Punased. Jaak Valge
riikidena tunnustust saada.[28]
Maailmasõjajärgsed rahulepingud mõistsid aga ebaõiglastena hukka nii II Internatsionaal kui ka Komintern. Versailles’ rahulepinguga polnud rahul ka vasakpoolsed intellektuaalid. Rahulepingu allakirjutamise päeval ilmus L’Humanité’s sõja algusest saadik sõjavastasust kuulutanud ja Vene revolutsiooni massiliseks vendlusaate teostamiseks pidanud Romain Rollandi manifest paljude eri rahvustesse kuuluvate mõttekaaslaste allkirjadega. Manifest oli adresseeritud vaimutöölistele – neile, keda viie aasta kestel lahutasid üksteisest sõjaväed, tsensorid, eeskirjad ja sõdivate rahvaste vihavaen. Rolland kutsus üles minevikust õppima: „Vaim ei tohi kellegi teener olla, – meie aga peame vaimu teenima [– – –] Vaimu tungla kandjateks oleme sündinud, selle ümber peame liituma, selle ümber peame püüdma ekslevat inimkonda koguda… Inimkonna kui terviku heaks peame töötama, mitte üksikute rahvuste heaks.“[29]
Kominterni II kongress toimus aga 1920. aasta juulis ja augustis Petrogradis ja Moskvas. Kui asutamiskongressil osalesid vaid Vene bolševikud ja muu maailma kõrvalised tegelased, siis II kongressi ajaks oli Kominterni maine tõusnud: Itaalia, Norra ja Bulgaaria sotsialistlikud parteid olid otsustanud Kominterniga ühineda ning Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikust Parteist eraldunud sõjavastane Saksamaa Iseseisev Sotsiaaldemokraatlik Partei (USPD) ja Prantsuse Sotsialistlik Partei asusid liitumisläbirääkimistesse. Kongressist võtsid osa ka paljude teiste riikide marksistlike parteide esindajad. Eesti kommunistid olid kongressile delegeerinud Jaan Anvelti. Eesti keelt kõnelevatel kommunistidel tollal veel oma parteid ega programmi ei olnud ning vajadusel pidi Anvelt selgitama programmilisi seisukohti Eesti Töörahva Kommuuni dekreetide ja otsuste alusel.[30] Kohal viibisid ka Hans Pöögelmann ja Rudolf Vakmann ning eesti keelt oskas ka kongressil osalenud Kominterni töötaja August Koni.[31] Ka Eesti Iseseisev Sotsialistlik Töölispartei otsustas saata Kominterni kongressile oma delegaadi – Erich Joonase, kes aga millegipärast kohale ei jõudnud.[32]
Nõukogude juhtkonna meeleolu oli sel ajal eduka Poola sõjakäigu valguses eufooriline, kurss võeti Kominterni orienteerimisele otsustavale võitlusele võimu pärast maailmas. 23. juulil teatas Lenin rindel viibivale Stalinile, et „olukord Kominternis on suurepärane. Zinovjev, Buhharin ja mina mõtleme, et oleks vajalik viivitamata kannustada revolutsiooni Itaalias, ja minu isiklik arvamus on, et selleks tuleb sovetiseerida Ungari, ja võib-olla ka Tšehhi ja Rumeenia.“[33]
Neil päevil olid elevil ka Eesti päritolu bolševike juhid. Pöögelmann ja Vakmann kirjutasid 27. juulil 1920 Moskvast Tallinna Kingissepale: „Poola tegi rahuettepaneku. Siit vastatakse vastuvõtmata tingimustega. Punased tungivad kiiresti edasi. Lenin arvab nädala lõpul Varssavi jõuda. Rehkendatakse, et siis sõda ei lõpe. Leedu-Poola-Galiitsia komparteid valmistuvad võimu võtma. Läti ootab tõuget väljast.“[34]
Lenin soovitas – ilmselt reaktsioonina teadetele, et Eestist saadetakse vene valgekaartlased Poola rindele – kõigi vahenditega õhutada ülestõusu Poolas, aga ka Lätis ja Eestis. „Rakendage sõjalisi abinõusid, s. t. püüdke karistada Lätit ja Eestit sõjaliselt, näiteks [– – –] tungides umbes (kilomeetri võrra) üle piiri ja puues üles sada kuni tuhat nende ametnikku ja rikkamat inimest,“ kirjutas ta 1920. aasta augustis revolutsioonilise sõjanõukogu esimehe asetäitjale Efraim Skljanskile.[35]
Poolas said bolševikud siiski augusti teisel poolel lüüa. Lootus Vene-Saksa revolutsioonilise silla loomiseks kustus ning ka sada kuni tuhat eestlast ja lätlast jäid poomata.
Ülevas ja tegusas meeleolus kulgenud Kominterni kongress võttis vastu põhikirja ja Kominterni kuulumise 21 põhitingimust. Nende väljatöötamisel osales otseselt Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtkond.[36] Eri maade Kominterni kuuluvad parteid pidid olema bolševike tüüpi jäigalt tsentraliseeritud ning reformistidest ja tsentristidest puhastatud. Kominterni Täitevkomitee juhtimisele allutatuna moodustasid nad võrgustiku, mis oli mõeldud maailmarevolutsiooni teostamiseks ning Nõukogude kommunismi kaitsmiseks.
Põhitingimuste kohaselt pidi Kominterniga ühinenud partei propaganda vastama Kominterni ideoloogiale, kõik Kominterni otsused pidid olema ühinenud parteile siduvad, kõik parteiorganid, kaasa arvatud kirjastused ja parlamendifraktsioonid, pidid otseselt alluma partei juhtkonnale. Kuna klassivõitlus pidi peagi kõikjal jõudma kodusõja etappi, tuli igal pool, kus partei legaalne, luua ka komparteiga paralleelne illegaalne organisatsioon. Kominterni kuuluda soovivad parteid pidid distantseeruma „kollastest“ sotsiaaldemokraatlikest parteidest. Kõik Kominterni kuuluda soovivad parteid pidid tingimusteta toetama iga Nõukogude vabariiki ja kandma oma maa kommunistliku partei nime (Kommunistliku Internatsionaali sektsioon). Kõik Kominterni kuuluvad ja kuuluda soovivad parteid pidid nelja kuu jooksul pärast Kominterni II kongressi kutsuma kokku oma kongressi. Need, kes lükkavad põhiprintsiibid tagasi, tuli parteist välja heita.[37]
Zinovjev nimetas neid tingimusi „pulbriks nende putukate vastu, kes purevad töölisklassi keha“.[38] „Putukateks“ polnud kodanlus, vaid mittekommunistlikud marksistid ja nende eeskõneleja Karl Kautsky.
II kongressil vastu võetud põhikirja kohaselt oli Kominterni kõrgeimaks organiks Kominterni kuuluvate parteide ülemaailmne kongress. Kongress valis täitevkomitee – kõrgeima organi kongressidevahelisel ajal. Täitevkomitee koosseis pidi kujundatama järgmiselt: selle riigi parteist, kus asub täitevkomitee, s. t. Nõukogude Venemaalt, pidi sinna kuuluma viis esindajat otsustava hääleõigusega, 10–13-st olulisest kommunistlikust parteist, mille nimekiri kinnitatakse kongressil, pidi igaühest Kominterni Täitevkomiteesse kuuluma üks esindaja otsustava hääleõigusega. Ülejäänud komparteide esindajad pidid täitevkomiteesse kuuluma nõuandva hääleõigusega. Täitevkomitee sai õiguse anda kõigile Kominterni parteidele ja organisatsioonidele kohustuslikke direktiive, nõuda oma liikmesparteidelt nende isikute ja gruppide väljaarvamist, kes „rikuvad rahvusvahelist distsipliini“, ning heita Kominternist välja need parteid, kes rikuvad kongressi otsuseid.[39]
Kominterni Täitevkomitee valis endi seast Väikese Büroo. Eesti kommunistide esindajaid Kominterni Täitevkomiteesse ei kuulunud. See ei olnud võimalik, sest tollal ei olnud iseseisvat Eesti komparteid isegi formaalselt olemas.
1920. aastal, rünnaku ajal Varssavile oligi Kominterni ja üldse kommunistliku ideoloogia esimese laine mõju tipp maailma töölisliikumisele. Donald Sassooni arvates oli see ka ilmselt ainus aeg, mil ei olnud ebarealistlik eeldada, et revolutsioon Läänes on realistlik ülesanne.[40]
Kominterniga liitumise tingimusi ning põhikirja siiski kõik liitunud parteid omaks ei võtnud. Eriti protesteeriti nõude vastu, mis käskis liikmesparteidel kõik reformistid reeturitena välja visata. Saksamaa Iseseisev Sotsiaaldemokraatlik Partei (USPD), kuhu kuulus ka Kautsky, kiitis küll heaks nõukogude süsteemi ja proletariaadi diktatuuri, kuid astus vastu kodusõja alustamisele ning terrori kasutamisele. Vastu oldi ka nõudele üle võtta ametiühingud ning muuta need revolutsiooni tööriistaks, kuna Lääne-Euroopa traditsiooni kohaselt tegelesid ametiühingud eelkõige töötajate õigusi suurendavate reformide läbisurumisega.[41]
Kuid need argumendid lükkas Kominterni juhtkond Venemaa näitele tuginedes tagasi. 1920. aasta oktoobris kogunes Saksamaa Iseseisev Sotsiaaldemokraatlik Partei Halles oma kongressile. Osales ka Grigori Zinovjev ning kongress kujunes bolševike triumfiks. Pärast teravaid vaidlusi hääletas delegaatide enamus 21 punkti ja Kominterni põhiliini poolt. See tähendas lõhenemist. Ligikaudu pool USPD liikmetest eesotsas Ernst Thälmanniga ühines kommunistidega ja moodustas Saksamaa Ühinenud Kommunistliku Partei. Peaaegu sama palju oli neid – kaasa arvatud ka Karl Kautsky ja suurem osa Saksa Riigipäeva saadikutest –, kes säilitasid ja reformisid senise USPD. Ülejäänud lahkusid või ühinesid sotsiaaldemokraatidega. Saksamaa kompartei muutus nüüd massiparteiks, mis äratas Kominternis uuesti ellu unistused massilisest ülestõusust Vene mudeli kohaselt.[42] USPD lõhkiminekumudelit kordas aga kolme aasta pärast Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei.
Mittekommunistlike marksistide koondumine. Viimased maailmarevolutsiooni üritused
II Internatsionaali kongress kogunes kohe Kominterni II kongressi järel,