Punased. Jaak Valge
Retsensentide Heino Arumäe, Toomas Haugi, Allan Puuri, Valdur Ohmanni ja Enn Tarveli arvukad sisulised nõuanded aitasid selle raamatu tegelasi paremini mõista ja mõistetut täpsemalt kajastada. Toimetaja Anu Seidla lihvis teksti lugemiskõlblikuks. Marje Eelma kujundas raamatu ka vormilt ajale ja punastele sobivaks. Teksti ja heli vormisid e-raamatuks Priit Pangsepp ja Algimantas Akmenskis.
Nad kõik aitasid muuta seda raamatut paremaks ja neile kuulub minu tänu. Kuid see ei tähenda, et vigade korral püüaksin neid mässida kaasvastutuse võrku.
Veel tahaksin kaudse, kuid hindamatu panuse eest tänada oma häid kolleege Eesti Demograafia Instituudist, kes aktsepteerisid mu töösuunda, ning mõnd kaaslast, kes olid sunnitud aastaid kuulama mu targutusi eesti soost kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest.
Seda raamatut pole keegi tellinud. See raamat on Eesti ühiskonnast ja Eesti ühiskonnale ning teoks saanud Eesti maksumaksja arvel, kes mulle Haridus-ja Teadusministeeriumi sihtteema nr SF0130018s11 raames on palka maksnud, minu töölähetusi Rahvuskaaslaste programmi kaudu finantseerinud, raamatu trükkimist Kultuurkapitalist toetanud, ning raamatu kujundamist Kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Rahvusarhiivi kaudu rahastanud.
Selle uurimuse järgmine osa võib ilmuda paari aasta pärast.
21. septembril 2014
Jaak Valge
Raamat pälvis 2014. aasta Tartu Ülikooli Lennart Meri teadustöö auhinna ja Tallinna Ülikooli 2014. aasta parima monograafia preemia.
Parandatuna ja täiendatuna ilmuvas e-raamatus on arvesse võetud Mark Gortfelderi, Toomas Haugi, Reigo Rosenthali, Aleksander Rupassovi ning raamatut “Sirbis”, “Tunas”, “Keeles ja Kirjanduses” ning “Postimehes” retsenseerinud Tiit Hennoste, Rein Ruutsoo, Joel Sanga ja Olev Remsu märkusi, niipalju, kui nad minule asjakohased tundusid. Kõigile neile suur tänu! Parandamist vajavaid kohti ja näpuvigu leidsin ka ise.
15. aprillil 2015
Jaak Valge
Raamat on tasuta. Ent kui teos meeldis ning tekkis äravõitmatu tahtmine kiirendada raamatu järgmise osa valmimist, siis on võimalik seda soovi toetada rahalise ülekandega Jaak Valge arvele EE842200221034198411 või Jaak Valge bitcoini kontole 1PTZxVU4rvKFwf1QDNWLrybgystnDkarrr, märkides selgitusse Punased II..
SISSEJUHATUS. ÜLE LÄVE
Nähtus
Pärast Eesti okupeerimist Moskva poolt võimule pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse liikmete seas ei olnud vanglas karastunud vanu põrandaaluseid kommuniste. Õigemini polnud seal parteipiletiga kommuniste esialgu üldse. Varese valitsust on asjakohaselt nimetatud hoopis „kirjanduslikku“ tüüpi või rahva seas ka kirjanike valitsuseks.[1] Tõsi, ka „valitsuse“ nimetus on ilmselgelt eksitav, sest see isikute grupp ei valitsenud, vaid vahendas Moskvas tehtud otsuseid. Päris võimu silmis oli sel ebavalitsusel nii vähe autoriteeti, et ka liikmestaatus ei kaitsnud repressioonide eest. Poolteist aastat pärast ministriks nimetamist olid Boris Sepp, Juhan Nihtig-Narma ja Maksim Unt – peaaegu viiendik Varese ebavalitsusest – tapetud sellesama võimu poolt, keda nad sarnaselt suurema osa teistegi ministriteks kutsutud ametimeestega juba enne 1940. aasta juunit olid teenida püüdnud.[2]
Selle valitsuse üheteistkümnest mittevalitsevast ministrist olid peaminister Johannes Vares-Barbarus ja haridusminister Johannes Semper kirjanikud, välisminister Nigol Andresen kirjanduskriitik, tõlkija ja luuletaja, peaministri asetäitja Hans Kruus ajalooprofessor. Tegemist ei olnud kõrvaliste boheemlastega, vaid nad olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud. Vares-Barbaruse 50. eluaasta täitumise puhul oli Eesti Vabariigi ekspeaminister Kaarel Eenpalu teda tunnustanud artiklis „Johannes Barbarus astub üle läve“, parafraseerides Vares-Barbaruse aasta varem ilmunud luulekogu pealkirja „Üle läve“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt Eesti kõige omapärasemaks ja kõige moodsamaks luuletajaks.[3] Veel teadmata, et poole aasta pärast astub Vares-Barbarus tõepoolest koos oma kaaslastega üle poliitilise läve.
Vares-Barbaruse kohta teatakse, et ta oli Eesti Vabariigis majanduslikult igati hästi hakkama saanud ning lubas endale jõuka kodanlase eluviisi. Ihales alati püsida sündmustiku keskmes, „olla mis tahes esinemiste juhtfiguur, otsida ja leida oma tõekuulutamisele uusi toetusavaldusi, uusi häälekaid jüngreid“.[4] Luuletas Pärnus arstipraktika kõrvalt ja unistas lõunamaareisidest. 1920. aastatel Artur Adson ja Marie Under uskusid, ja küllap mitte ilmaasjata, et nende vahva kaaslane Barbarus on härrasmees, ja mitte ainult niisama härrasmees, vaid Eesti Vabariigi ainus härrasmees. Under ütles: „Barbarus on ainus gentleman meie maal. Nii see on. Ja seda teame jo ammu.“[5]
Tahaks elada Cote d’Azur’il,
kõndi palme avenuel,
lamp päike kun taeva glazuuril
harva pilve abažuuri all,
kun maakera pall
alati rohelisel rüül.
Aga ma tajun: tahte raadiolained
lõpevad sääl, kun selleks antenn:
Cote d’Azur’il, mõnel rannikul troopilisel.
Minu nägemine – traadita,
otsatu – laiuskraadita.
Nood mandrid, kuhu veel pean saama,
juhiks südame kompass, kun S, ant N,
O, W. Nagu merimehed kained:
Kolumbus, Vasco da Gama,
rännakul kaleidoskoopilisel, –
tahan leida mandri – kallima aare:
uue südame ärtässalise saare.[6]
Vares-Barbarus ja Semper olid klassivennad koguni kolmes tähenduses – kui klassikaaslased Pärnust, kui keskklassi liikmed, kes oma eluviisiga kiitsid heaks kodanliku ühiskonna, kus nad elasid, ning kui klassivõitluse pooldajad, s. t. sellesama ühiskonna vastu võitlejad. Vares-Barbarus ja Semper, sarnaselt arrogantsed ja oma literaatidest kamraadide üle omavahel kirjavahetuses lõikavalt ironiseerivad, olid teineteise vastu aastate vältel truud ja siirad.
Kuid vaadetelt, eriti aga eluviisilt olid nad hoopis midagi muud kui Semperi tuttav praktiline klassivõitleja Viktor Kingissepp ehk „Eesti töörahva ustav poeg“, nagu teda Nõukogude ajal nimetati. Kingissepp näitas 1914. aasta novembris Peterburist pagendusse lahkudes teda saatma tulnud August Konile peenraha ja ütles, et ta ei tea, kuidas ta seal elama hakkab, prii toitu seal ei anta ja rohkem raha pole. Koni andis Kingissepale kogu raha, mis tal oli – kokku 20 rubla.[7]
Semper aga püüdis 1921. aasta jaanuaris – ajal, mil Kingissepp end Rahumäel Juudi surnuaiavahi räpases majas varjas – lahti saada kümnetest tuhandetest tsaarirubladest, mis tema naise isal üle olid jäänud.[8] Semperite kodu oli väga uhke. Semperid pidasid teenijat. August Alle ütles Johannes Semperi kohta „frantslane“.[9]
Eesti Vabariigis oli Semper kahekordne riigivanema kirjandusauhinna laureaat (1935. ja 1937. aastal) ning pälvis 1947. aastal Eesti NSV-s Nõukogude Eesti preemia ja 1962. aastal Lenini ordeni. Ta oli üks neist kolmest Eesti Vabariigi Asutava Kogu liikmest (kõrvuti Hans Kruusi ja Jüri Uustaluga), kes sai 1940. aastal ka punase riigivolikogu ehk siis Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi asutamist heaks kiitva kogu liikmeks. Mittevalitseva valitsuse haridusministriks määratud Semper koostas 1944. aastal Eesti NSV hümni sõnad.[10] Eesti Vabariigi Asutavas Kogus oli Semper iseseisvusakti koostava komisjoni liige. Seega osales ta nii iseseisva Eesti kui ka selle vastandiks oleva marionettriigi tüvitekstide koostamisel. „Puhuti napisõnaline, reserveeritud, sealsamas aga vaimukas vestleja, paradokside pilduja. Elav huvi kõigi elunähtuste vastu nende mitmekülgsuses. Intellekti poolt karmilt raamides hoitud intensiivne tundeelu.“[11] Ka Semperile mitte kõige sõbralikum kaasaegne tunnistas, et Johannes Semper oli „üks meie kirjanduse kõige liikuvamaid ja erudiitsemaid vaime“[12] .
Ei ma kiidukõnede kõrinast
ega