Punased. Jaak Valge
raamatus, uurimuse esimeses osas „Punased I“ vaadeldakse Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi tegevust ja vaateid kuni 1930. aastateni. Allikate hulgas on ka nende looming, kuid tegemist pole kirjandusteadusliku, vaid poliitilise ajaloo valdkonda kuuluva uurimusega.
Nende kujunemislugu pole võimalik mõista neid mõjutanud poliitiliste voolude ja sündmuste raamita. Laiemaks taustaks on Sotsialistliku Töölisinternatsionaali ja Kominterni ning Nõukogude Liidu poliitika, ja erinevate marksismi ideoloogiate ja poliitikate muutumine. Vahetuks taustaks on Eesti marksistid – kommunistid, sotsialistid ja teised marksistid, kõik omavahel tigedas või ajuti vähem tigedas vaenus. Neile isikutele ning nende poolt läbi viidud poliitikale ja toime pandud tegudele on tähelepanu pööratud vastavuses nende olulisusega ühiskonnale. Veelahkmeks ja hilisemaks oluliseks ühiskonna mõjutajaks oli 1924. aasta 1. detsembri kommunistide pöördekatse, mida siinses uurimuses vaadeldakse varasematest käsitlustest erineva nurga alt.
Eesti marksistlike parteide, eelkõige küll kommunistide tegevust on varem üsna palju uuritud. Paraku pärineb see suur ajalookirjanduse massiiv Nõukogude ajast. Neist kirjutistest on kasutatav vaid faktistik, ning seegi vajab tihti ülekontrollimist. Faktide tõlgendused ning järeldused on aga Nõukogude propaganda voolusängi väänatud ega saa olla kaasaja ajalooteaduse ehituskivideks.
Kuid juba 1930. aastatel kirjutas kommunistidest ning ka teistest marksistidest sisukaid käsitlusi Eesti ja võib-olla ka Euroopa üks parimaid kommunismi asjatundjaid Eduard Laaman.[46] Eesti poliitiliste ringkondadega, kaasa arvatud marksistidega tihedalt lävides tunnetas ta kahtlemata täpselt poliitikute hoiakuid ning nägi marksistide eesmärke ja tegevust, nende erinevaid voolusid ja isikuid kogu ühiskonna taustal. Tema raamatud ning ka artiklid on ajaloolastele jätkuvalt väga olulised. Kuid kaasaegsena ei olnud tal ligipääsu neile dokumentidele, mida ajaloolased täna saavad kasutada; suurem ja heterogeenne, ka Nõukogude allikatest pärinev teave võimaldab uurimisperspektiivi järsult laiendada.
Viimasel kahekümnel aastal on Eesti marksistide tegevust, keskendudes sotsialistide ja kommunistide mõju dünaamikale ja EKP sisevastuoludele, põhjalikumalt ja üldistatumalt kirjeldanud Olaf Kuuli.[47] Tegemist on usaldusväärsete uurimustega, ent kitsavõitu allikate ring ja laiema konteksti puudus väga olulisi järeldusi ei luba. Sama võib öelda ka viimasel kahekümnel aastal Eestis avaldatud üksikküsimustele keskendunud artiklite kohta.
Vastaspoole – Eesti eriteenistuste – vaate ja allikatega varustatult on aga põrandaaluste kommunistide tegevust käsitlenud Reigo Rosenthal ja Marko Tamming.[48] Nende mahukatele, äärmiselt faktirikastele ja usaldusväärsetele käsitlustele on käesolevas uurimuses tugevalt ja julgelt toetutud. Kuid vaatenurgast tulenevalt ei kattu Rosenthali ja Tammingu probleemipüstitused siinse raamatu omadega. Selles uurimuses keskendutakse kommunistidele ja kolmele marksismiga flirtinud intellektuaalile n.-ö. seestpoolt.
Mis lõi marksismile laia levikupinnase Eestis? Missugused olid kommunistide eesmärgid ja mille poolest erinesid need teiste marksistide omadest? Kas kommunistide juhtide pühendumisest tulenev käitumine on võrreldav sügavalt religioosse inimese käitumisega? Missugused olid eesti soost kommunistide suhted Nõukogude Venemaaga (Nõukogude Liiduga)? Kas ja miks erines nende poliitika Nõukogude poliitika peavoolust? Kas Nõukogude Venemaa toetuseta oleks kommunistlik liikumine Eestis hääbunud? Kuidas suhtusid Andresen, Semper ja Vares-Barbarus „päriskommunistidesse“? Millal ja mis põhjustel tekkis Andresenil ja kolmekordsetel klassivendadel Johannes Semperil ja Johannes Vares-Barbarusel ning ka paljudel teistel intellektuaalidel tõmme marksismi ja Nõukogude kommunistliku režiimi poole? Kas Andresenit, Semperit ja Johannes Vares-Barbarust saab käsitleda kvislingitena, ning kui jah, keda nad siis reetsid? Miks ei näinud tulevased tipp-juunikommunistid – kes olid ju kõike muud kui ebaintelligentsed – Eestis demokraatia puuduse üle kurtes, et Nõukogude Liit on hoopis ebademokraatlikum kui Eesti Vabariik?
Nende küsimuste analüüs – millest kõigile pole uurimuse esimeses osas veel võimalik ammendavaid vastuseid anda – eeldab laiaulatuslikku kirjanduse kasutamist ning mitmekesist allikabaasi. Värsket ja värvikat vaadet pakuvad Nõukogude Välisasjade Rahvakomissariaadi materjalid – diplomaatide ettekanded Tallinnast ning neile Moskvast saadetud instruktsioonid, mida säilitatakse Venemaa Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis (AVPRF). Tegemist on antud teema seisukohalt seni kasutamata väärtusliku allikaliigiga. Tõsi, inimesele, ning ka „inimhingede inseneridele“, nagu Stalin kirjanikke nimetada armastas, on omane kalduda rääkima seda, mida ta arvab vestluskaaslasele ehk siis antud juhul Nõukogude diplomaatidele meeldivat. Kuigi diplomaadid ise üritasid oma saavutusi Moskvasse saadetud ettekannetes suurendada ning pikkisid neisse teksti, mis pidi kinnitama nende usku Marxi-Lenini-Stalini suure asja võitu, polnud nende Eesti vestluskaaslastel põhjust oma hoiakuid siiski liialt järsult painutada ning Nõukogude diplomaadid ei saanud nende juttu kajastades oluliselt liialdada, kuna just Tallinnast saabunud teabe alusel anti neile Moskvast tegutsemisjuhiseid. Teisalt oli aga Nõukogude saatkond 1920. aastatel teabe saamise mõttes suuresti Eesti põrandaaluste kommunistide pantvang, kuna just kommunistid olid saatkonna peamised infoallikad. Loomulikult tahtsid nad Eesti ühiskonda näidata kommunismimeelsena, Eesti valitsust korrumpeerununa, nõukogudevastasena ja ühiskonnast võõrandununa. Oma tegevust aga tulemuslikuma ja perspektiivikamana, kui tõsiolud seda lubasid.
Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna materjale täiendavad VOKSi (Üleliiduline Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühing) Eesti voliniku kirjavahetus oma keskkontoriga Moskvas ning VOKSi aastaplaanid ja -aruanded, mis on hoiul Venemaa Föderatsiooni Riiklikus Arhiivis (GARF). VOKS oli asutatud 1925. aastal, VOKSi dokumentides sisaldub teave Nõukogude Liidu praktilise tegevuse kohta Lääne intellektuaalide mõjutamisel.
Kuid need Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna ja VOKSi allikad muutuvad eriti oluliseks uurimuse järgmise osa puhul, mil Nõukogude Liidu diplomaatia autoriteetsemaks muutus ja VOKS Eestis aktiivsemalt tegutsema hakkas.
Eesti bolševike mõtteviisi selgitamine peab põhinema eelkõige nende tegevuse vaatlemisel, sest erinevalt kirjanikest ei olnud neil mahti ja üldjuhul ka tahtmist ega oskust pidada omavahelist mõtteid avavat kirjavahetust. Nende kirjavahetus kajastab nende praktilist poliitilist tegevust. Aastate 1919–1924 puhul on eriti oluline uurijate poolt seni ammendamata põrandaaluste Eesti kommunistide kirjavahetus oma Nõukogude Venemaal (Liidus) paiknevate seltsimeestega, mis asub Eesti Riigiarhiivi filiaalis (ERAF). Mõningat lisateavet Eesti kommunistide tegevusest – eelkõige kirjavahetuse põhjal Kominterni juhtorganitega ja ka teiste materjalide näol – pakub Venemaa Riiklik Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Arhiiv (RGASPI). Huvitav allikas on ka Eesti Riigiarhiivi filiaalis hoitav Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjal – kirjavahetus ning õiendid-ettekanded, mis annavad võimaluse tutvuda Nõukogude välisluure tegevusega seestpoolt. Ka neid dokumente tuleb käsitleda väga allikakriitiliselt, sest esiteks oli Nõukogude luure tase Eestis madal ja esitatud informatsioon tihti siinsete kommunistide esitatuna kallutatud või ebaõige. Teiseks osutab Allan Käro õigustatult asjaolule, et meil pole Eesti eriteenistuste allikate puudumise tõttu võimalik kindlaks teha, kes Nõukogude luure materjalides figureerivatest isikutest ja missugune osa informatsioonist oli sovettidele ette söödetud Eesti oma luure ja vastuluure poolt.[49]
Semper, Vares-Barbarus ja Andresen lasevad aga oma poliitiliste hoiakute kujunemist jälgida otse, kuna nad on kirjutanud üksteisele ja oma teistele kaaslastele kirju ja avalikkusele poliitilisi tekste. Kirjavahetuses väljendusid nad paljusõnaliselt, selgelt ning vormis, mis teeb nende „võõraste kirjade“ lugemise tõeliseks naudinguks. Tõsi, küllap nad ei välistanud võimalust, et seda kirjavahetust säilitatakse teistegi jaoks, ehk siis võib-olla püüdsid end kirjades näidata sellistena, nagu nad sel hetkel tahtsid, et neid tulevikus nähtaks.
Lisaks on nende kirglike aegade ja vastuoluliste isikute kohta olemas Nõukogude ajal kirja pandud mälestuste massiiv, mis sisaldab huvitavaid hüpoteese, lennukaid väljamõeldisi, moondunud kuuldusi ja ka puhast Nõukogude propagandat, ent on olustikuliste detailide puhul usaldusväärsem. Osa neist mittebolševistlike marksistide, „päriskommunistide“ ja nende teekaaslaste kirjutatud mälestustest on publitseeritud, osa mitte, ning viimastest omakorda osa kirjutatud vabatahtlikult, osa eneseõigustuseks. Johannes Semper kui kõige edevam ja kõigi tuultega kõige