel naeratusega tunnustada, kui Pierre jälle vestlusse vahele trügis, ja Anna Pavlovna ei suutnud teda enam peatada, ehkki aimas juba, et nüüd ütleb ta midagi ebaviisakat.
„Enghieni hertsogi hukkamine oli riiklik paratamatus,” ütles Pierre, „ja mina näen hingesuurust just selles, et Napoleon ei kartnud võtta vastutust selle teo eest üksi enda peale.”
„Dieu! mon dieu! 74 ” sosistas Anna Pavlovna hirmunult.
„Comment, monsieur Pierre, vous trouvez que l’assassinat est grandeur d’âme? 75 ” ütles väike vürstinna naeratades ja tõmbas oma näputöö endale lähemale.
„Ah! Oh!” kostis mitmest suust.
„Capital! 76 ” sõnas vürst Ippolit inglise keeles ja patsutas endale peopesaga vastu põlve. Vikont kehitas vaid õlgu.
Pierre vaatas uhkelt üle prillide kuulajate peale.
„Ma ütlen seda sellepärast,” jätkas ta hulljulgelt, „et Bourbonid põgenesid revolutsiooni eest ja jätsid rahva anarhiasse, ainult Napoleon üksi oli suuteline revolutsiooni mõistma ja selle üle võitu saavutama, ning sellepärast ei võinud ta üldise heaolu nimel ühe inimese elu ees peatuma jääda.”
„Kas te ei tahaks sinna teise laua juurde minna?” küsis Anna Pavlovna. Kuid Pierre ei vastanud, vaid jätkas oma juttu.
„Jaa,” ütles ta üha kasvava innuga, „Napoleon on suur mees, sest ta tõusis revolutsioonist kõrgemale, surus maha selle kuritarvitused ja säilitas kõik hea – kodanike võrdsuse, sõna- ja trükivabaduse – ning omandas võimu ainult tänu sellele.”
„Jah, kui ta oleks andnud võimu, mille ta omandas, ilma seda tapmiseks kasutamata üle seaduslikule kuningale,” ütles vikont, „siis oleksin ma ütelnud, et ta on suur mees.”
„Seda ei oleks ta saanud teha. Rahvas andis talle võimu ainult selleks, et ta nad Bourbonidest vabastaks, ja sellepärast, et rahvas nägi temas suurmeest. Revolutsioon oli suur tegu,” jätkas härra Pierre, kes näitas selle hulljulge ja väljakutsuva lisalausega oma suurt noorust ja soovi kõike ruttu ära ütelda.
„Revolutsioon ja kuningatapmine suur tegu? … Selle peale … kas te ei tahaks sinna teise laua juurde minna?” kordas Anna Pavlovna.
„Contrat social, 77 ” lausus vikont, näol malbe naeratus.
„Ma ei räägi kuningatapmisest, ma räägin ideedest.”
„Jah, röövimise, mõrvamise ja kuningatapmise ideedest,” pistis irooniline hääl taas vahele.
„Need olid loomulikult äärmused, kuid asja mõte ei ole mitte nendes, vaid inimese õigustes, eelarvamustest vabanemises ja kodanike võrdsuses; ja kõik need ideed säilitas Napoleon nende täies jõus.”
„Vabadus ja võrdsus,” lausus vikont põlglikult, nagu oleks ta lõpuks otsustanud sellele noormehele tõsiselt näidata, kui rumal ta jutt otsast otsani on, „need on vaid kõlavad sõnad, mis on end juba ammugi kompromiteerinud. Kes siis vabadust ja võrdsust ei tahaks? Juba meie Lunastaja jutlustas vabadust ja võrdsust. Kas inimesed on pärast revolutsiooni õnnelikumad? Vastupidi. Me tahtsime vabadust, aga Buonaparte hävitas selle.”
Vürst Andrei silmitses muiates kord Pierre’i, kord vikonti, kord majaperenaist. Hoolimata oma seltskondlikust vilumusest oli Anna Pavlovna esimesel silmapilgul Pierre’i etteastest kohkunud, aga kui ta nägi, et vikont Pierre’i jumalavallatule jutule vaatamata enesevalitsust ei kaota, ning kui ta mõistis, et seda juttu ei saa enam summutada, võttis ta oma jõu kokku, asus vikondi poolele ja ründas kõnelejat.
„Mais, mon cher monsieur Pierre, 78 ” ütles Anna Pavlovna, „kuidas te siis ikkagi seletate suurmeest, kes võis hertsogi, lõppude lõpuks ju lihtsalt inimese, ilma kohtuta ja ilma süüta hukata?”
„Mina küsiksin,” tähendas vikont, „kuidas monsieur seletab 18. brumaire’i? Kas see ei ole pettus? C’est un escamotage qui ne ressemble nullement à la manière d’agir d’un grand homme. 79 ”
„Ja vangid Aafrikas, keda ta tappa laskis?” ütles väike vürstinna. „See on hirmus!” Ning ta väristas õlgu.
„C’est un roturier, vous aurez beau dire, 80 ” lausus vürst Ippolit.
Härra Pierre ei teadnud, kellele vastata, silmitses kõiki ja naeratas. Tema naeratus ei olnud niisugune nagu teistel inimestel, kellel see mittenaeratavasse näkku sisse sulab. Vastupidi, kui tuli naeratus, siis oli tema tõsine ning isegi pisut morn nägu järsku ühe hetkega kadunud ja selle asemele oli ilmunud teine – lapselik, südamlik, isegi rumalavõitu ja otsekui andestust paluv nägu.
Vikondile, kes nägi teda esimest korda, oli äkitselt selge, et see jakobiin ei ole sugugi nii hirmus kui tema sõnad. Kõik jäid vait.
„Kuidas te tahate, et ta kõikidele korraga vastaks?” ütles vürst Andrei. „Pealegi tuleb riigimehe tegude puhul vahet teha tema kui eraisiku ja väejuhi või keisri tegude vahel. Minu meelest on nõnda.”
„Jaa, jaa, muidugi,” haaras Pierre sellest kinni, rõõmus talle tulnud abi üle.
„Ei saa eitada,” jätkas vürst Andrei, „et Napoleon kui inimene on suur Arcole sillal, samuti Jaffa hospidalis, kus ta katkutõbistele kätt annab, aga … aga on ju ka teisi tegusid, mida oleks raske õigustada.”
Vürst Andrei, kes ilmselt soovis leevendada piinlikku muljet, mille Pierre’i jutt oli jätnud, kergitas end istmelt ja andis naisele märku, et minema hakata.
Äkitselt
Härra vikont.
Nii ütles Bonaparte.
„Ma näitasin neile kuulsuse teed /– / nad ei tahtnud seda; ma avasin neile oma eestubade uksed: nad tungisid rüsinal sisse …” Ma ei tea, mil määral oli tal õigus nõnda ütelda.
Ei mingil.
Kui ta mõnede meelest oligi sangar /– /, siis pärat hertsogi tapmist on taevas üks märter rohkem ja maa peal üks sangar vähem.
Jumal. Mu jumal!
Kuidas, härra Pierre, kas teie näete tapmises hingesuurust?
Suurepärane!
Rousseau „Ühiskondlik leping”.
Aga, mu armas härra Pierre.
See on sulitemp, mis suurmehe teguviisiga kuidagi kokku ei käi.
Ta on tõusik, rääkige mis tahes.