Sõda ja rahu. I ja II. Lev Tolstoi
ilusamat rinda, millel ta kohendas briljantkeed; ta sättis mitmel korral oma kleidi volte, ja kui jutustus muljet avaldas, heitis ta pilgu Anna Pavlovnale ning manas ette niisamasuguse ilme, nagu oli õuedaami näol, ja rahunes siis taas oma säravas naeratuses. Hélène’i järel tuli teelaua juurest siia ka väike vürstinna.
„Attendez moi, je vais prendre mon ouvrage,” sõnas ta. „Voyons, à quoi pensez-vous?” lausus ta vürst Ippolitile. „Apportez-moi mon ridicule. 48 ”
Vürstinna, kes naeratas ja kõigiga rääkis, oli nüüd järsku kohta vahetanud; ta kohendas end oma istmel rõõmsasti.
„Nüüd on mul hea olla,” tähendas ta veel, ja palunud alustada, asus töö kallale.
Vürst Ippolit oli ta ridiküli siia toonud, ise tema järel samuti siia tulnud, tugitooli tema juurde nihutanud ja ise ta kõrvale istunud.
Le charmant Hippolyte’is 49 hämmastas tema ebatavaline sarnasus kaunitarist õega ja veelgi enam see, et ta oma sarnasusest hoolimata üllatavalt inetu oli. Tema näojooned olid needsamad mis õelgi, kuid õel valgustas kõike elurõõmus enesega rahulolev, noor ja alatine naeratus ning keha haruldane, antiikne ilu; venna samasugust nägu tumestas aga, vastupidi, idiootsus ning see väljendas muutumatult iseteadlikku pahurust, tema keha oli kõhetu ja nõrk. Silmad, nina suu – kõik oli tõmbunud kokku üheks ebamääraseks ja tuimaks grimassiks ning käed ja jalad hoidusid alati ebaloomulikku asendisse.
„Ce n’est pas une histoire de revenants? 50 ” küsis ta, kui oli istunud vürstinna kõrvale ja pannud ruttu lornjeti silmade ette, just nagu ei saaks ta ilma selle riistata sõnagi suust.
„Mais non, mon cher, 51 ” kostis üllatatud jutustaja õlgu kehitades.
„C’est que je déteste les histoires de revenants, 52 ” ütles Ippolit niisuguse tooniga, millest võis märgata, et enne lausus ta need sõnad ja alles pärast taipas, mida need tähendasid.
Tänu sellele iseteadlikkusele, millega ta kõneles, ei suutnud keegi mõista, kas see, mis ta ütles, oli väga tark või väga rumal. Tal oli seljas tumeroheline frakk, jalas cuisse de nymphe effrayée 53 karva püksid, nagu ta ise ütles, ning põlvsukad ja kingad.
Vikont jutustas väga meeldivalt seda tollal käibel olnud anekdooti, kuidas Enghieni hertsog sõitnud salaja Pariisi kohtumisele m-lle George’iga 54 ja juhtunud seal kokku Buonapartega, kes samuti kasutas kuulsa näitlejanna lahkust, ja kuidas Napoleon langenud seal hertsogit nähes juhtumisi sellesse minestusse, mille all ta kannatas, ning olnud seega hertsogi võimuses, mida hertsog ära ei kasutanud, nii et Buonaparte tasunud hiljem hertsogile surmaga just selle suuremeelsuse eest.
Jutustus oli väga meeldiv ja huvitav, iseäranis selles kohas, kus võistlejad teineteist äkitselt ära tunnevad, ning daamid paistsid olevat kihevil.
„Charmant, 55 ” ütles Anna Pavlovna ning vaatas väikesele vürstinnale küsivalt otsa.
„Charmant,” sosistas väike vürstinna ja torkas nõela oma näputöösse otsekui selle märgiks, et loo põnevus ja veetlus takistavad teda tööd jätkamast.
Vikont hindas seda napisõnalist kiitust ja tahtis, olles tänulikult naeratanud, juttu jätkata, kuid sel hetkel märkas Anna Pavlovna, kes oli talle hirmu sisendanud noormeest kogu aeg silmas pidanud, et too kõneleb kuidagi liiga ägedalt ning valjusti abeega, ja ruttas ohtlikku kohta appi. Pierre’il oli tõesti õnnestunud alustada abeega juttu poliitilisest tasakaalust ja abee, kellele noormehe lihtsameelne õhin nähtavasti huvi pakkus, arendas tema ees oma lemmikideed. Mõlemad kuulasid ja rääkisid liiga elavalt ning loomulikult ja just see ei meeldinud Anna Pavlovnale.
„Abinõuks on Euroopa tasakaal ja droit des gens 56 ,” ütles abee. „Tarvitseb ühel vägeval riigil nagu Venemaa, kes on kuulus oma barbaarsusega, omakasupüüdmatult asuda Euroopa tasakaalu oma eesmärgiks seadva liidu etteotsa – ja ta päästab maailma!”
Ja kuidas te niisuguse tasakaalu leiate, pidi Pierre küsima, ent sel hetkel tuli Anna Pavlovna nende juurde, vaatas karmilt Pierre’ile otsa ja küsis itaallaselt, kuidas ta siinset kliimat talub. Itaallase nägu muutus äkitselt ja võttis solvava, teeseldult magusa ilme, mis talle nähtavasti naistega vestlemisel harjumuspärane oli.
„Ma olen nii kütkestatud mõistuse ja hariduse võludest seltskonnas, eriti naiste seltskonnas, kus mul on õnn vastu võetud olla, et ma pole veel jõudnud kliimale mõteldagi,” ütles ta.
Abeed ja Pierre’i rohkem peost laskmata liitis Anna Pavlovna nad järelevalve hõlbustamiseks ühisesse ringi.
Sel ajal tuli võõrastetuppa üks uus isik. Uus isik oli noor vürst Andrei Bolkonski, väikese vürstinna mees. Vürst Bolkonski oli väheldast kasvu, üsna ilus noor, kindlate ja teravate näojoontega mees. Kõik temas, alates väsinud ja tülpinud pilgust ning lõpetades ühtlase vaikse astumisega, kujutas endast täielikku vastandit tema väikesele elavale naisele. Nähtavasti ei olnud ta kõigi võõrastetoas viibijatega mitte ainult tuttav, vaid ka neist nõnda tüdinud, et tal väga igav oli neid kuulata ja nende peale vaadata. Ja kõigist talle tüütutest nägudest paistis tema ilusa naisukese nägu olevat teda kõige rohkem ära tüüdanud. Grimassiga, mis ta ilusa näo inetuks tegi, keeras ta naisele selja. Ta suudles Anna Pavlovna kätt ja vaatas kogu seltskonna üle, silm vidukil.
„Vous vous enrôlez pour la guerre, mon prince? 57 ” küsis Anna Pavlovna.
„Le général Koutouzoff,” ütles Bolkonski, rõhutades viimast silpi zoff nagu prantslane, „a bien voulu de moi pour aide-de-camp… 58 ”
„Et Lise, votre femme? 59 ”
„Ta läheb maale.”
„Kuidas teil on küll südant jätta meid ilma oma veetlevast abikaasast?”
„André,” ütles tema naine, kes kõnetas meest sellesama koketeeriva tooniga, nagu ta oli kõnetanud võõraidki, „oi, millise loo vikont meile m-lle George’ist ja Bonaparte’ist jutustas!”
Vürst Andrei vidutas silmi ja pööras pea ära. Pierre, kes polnud vürst Andrei võõrastetuppa tulekust saadik oma rõõmsaid ja sõbralikke silmi temalt pööranud, tuli tema juurde ja võttis tal käest kinni. Vürst Andrei krimpsutas ümber vaatamata nägu, tehes grimassi, milles avaldus pahameel inimese vastu, kes oli ta kätt puudutanud, kuid nähes Pierre’i muhelevat nägu, naeratas ootamatult lahkesti ning meeldivalt.
„Keda ma näen! … Sina ka kõrgemas seltskonnas!” ütles ta Pierre’ile.
„Ma teadsin, et näen teid siin,” kostis Pierre. „Ma tulen teile õhtust sööma,” lisas ta vaikselt, et mitte segada vikonti, kes oma juttu jätkas. „Kas tohib?”
„Ei, ei tohi,” vastas vürst Andrei naerdes ja andis Pierre’ile käepigistusega mõista, et seda ei tarvitse küsida. Ta tahtis veel midagi lisada, kuid sel hetkel tõusid vürst Vassili ja ta tütar püsti ning mehed tõusid samuti, et neile teed anda.
„Te vabandage mind, mu armas vikont,” ütles vürst Vassili prantslasele ja sikutas teda lahkesti käistpidi tooli poole alla, et ta ei tõuseks. „See õnnetu pidu seal saadiku juures võtab mult selle lõbu ja katkestab teid. Mul on väga kahju teie vaimustavalt suareelt lahkuda,” ütles ta Anna Pavlovnale.
Tema tütar vürstitar Hélène läks toolide vahelt läbi, hoides käega kergelt kleidi volte, ja naeratus säras
Oodake, ma võtan oma näputöö /– / No mis teil on? Mida te mõtlete? Tooge mu ridikül siia.
Võluvas Ippolitis.
Ega see mõni kummituslugu ole?
Sugugi mitte.
Asi on selles, et ma ei või kummituslugusid sallida.
ehmunud nümfi ihu
näitlejanna George’iga
Võluv.
rahvaste õigus
Kas te kavatsete sõtta minna, vürst?
Kindral Kutuzov /– / suvatseb mind endale adjutandiks tahta …
Aga Liisa, teie naine?