Punased. Jaak Valge
nii kirjutamise aja poliitilisi olusid kui ka memuaaride kirjutaja omakuvandit. Nigol Andresen ise olevat koguni väitnud, justkui omaenda mälestuste kohta ettevaatust sisendades, et mälestusraamatu puhul on tõene ainult autori nimi ja pealkiri.[50] Need Andreseni osalt priitahtlikult, osalt eneseõigustuseks koostatud meenutused või õigemini nende erinevused võiksid olla omaette tänulik uurimisobjekt – kui palju ajastu kontekst muljub mineviku minapilti alateadlikult, kui palju teadlikult.
Kirjanikud on aga ajaloolastele eriti tänuväärne uurimisobjekt, sest oma poliitilise olemuse selgitamiseks on nad meile pärandanud veel ühe väga olulise lisaallika – omaenda ideoloogiliselt värvitud kirjandusloomingu. Nii nagu kirjadegi puhul, on neistki tekstidest autori hoiaku väljalugemine tõeline nauding.
Kuid kirjanikutegevust arendasid ka kommunistide juhid Jaan Anvelt, Johannes Lauristin ja Otto Rästas ning kahe pika poliitilise traktaadiga sai hakkama Viktor Kingissepp. Nende kirjanikuambitsioonist, tegevusetusest või depressioonist sündinud teostesse valatud marksistlikud dogmad ja „kes pole meie poolt, on meie vastu“ hoiak on dikteerinud nende tekstide kirjandusliku väärtusetuse, mis aga ei määra – hoolimata isegi tsenseerivast ületoimetamisest – neid väärtusetuteks ajalooallikateks.
[1] „Kirjanduslikku“ tüüpi valitsusteks on Balti riikide marionettvalitsusi nimetanud Ants Oras (Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Olion, 2002, lk. 52.)
[2] Sepp arreteeriti 1940. aasta novembris ning saadeti vangilaagrisse, kus ta suri novembris 1942. Unt arreteeriti 1941. aasta mais ja lasti maha juulis 1941. Nihtig-Narma küüditati 1941. aasta juunis ning suri eeluurimise ajal 1942. aasta oktoobris. Andresen oletab, et tagasitoomise korraldus ei jõudnud Narmat leida. (Nigol Andresen. Rahvavalitsuse liikme märkmeid. 17.10.1959. ERAF 247-51-19a, 31, 66.) Aega Narmat enne ta surma „leida“ oli poolteist aastat, pigem ei peetud korraldust NKVD-s täitmisväärseks.
[3] K. Ee. (Kaarel Eenpalu). Johannes Barbarus astub üle 50. läve. – Uus Eesti, 11.01.1940.
[4] August Eelmäe. Eluvõla kandmise raske kohus. – Eluvõla kandmise raske kohus. Eesti Keele Sihtasutus 2012, lk. 42.
[5] Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. – Tänapäev 2009, lk. 279.
[6] Johannes Vares-Barbarus. Kiri Cote d’Azurilt. – Looming 1925, nr. 8, lk. 600. See reisiihalev luuletus on inspireeritud Rudolf Tassa olukorrast ja Tassale ka pühendatud. Nimelt kahtlustas Barbarus Tassal tuberkuloosi. Luuletuse eest saadud honorari loovutas Barbarus Tassale ning pakkus Tuglasele, et boheemkond võiks Tassa jaoks ühiselt korjanduse korraldada. (Vares-Barbarus Tuglasele 19.09.1925. KM EKLA 8-134-3, 99.)
[7] August Koni. Kohtumisi V. Kingissepaga aastatel 1912–1918. – Elukutse – riigikukutaja: mälestusi ja dokumente V. Kingissepast (75. sünnipäevaks). Toim. O. Lauristin. Eesti Riiklik kirjastus, 1963, lk. 97; Daniil Rudnev kirjeldab lahkumist nii: „Jaama tuli teda saatma August Koni. Elsal (Kingissepa tolleaegne elukaaslane – J. V.) oli Viktor palunud koju jääda: pikk hüvastijätmine teeb meele veel kurvemaks. August Koni tundis Viktor „Kiire“ kaudu ja oma Tallinnas käimiste põhjal, Koni oli ustav kaaslane. „Viktor, kas sul raha on?“,“ küsis August. „Kaetud lauad sind Tveris ei oota!“ Viktor soris taskutes ja näitas peo peal kogu oma rahatagavara: seda oli mõni münt. „Rohkem ei ole. Aga pole viga, küll ma läbi ajan.“ „Lähed kirikutrepile almust paluma? Säh, võta, siin on kakskümmend rubla ja nelikümmend seitse kopikat. Vähevõitu muidugi, aga esialgu tuled toime.“ „Pea meeles: võtan laenuks!“ „Jäta juba! Minu raha on siin vähe, Lessneri tehases koguti sulle tee peale kaasa.“ Viktor oli liigutatud. Niisugused need töölised kord juba on, ise loobuvad millestki, aga seltsimeest hätta ei jäta. Ta meel muutus rõõmsamaks. Nüüd polnud ärasõitmine võõrasse, tundmatusse Tveri enam nii mõru.“ (Daniil Rudnev. Viktor Kingissepa elu. Eesti Raamat, 1988, lk. 88.) Rudnev laseb siin lennata oma kujutlusvõimel ning pöörab selle Kingissepale iseenesest piinliku seiga marksistlikule rajale. Tegelikult ei kirjuta Koni oma mälestustes, et tegemist oleks Lessneri tehase tööliste rahaga. Mälestuste käsikirja tekstiosa kõlab järgmiselt: „Mina saatsin teda Nikolai vaksalis rongi peale. Vaksalis enne ärasõitu ütles V. Kingissepp minule, et kuidas seal elada saan, mulle seal prii toitu ei anta ja ega ka minul rohkem raha pole kui see – näidates mulle taskust võetud käe peal natuke peenikest metallraha. Siis andsin mina temale kui kallile seltsimehele abiks kõik raha, mis minul oli – umbes 20 rubla. (August Koni. Mälestusi Viktor Kingisseppast. 1960.–1962. aasta. Dateeritud sisu järgi. ERAF 247-78-394, 36.)
[8] Adson Vares-Barbarusele 21.01.1921. ERA R-39-1-3, 27.
[9] Heino Kiik. Eluteeristil (1973–1974). – Looming 2012, nr. 2, lk. 222–223; Ralf Parve. Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused. Küsinud ja üles kirjutanud Jaak Urmet. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk. 93.
[10] Kui 1941. aastal korraldasid Eesti NSV võimumehed kinnise võistluse „Internatsionaali“ värskema tõlke saamiseks, pakkus oma versiooni Juhan Sütiste, Paul Viidingu, Eduard Kansa ja veel ühe tundmatu autori kõrval ka Johannes Semper. Komisjon, mille eesistujaks oli Nigol Andresen, tunnistas aga kõik uued versioonid ebarahuldavaks ja nii lauldi „Internatsionaali“ edasi veidi kohendatud Hans Pöögelmanni tõlkes. (Oskar Kruus. Juhan Sütiste. Elukäik ja looming. Eesti Raamat, 2000, lk. 195.)
[11] Paul Rummo. Semper naabri pilgu kaudu. – Johannes Semper elus ja kirjanduses. Koost. I. Sikemäe. Eesti Raamat, 1967, lk. 259.
[12] Ants Oras. Teelahkmel. – Luulekool I. Apoloogia. Koost. H. Runnel ja J. Rähesoo. Ilmamaa, 2003, lk. 113. Esmakordselt ilmunud rmt.: Eesti Looming II. Kirjanduslik koguteos. Helsingi, 1944.
[13] Johannes Semper. Rahutuil päevil. – Looming 1935, nr. 3, lk. 293.
[14] Sirje Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. – Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. Toim. S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, 2002, lk. 100. Andresenil tuli Semperit vasturünnakuga kaitsta ka Ants Orase eest. Koos KGB-ga. Nimelt anti 1958. aastal Soomes täiendatuna välja Orase raamat „Eesti saatuslikud aastad“ („Viron kohtalonvuodet“), kus Oras iseloomustab Semperit Nõukogude režiimi teenistusse läinud „keigarliku intelligentsi“ tüüpilise esindajana, küünilise, hingetu konjunkturistina. (Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Olion, 2002, lk. 139.) 1958. aasta novembris kirjutas KGB 4. osakonna agent „Jaan Reeberg“ vastuartikli, mis saadeti avaldamiseks Soome ning ilmus Soome kommunistide ajalehes Kansan Uutiset. „Jaan Reeberg“ oligi Nigol Andresen, ning nagu tema väljasõidutoimikus märgitud, seotud agent Akademikuga. (Õiend Nigol Andreseni väljasõidutoimikust 22.08.1968. ERAF 136SM-1-4799, 12p; Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Umara, 1996, lk. 187; Tõnis Ritson. Nigol Andresen ja KGB. – Kultuurimaa, 02.10.1996.) Andresen üritas Semperit kaitsta ka Villem Saarseni vastu, kirjutades ajalehe Kodumaa tellimusel 1959. aastal teksti „Ooberst Saarsen kommenteerib J. Semperi romaani“, ent see jäi teadmata põhjusel avaldamata. (Piret Noorhani. Nigol Andreseni ja Otto Webermanni kirjavahetusest. – Keel ja Kirjandus 1996, nr. 1, lk. 26) Ka Semper osales KGB aktsioonides, agent „Aviksonina“, tõenäoliselt küll, nii nagu Andresengi, lühikest aega. (ENSV KGB 4. osakonna 1958. aasta aruanded. 16.01.1959. ERAF 131SM-1-393, 46-47; Õiend Johannes Semperi väljasõidutoimikust 12.06.1956. ERAF 136SM-1-613, 8; Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, lk. 188–189.) „Akademik“ oli aga väga tõenäoliselt Hans Kruus. (Õiend Hans Kruusi väljasõidutoimikust. 19.05.1965. ERAF SM136-1-688, 37.) Jürjo märgib Semperi ja Andreseni kohta: „Samasuguse kergusega, nagu nad 1940. aasta suvel astusid komparteisse, kirjutasid nad alla ka KGB agendi kohustusele. (Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, lk. 189.) Need KGB tegevused, kus nad teadaolevalt osalesid, ei pruukinud nende poliitilise eetikaga vastuolus olla.
[15] Eesti NSV Kirjanike Liidu liikme Nigol Andreseni iseloomustus. 14.05.1959. ERAF 1-7-315, 110.
[16] Nigol Andresen. Ühisrinde teostamine Eestis fašistliku diktatuuri aastail. November 1955. ERAF 1-7-314, 260.
[17] Uus mees ja uued kombed. – Rahva Hääl, 10.07.1940.
[18] O. Arp (Nigol Andresen). Töörahva püha. – Rünnak 1927, nr. 5, lk. 65.
[19]