Punased. Jaak Valge
lugupidamist? Büroo Universum ,1928, lk. 16.
[100] Barbara Evans Clements. The birth of the new soviet woman. – Bolshevik culture. Indiana University Press, 1985, lk. 220–221, 230–231.
[101] Voldemar Teppich-Kasemets. Põrandaaluse juhi paljastusi. – Päevaleht, 21.02.1933.
[102] Robert Service. Trotski, lk. 437.
[103] Vabaarmastuse paradiis. – Postimees, 15.03.1928.
[104] David L. Hoffmann. Stalinist values. The cultural norms of soviet modernity (1917–1941). Cornell University Press 2003, lk. 88; Alain Blum. Demographic policies. – A dictionary of 20th-century communism. Princeton University Press, 2010, lk. 261.
[105] Revolutsiooni kindlus N.S.V.L. – Edasi, 22.12.1928.
[106] Eessaare Aadu (Jaan Anvelt). Teel. – Jutustusi. Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk. 193.
[107] David L. Hoffmann. Stalinist values. The cultural norms of soviet modernity (1917–1941), lk. 1, 90; Anna Di Baigio. Family. – A dictionary of 20th-century communism. Princeton University Press, 2010, lk. 317–318.
[108] Eduard Laaman. Eesti lahkumine Vene riigist 1917–1920. Varrak, 1920, lk. 23.
[109] Anvelti sõnavõtt 1. detsembri ülestõusust osavõtjate konverentsil 20.04.1925. ERA 24-1-288, 120.
[110] Olga Lauristin. 15 aastat „Demokraatliku Eedeni“ trellide taga. – Trellide taga. Mälestusi ja dokumente Eesti kommunistide võitlusest kodanlikus vanglas. Koost. K. Martinson. Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk. 250.
[111] J. Saar. 1. detsember 1924 Tallinnas. Valvur, 1925, lk. 94. J. Saare varjunime taga võib raamatu stiili järgi otsustades olla Eduard Laaman.
[112] Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani, lk. 78.
[113] Alma Vaarman. Vennad Kreuksid ja nende aeg. Eesti Raamat, 1972, lk. 287–288.
[114] Viktor Kingissepp. Iseseisvuse ikke all. Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk. 158.
[115] Dudley Kirk. Demographic transition theory. – Population studies 1996, nr. 3, lk. 361–387.
[116] Ansley J. Coale. Age of entry into marriage and the date of the initiation of voluntary birth control. Demography 1992, nr. 3, lk. 338.
[117] Allan Puur, Luule Sakkeus, Tiit Tammaru. Rahvastik. – Eesti Inimarengu Aruanne 2012/2013. Eesti Koostöö Kogu, 2013, lk. 13; Ansley J. Coale. Age of entry into marriage and the date of the initiation of voluntary birth control, lk. 336–338.
[118] Arvutusalus: Eesti Statistika andmebaas Statistikaameti kodulehel. Varasemast ajast on kättesaadavad andmed 1881. aastast, mil see näitaja oli 32,6, ning 1897. aastast, mil see näitaja oli 33,1. (Arvutusalus: Rahva demograafiline koostis ja korteriolud Eestis. 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk I. Riigi Statistika Keskbüroo, 1922, lk. 19–20.) Maailmasõja-ajast andmeid pole.
[119] Toomas Karjahärm ja Väino Sirk. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917, lk. 149–150.
[120] Vt. täpsemalt Jaak Valge. Lahtirakendamine. Rahvusarhiiv, 2003, lk. 48–56.
[121] Maie Pihlamägi. Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999, lk. 38.
[122] Voldemar Kaufmann. Rahvastiku dünaamika ja seda mõjutanud seaduspärasused Eestis XX sajandi esimesel poolel (1897–1959). Väitekiri majandusteaduste kandidaadi kraadi taotlemiseks. Tallinn, 1967, lk. 161. Käsikiri Eesti Demograafia Instituudi raamatukogus.
[123] Otto Karma. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1963, lk. 381.
[124] J. Saar. 1. detsember 1924 Tallinnas, lk. 5.
[125] Rahvastik ja tervishoid Eestis. Eesti Demograafia. Vihk IV. Riigi Statistika Keskbüroo, 1930, lk. 6, 200; Eesti 1920–1930. Arvuline ülevaade. Riigi Statistika Keskbüroo, 1931, lk. 325.
[126] Mait Metsanurk. Jäljetu haud. Eesti Raamat, 1998, lk. 191.
[127] Henrik Visnapuu. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt, lk. 267.
[128] Allan Puur, Luule Sakkeus, Tiit Tammaru. Rahvastik, lk. 15.
[129] Viktor Kingissepp. Iseseisvuse ikke all. Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk. 84.
[130] Eesti majanduslik areng iseseisvuse kestel. – Konjunktuur 1938, nr. 1–2, lk. 8. Vt. täpsemalt. Tiit Rosenberg. Eesti 1919. aasta maareform: võrdlusjooni Ida- ja Kesk-Euroopa maadega. – Künnivaod. Uurimusi Eesti 18.-20. sajandi agraarajaloost. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk. 401-417.
[131] Arvutusalus: Jaak Valge. Kas Eesti Vabariigi majandussuhete ümberorienteerimine oli vältimatu? – Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu kaubandussuhted 1920. aastatel ja Eesti integreerumine Euroopa majandusse. Magistritöö. Tartu, 1992, lk. 7–8. Käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus.
[132] Polity IV Annual Time-Series, 1800–2013. Polity IV: Regime Authority Characteristics and Transitions Datasets. Kodulehekülg.
[133] Eduard Laaman. Erakonnad Eestis: Sissejuhatus poliitikasse IV, lk. 86.
[134] Vares-Barbarus Adsonile 09.06.1926. KM EKLA, koopiad 281, 161–162.
[135] Nigol Andresen. Mälestused (1931–1940). 08.10.1962. ERAF 247-51-19a, 1.
[136] Ülevaade Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ajaloost. I osa (XIX saj. lõpp – juuni 1941). Peatoim. A. Panksejev. Eesti Raamat, 1975, lk. 105. Sellist loosungit kanti ka Juhan Madariku jutustuses „Maipüha“. (Kordnik, lipp ja jalajäljed, lk. 133).
II EESTI KOMMUNISTID EESTI ISESEISVUSE VASTU
1918. aasta detsembris, kui Punaarmee lähenes Tallinnale ja suurtükimürin selgelt kuulda oli, kutsus andekas ja agressiivne proletaarse revolutsiooni apostel Viktor Kingissepp oma konspiratiivkorteri perenaise pööningutrepile ning ütles: „Juhkumi mammi, kas sa kuuled taevalikku muusikat, seda mängitakse meile.“[1] Kingissepp, legendaarne Eesti kommunistide juht, keda tema võitluskaaslane Rudolf Vakmann pidas nende aastate kõige populaarsemaks isikuks Eestis, kinnitas oma erakirjas 29. jaanuaril 1922, et tema tegutsemismotiiviks Eestis on „isiklise vaenuni“ ulatuv viha kodanluse vastu, ning ta elab sellele vaenule, et lähendada kättemaksu silmapilku. „Kui see käes, siis kustub minus igasugune huvi Eesti vastu ja ma lähen mujale.“[2] Ka Jaan Anvelt olevat avaldanud Eesti suhtes otse fanaatilist viha.[3] Eesti bolševikud kasutasid sarnaselt Nõukogude poliitilise retoorikaga oma kõnedes-tekstides vene šovinistlikku sõnavara ja argumentatsiooni. EKP venekeelsetes dokumentides kasutati nimekujusid „Estlandija“, „Revel“ ja „Jurjev“ järjekindlalt ka siis, kui Nõukogude Liidu ametlikes dokumentides tarvitati üldjuhul nimesid „Estonia“, „Tallinn“ ja „Tartu“.
Johannes Lauristin kirjeldab oma aastatel 1925–1927 vanglas kirjutatud raamatus „Riigikukutajad“, kuidas tööliste saatkond Toompeale protesti avaldama läheb: „Teekond polnud pikk, kuid vastu mäge. Lahjad näod lõid õhetama. „Kord tuleb siia tõsisemalt ronida,“ arvas keegi. „Siis – tankiga…“ naersid teised.“[4] Loomulikult ei saanud neid tanke olla „lahjade õhetavate nägudega“ töölistel ning vaevalt sai Lauristin silmas pidada mingeid muid tanke kui viisnurki kandvaid, s. t. Nõukogude tanke.
Revolutsioonide ja Saksa okupatsiooni ajal
1917. aasta kevadel ja suvel, pärast tsaaririigi surmaheitluse lõppu saabusid noored, kuid juba teenekad bolševikest revolutsionäärid Rudolf Vakmann, Jaan Sihver, Martin Likemets, Johannes Käspert, Hans Pöögelmann, Otto Rästas ja teised vanglast, asumiselt ja emigratsioonist Eestisse tagasi. Jaan Anvelt oli juba Eestis, ka maailmasõja ajal oli ta olnud Narvas põrandaalusel parteitööl. Juuni algul jõudis Tallinna ka 29-aastane Viktor Kingissepp, heitliku elukäiguga sarkastiline kommunistlik agitaator, kellest sai eesti keelt oskavate kommunistide autoriteetne juht, ideelisuse ja kindlameelsuse võrdkuju, kes oli isiklikus elus äärmiselt vähenõudlikuna kommunismi justkui enda