Punased. Jaak Valge
saanud ülemvõimu ning Trotski ja Radek kõrvale surutud, kajastas ka vene keele kujunemine Kominterni ametlikuks keeleks saksa keele asemel. Trotski ja Lenin rääkisid saksa keelt hästi ja Radek oli rääkinud seda lapsest saadik. Stalin ei rääkinud saksa keelt.[72]
Venemaa komparteid aga hakati nüüd kutsuma Üleliiduliseks Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks. Venemaa vähemusrahvuste osakaal bolševike tippjuhtkonnas hakkas vähenema. Lätlaste ja juutide varasem ülikõrge, ent siiski jätkuvalt kõrge osakaal on vähemalt osaliselt põhjendatav nende kosmopoliitsusega ja varem alanud individualiseerumisega, mis kandis nad venelastest varem käärimisfaasi. Võitlus antisemitismi vastu, mis oktoobripöördejärgselt oli ajutiselt Nõukogude Venemaa ametlik poliitika, pöördus järgneva kümne aasta jooksul praktikas teises suunas.
Ning võimalik, et viimaseks ponnistuseks maailmarevolutsiooni edendada oligi 1924. aasta agressioon Eesti vastu. Vene kommunistide juhid või osa neist võisid seda katset käsitleda juba mitte ideoloogiliselt, vaid pigem pragmaatiliselt, mitte uue maailmarevolutsiooni sütikuna, vaid „maailma kõigi töötajate isamaa“ laienemisena.
1925. aasta alguses toimunud Kominterni pleenumil oli kaotanud mõjuvõimu senine Stalini liitlane, 1936. aastal hukatud Grigori Zinovjev. Kominterni sisuliseks liidriks sai Stalin. Kominterni tähtsus vähenes, sisevõitlus ägenes ning välistegevus pöördus rohkem Aasia suunas. 1926. aastal liitusid Zinovjev ja Trotski (kes hukati 1940. aastal) Stalini vastu ning aasta lõppes Zinovjevi asendamisega Kominterni liidri kohal Nikolai Buhhariniga (hukati 1938. aastal), mis signaliseeris edasist maailmarevolutsiooni kavade tähtsuse langust. 1927. aastal heideti Trotski ja Zinovjev komparteist välja.[73] Purustatud oli ka opositsioon komparteis. Paljud endised kompartei liikmed olid vanglas või pagenduses.
Pööret Kominterni poliitikas saatis kampaania parempoolse oportunismi vastu. Kominterni VI kongress võttis 1. septembril 1928 „Internatsionaali“ lauldes vastu „maailmarevolutsiooni programmi“, ehk Kominterni uue programmi, mis kuulutas kindlalt, et ainult Kominternil on teaduslikku arusaamist progressi perspektiividest, et ainult maailmarevolutsioon ja kapitalismi vägivaldne kukutamine suudavad inimkonda vabastada. Kominterni loosungiks sai kodanlusevastane ühisrinne, mida mõisteti liikmete ülevõtmisena „sotsiaalfašistlikelt“ organisatsioonidelt ehk kommunistlikus retoorikas „ühisrindena altpoolt“. Sotsiaalfašismi doktriin sai nüüd Kominterni domineerivaks ideoloogiaks ja jäi selleks 1934. aastani. See tähendas, et sotsiaaldemokraadid jäid Kominterni peamisteks vaenlasteks.[74]
Eesti keelt oskasid kongressil Jaan Anvelt, kes ka maailmarevolutsiooni programmi eesti keelde tõlkis, Otto Rästas ja Marie Ehder-Ježova.[75] Eesti keelt kõnelevate Venemaa kommunistide häälekandjas Edasi kinnitati: „Viimasel ajal on ikka rohkem ja rohkem selgunud, et 20 sajangu värdjad, sotsism (sotside õpetus) ja fashism, on ühe ja sama ema, laguneva korra lapsed ja sellastena on nad mõlemad töörahva vihasemad vaenlased. Nende vahe seisab ainult selles, et ühel on selgroog kõver ja küürus, teisel aga nägu viltu ja kiivas; hingeliselt on aga nemad täiesti üks ja seesama.“[76]
Kui kommunistide arvates oli fašism kodanluse parem käsi, siis sotsiaaldemokraatia ideoloogia kuulutas demokraatiat väärtustades sel perioodil, et fašism sureb, kuna „valitsemise demokraatiaeelne vorm“ ei oma mitte mingeid perspektiive. Fašistlikes liikumistes nähti eelkõige irratsionalismi ja kinnitati, et Euroopa tsivilisatsiooni arenedes kaob harimatu mass oma tumedate instinktidega iseenesest, s. t. kaob see keskkond, kus saab kujuneda fašism.[77]
Nõukogude režiimi kohta kirjutas Karl Kautsky aga 1925. aastal, et see on rahvusvahelise töölisklassi kõige ohtlikum vaenlane, otsene takistus proletariaadi ülemvõimule maailmas, veel halvem kui Horthy režiim Ungaris või Mussolini režiim Itaalias – viimased pole teinud opositsiooniliikumist nii võimatuks kui Nõukogude Liit.[78]
Pole kahtlust, et Sotsialistlikusse Töölisinternatsionaali kuuluvate erakondade liikmeskond oli 1920. aastate teisel poolel märksa suurem kui Kominterni parteidel. Kui jätta Nõukogude Liidu kompartei kõrvale, siis kõikide ülejäänud maade komparteid olid mitte ainult ühiskonna äärealadel, vaid ka pidevas sisetülis.[79] Selle põhjuseks oli Kominterni jäik Nõukogude-keskne dogmaatilisus.
Kuid allajäämine arvukuselt ei pruukinud tähendada allajäämist mõjukuselt. Kommunistid olid fanaatilisemad kui sotsiaaldemokraadid. Kommunismi nähti isegi uue religioonina, mis on sarnane islamiga. Seda võrdlust ei loonud antikommunist, vaid Bertrand Russell, kes kuulutas ennast kommunistiks 1920. aastal, pärast külaskäiku Venemaale. Ka John Maynard Keynes defineeris 1925. aastal leninismi kui uut religiooni.[80] Kommunistlikud parteid moodustasid liikmeskonna vähesusest hoolimata agressiivsema, fokuseerituma ja paljudel juhtudel paremini finantseerituma löögirusika kui sotsiaaldemokraatliku suunaga parteid. Nende suuresti Moskva rahadega ergutatud mõjukus kanaliseerus lootusetusse süsteemivälisesse võitlusse, kuid – õõnestades riikide legitiimsust ja õhutades ühiskonnasiseseid pingeid – mõjutas sealtkaudu jõuliselt ka süsteemi ennast, s. t. kodanlikku riiki.
Lenin – Kominterni asutaja – oli soovitanud mitte „forsseerida“ ajaloo kulgu ega muuta Vene kogemust ikooniks. Kuid Lenin ise oli küll muudetud ikooniks. Lenini keha palsameerimise ja eksponeerimisega Punasel väljakul tehti tema säilmetest kultus. Religiooni vastu oli võideldud valgustuse argumentidega, kuid Lenini palsameerimisega kasutati religioonipropaganda relvi.[81]
Eestis andis 1920. aastatel religioonitavandile teise märgi kommunistlike noorte seas populaarne ilmalik leer. Venemaal elavad eesti kommunistlikud noored aga lasksid oma lähedaste hauakünkale püstitada mitte risti, vaid posti. Eesti noored kommunistid näitasid oma pühendumust ka sellega, et värvisid punaseks isegi punalipu varda. Bolševike võitlus kodanluse vastu meenutas oma tigeduselt ja kompromissituselt ususõda ja marksismi teiste suundade vastu ketserluse jälitamist.
Eesti ühiskonna käärimine ja marksism
Eesti ühiskonna enamus oli riikluse ehitamist alustanud rahvuslikult uhke ja idealistlikuna, nähes end sündinuna võitlusest kahe suurriigiga, aga ka tsaariaegsest ebaõiglusest ning Vene ja Saksa revolutsioonide tulest väga vasakpoolseks karastununa.
Marksistlikud voolud olid Eesti, nagu ka kogu Euroopa poliitikas jõuliselt, uudselt ja provokatsiooniliselt esindatud. Kuni marksism polnud veel kommunismina Nõukogude riigi pragmaatilisse voolusängi tardunud, oli selles palju idealismi. Ning hiljemgi, nende jaoks, kes ei saanud aru, et niisugune tardumine on toimunud.
Kuid idealism polnud siiski kaugeltki ainult kommunistide või üldse marksistide monopol. Mõnes kahtlemata idealistlikus seltskonnas, näiteks Tartu intelligentide seas, võidi elada nii, et 1940. aastani ei nähtud mõnd kommunisti isegi kaugelt mitte.[82] Ka Euroopa rahvuslased kinnitasid, et julmad autokraatlikud režiimid olid seni neid takistanud oma unistusi realiseerimast. Arvati, et kõik hädad, mis nuhtlesid vana Euroopat, ning lisaprobleemid, mis kaasnesid uute riikide tekkimisega, on hea tahtega lahendatavad ja peaksid järk-järgult kaduma.[83]
Kahe maailmasõja vahelist aega Euroopas on iseloomustatud õigustatult äärmuste, eelkõige poliitiliste äärmuste ajastuna. Maailmasõda oli murdnud palju seni murdumatuteks peetud väärtusi. Sõja tõttu muutus ka religiooni seisund, sest kirik oli kõigis riikides pakkunud oma tuge sõjale.
Eestis oli maailmasõja eel kujunenud välja Hurda-Reimani-Tõnissoni rahvusluse ideoloogia. Oma rahvusest loobumine oli Hurda järgi nakatumine „kõlblusthävitavast mürgist“, mis toob kaasa isiku kõlbelise laostumise. Tõnissoni järgi pidi kõlbelises maailmas olema igal rahval oma koht, hoolimata tema suurusest ja vägevusest. Eestlaseks ja rahvuslaseks olemine polnud valikuvabaduse küsimus, vaid eelkõige kõlbeline norm, kohustus ja ideaal. Sellel rahvuslaste isiksusekontseptsioonil oli protestantlik-pietistlik alatoon. Eetiliselt motiveeritud rahvuslusest tuletasid Reiman ja Tõnisson reegleid ka isikliku elu jaoks – range protestantlik moraal perekonna- ja abielusuhetes, suguline kasinus, karskus ja kokkuhoidlikkus.[84]
Johannes Semper kirjeldab sajandi alguse viiekopikalist kinoseanssi Viljandis, mis tundus vaatajatele piinlikult pikantne: „Saapaviksija toolile istus maani kleidis daam ja palus oma kõrgeid