Punased. Jaak Valge
õilsate ja progressiivsetena.
Kommunistide juhid võisid armuelu vabadust vajada ka puht praktilistel põhjustel, kuna neil oli kodanliku pereelu elamine oma põhitegevuse tõttu nii ehk nii raske. Jaan Anvelti ehk Eessaare Aadu igavate kirjatööde läbivaks teemaks oli vabaarmastus või mitme armusuhte võimalikkus. Positiivne kangelane jutustusest „Teel“, punase salga komandör Hendrikson arutleb nii: „Aga minul oli naisi nii palju, kui tahtsin. Ja võtan veel, kui tuju tuleb. [– – –] Ühed magavad ühe öö koos. Teised kogu oma eluaja. Pole ka mitte teiste asi. Või kui mees tahab selle naise juurest teise juurde minna või naisel mõni muu isane olevus enam meeldib, ütleb see, keda maha jäetakse, kui ta vähegi mõistlik on: head päeva! [– – –] Ilm on lai. Kui linnul nii palju kaasasid kui kevadeid, miks siis inimene ikka ühte ja sedasama peab kallistama.“[106]
Kuid 1930. aastatel hakati Nõukogude Liidus aborte käsitlema vana režiimi privilegeeritud klassidelt päritud dekadentsi väljendusena ja vabalt otsustatud abordid keelati, lahutusi aga raskendati. 1930. aastate keskpaigas jutlustas Nõukogude propaganda taas patriarhaalset peremudelit ja rõhutas naise loomulikku rolli emana.[107] Mõistagi ei tahtnud varem vabaarmastust propageerinud ja praktiseerinud kommunistlikud naised-mehed nüüd oma varasemat hoiakut meenutada. Mälestustest tuleb selleks lugeda ridadevahesid.
Ka Nõukogude alkoholipoliitika suubus tsaariaja jälgedesse. Veini ja õlut hakati müüma 1922. aastal, viin tuli ametlikult müügile 1925. aasta lõpul. Mõni aeg hiljem aga väljastas Vene Föderatsiooni Toiduainetetööstuse Rahvakomissariaat propagandaplakati, kus kutsuti õllejoojaid üles jälgima, et õllemüüjad sohki ei teeks ja kannu ikka täis valaksid.
Seksuaalsuhete vabaduse ning peremudeli ümberhindamisel on analoogia bolševike algse põhilise toetajamassi – revolutsiooniliste sõdurite – eetika ümberhindamisel, kelle desertöörlus oli samuti varasemate eetikareeglite poolt ülimalt põlastatud. Need maailmasõja väejooksikud vajasid oma tegutsemisele uut eetikapõhja, mida bolševism pakkuski. „Tööline ei saa kaitsta isamaad, mida tal ei ole,“ nagu bolševike Kiires 1917. aasta aprillis kirjutati.[108] Nõukogude võimu konsolideerudes ja riigi kivistudes muutus aga nii seksuaalmoraal kui ka sõdurieetika Tsaari-Venemaaga sarnaseks. Nõukogude naine läks aga uuesti kööki ja sõdur tagasi kasarmusse.
1920. aastate alguses oli aga punaseid noori naisrevolutsionääre Eestis silmapaistvalt palju. Anvelt kirjutab, et 1. detsembri pöördekatse ettevalmistamises „oli meil umbes 100 naistöölist, naiskooliõpilast jne. kõige vastutavama, kõige keerulisema, kõige hädaohtlikuma töö peal“.[109] Pärast 1. detsembri väljaastumise likvideerimist oli Vene tänava vangla naisosakond nii täis tuubitud, et põrandalgi magamiskohti ei jätkunud.[110] Tabatuna rääkisid need naised meestest vähem ja käitusid väljakutsuvamalt, ehk nagu kommunismivaenulik autor kommenteerib, „nagu ka kõikides usulahkudes naised ikka kõige ägedamad on“[111] . Just 1920. aasta esimesel poolel oli ka „maailma kõigi töötajate isamaa“ heaks toimunud salakuulamises süüdi mõistetud Eesti naiste osakaal kõige suurem: kokku mõisteti ajajärgul 1920–1940 salakuulamises süüdi 43 naist, neist ¾ 1920. aastate esimesel poolel. Enamjaolt oli tegemist naiskommunistidega.[112] Alma Vaarman kirjeldab aga uhkusega, kuidas kommunistlikud neiud 1922. aastal ametiühingute kongressil teenekat revolutsionääri sotsiaaldemokraat Alma Ostra-Oinast nokkisid, kuni too nutma hakkas.[113] „Eesti töörahva ustav poeg“ oli oma tuttavat Ostra-Oinast sotside näkiks ja räpakaks poliitiliseks libuks nimetanud.[114] Küllap kommunistlikud neiud Kingissepa hinnangut jagasid.
Naiskommunistide jaoks võis emantsipatsioon olla üks revolutsioonilisuse osa. Võitlus töölisklassi diktatuuri eest ühelt poolt ning võitlus naiste õiguste eest ja protest silmakirjaliku kodanliku moraali vastu teisalt võisid tollal paljudele näida ühe mündi kahe poolena. Protest traditsioonilise moraali vastu ühendas tollal noori kommunistlikke revolutsionääre, teisi marksiste, vasakpoolseid ning noori boheemlasi.
Noori oligi tollal palju. Nimelt tähendas 20. sajandi algus noorte täiskasvanute, 15–29-aastaste neidude ja noormeeste osakaalu märkimisväärset, kuid ajutist tõusu elanikkonnas, ehk „noorte paisu“ Põhja- ja Lääne-Euroopas, aga ka Eestis ja Lätis. See tulenes demograafilise ülemineku faasist, kuhu need ühiskonnad selleks ajaks jõudnud olid.
Demograafiline üleminek algas suremuse langusest, millele järgnes sündimuse langus.[115] Eestis sai see demograafiline üleminek alguse õige varakult. Juba 1888. aastaks oli abielusündimus üleminekueelse ajaga võrreldes langenud 10%.[116] Selle piiri ületamine annab märku madala sündimuseni viiva pöördumatu demograafilise muutuse käivitumisest. Prantsusmaal toimus see pööre juba 19. sajandi esimesel veerandil. 1880. aastatel jõudsid samasse pöördepunkti Eesti, Belgia, Šveits ja Saksamaa, 1890. aastatel Läti, Rootsi, Inglismaa ja Wales, Leedu, Holland ja Taani. Ülejäänud ühiskonnad Euroopas ületasid selle piiri hiljem, Venemaa 1922. aastal.[117]
Kirjeldatud pöördepunktiga langeb ajaliselt ligikaudu kokku ühiskondade ajalooliselt kõige suurearvulisemate põlvkondade ilmaletulek. Oma eelkäijatest suuremad on need põlvkonnad suremuse languse tõttu ajal, mil käivituv sündimuslangus ei ole veel jõudnud nende arvukust oluliselt kärpima hakata. Suurte põlvkondade jõudmine noorukiikka üldjuhul 15–29 aastat hiljem põhjustabki „noorte paisuna“ tuntud nähtuse. Eestis oli noorte täiskasvanute osakaal 1920. aastatel 35–36%. Näib, et see näitaja pole varem ega hiljem nii suur olnud.[118]
Paralleelselt demograafilise pöördega edenes Eestis ka kirjaoskustase. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestimaa kubermang selle näitaja poolest Vene impeeriumi parim ning eestlaste kirjaoskuse tase (10–59-aastaste seas ligi 97%) oli ka Euroopas ja maailmas üks kõrgemaid. 20. sajandi kahel esimesel aastakümnel toimus aga kõrgharidusega eestlaste arvu plahvatuslik kasv. Akadeemilise haritlaskonna suhtarvu kasvu intensiivsuse poolest tõusid eestlased samuti esimeste hulka maailmas.[119]
Üldjuhul kaasnes murranguga rahvastikuprotsessides ja hariduses ka järsk majandusmuutus – tööstusmaaks saamine. Erandiks olid Baltimaad. Eesti oli küll majandustaseme poolest Tsaari-Venemaa arenenumaid piirkondi, kuid Euroopas jäi koos Poola, Läti ja Ungariga pigem keskmiste sekka.[120] Majandusarengu takerdumine kiirenenud rahvastiku kasvu tingimustes võis 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi alguses olla eestlaste intensiivse Venemaale väljarände üks põhjuseid. Tööstuse ja linnade kasv Eestis kiirenes alles XX sajandi alguses ja eriti maailmasõja eel ja ajal. Tööliste arv kasvas sajandi alguse 22 000-lt 38 000-le 1913. aastal.[121] Linna- ja alevielanike arv kasvas aga 1897. aasta 173 000-lt kuni 284 000-ni 1913. aastal, ning seejärel eriti kiiresti 337 000-ni 1917. aastal.[122]
Moonaka põline unistus pääseda mõisniku voli alt võis küll linnaminekuga täituda, ent elutingimused tihti halvenesid. Kitsastes tingimustes elamine, alatoitlus ja kõige sellega kaasnev suur laste suremus, avitaminoos ja tuberkuloos olid üldised.
Sõjaaegne Tallinn oli elanikke nii täis tuubitud, et korterit leida oli äärmiselt keeruline. Sõjaaegse Eesti linnaelanike ja tööliste arvu kiire kasvu peapõhjuseks oli sõjatööstuse areng Tallinnas, kuhu tuli mitukümmend tuhat töölist Venemaalt, aga samuti läti, leedu ja poola töölisi, kes saabusid sõjapõgenikena. Venelaste arv Tallinnas oli 1917. aastaks kasvanud sõjaeelselt 13 000-lt 40 000-le, lätlaste arv 400-lt 5000-le, poolakate arv 2000-lt 4000-le, eestlaste osakaal aga kahanenud 72%-lt 58%-le.[123] Lisaks paiknesid Eestis, peamiselt Tallinnas maailmasõja ajal suured Vene väekoondised.
See noorte juurteta meeste suure osakaaluga inimmass oli erakordselt plahvatusohtlik ja vastuvõtlik just kosmopoliitsetele ideedele, nagu marksism. Ehk kommunistidevaenuliku autori sõnutsi moodustasid „sajad tuhanded Tallinna merekindluse töölised, Vene soldatid ja madrused mädanema minnes enamluse rammusa taimelava“.[124] Äsja ateistlikuks või usuleigeks muutunud noored inimesed võisid bolševismi ja marksismi uskuda kui uut religiooni.
Vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus olid marksismi levikule soodne pinnas. 1920. aastate esimesel poolel kulus Tallinna ja Narva 4-liikmelises töölisperes keskmiselt koguni 2/3 sissetulekust toidule. Linnade ja alevite