Punased. Jaak Valge
pidava, punalippusid lehvitava ja üksteist seltsimeesteks kutsuva marksistide seltskonna omavahelised suhted kohati uskumatult pingelised. See oli kääriv ja pulbitsev, marksismi piiridega suletud maailm, kus vastastikuste solvangute järgi oli raske uskuda, et üksteist tegelikult ammu tunti ja kunagi oli koos ühist asja aetud, kus seltsimehi vahetati, kuid harva „kodanlaste“ ridadesse siirduti, aga kus väikesedki vaateerinevused võisid põhjustada trotskistiks, sotsiaaläraandjaks või sotsiaalfašistiks ehk ketseriks tituleerimise. Kirglikkus tegi kokkulepete sõlmimise raskeks ja kaaslastes pettumise kergeks. Kirglikkuse temperatuur kasvas poliitiliste mõrvadeni. Kommunistide poolt Eesti eriteenistuste heaks töötamises kahtlustatavad või isegi need, kes teise marksistlikku parteisse siirdusid, võidi reeturitena tappa; flegmaatilised, kuid marksistlikud eesti mehed võisid tühiasjadegi pärast omavahel vaieldes tulirelvad välja kiskuda.
Nagu kogu Eesti ühiskond, olid ka Eesti intellektuaalid ja eriti kirjanikud ideoloogiliselt äärmiselt laetud. Isegi ideoloogivastasus ja oma aja taustal hüper-erootilisena näiv pühendumine isiklikele tunnetele ja meeltele oli ideoloogiline. Vares-Barbarus kirjutas Semperi kohta tunnustavalt: „Kuradi jõhker poiss, seksuaalne varbaküünest päälseni, patoloogiline isegi.“[134]
Andresen aga kirjutas hiljem, et ta ei pidanud end 1920. aastatel poliitikuks, vaid kultuuritegelaseks.[135] Tahtmine poliitikutega, eriti kommunistidega vahe sisse teha võis prokommunistlike sümpaatiatega intellektuaalide puhul tulla just kommunistide meetoditest. 1921. aasta 1. mai demonstratsioonil kandsid noored kommunistid Vilhelmine Klementi ja Helmi Niineberg loosungit. „Värise, sa rasvaläinud kodanlus, siin sammuvad sinu hauakaevajad – noored kommunaarid!“[136] Vaevalt Andresenil või Vares-Barbarusel, arrogantsest Semperist rääkimata, oleks olnud kerge nendega ühiseid loosungeid kanda. Bolševike vulgaarne sõnakasutus, demagoogilis-dogmaatiline argumentatsioon ja sõnapidamatus võisid paljudele marksismi poole kalduvatele intellektuaalidele tunduda eemaletõukavad, revolutsioonideaegne, osalt kirjaoskamatute masside rahutu miitingumüha aga võõrastav ja hirmutav, kuid samal ajal oma heitlikus ja äraarvamatus, samas siiski eesmärgikindlas tõusvas jõulisuses ikkagi ligitõmbav.
Eesti soost bolševikud-kommunistid, kelle populaarsuse ja tegevuse mõjukuse kõrgkaar Eestis oli aastatel 1917–1924, pretendeerisid just nende miitingutel mühavate masside poolehoiule, kelle kirja- ja eesti keele oskuse protsent eriti suur ei olnud.
[1] Richard Pipes. Kommunism. Lühiajalugu. Ilmamaa, 2005, lk. 20.
[2] Jakob Palvadre. Internatsionaal. Eesti Kirjastuse Ühisus, 1924, lk. 28.
[3] Juhan Madarik (Johannes Lauristin). Määksi küla punane kingsepp. – Kordnik, lipp ja jalajäljed. Eesti Raamat, 1979, lk. 31.
[4] Maria Cattaruzza. Introduction to the special issue of totalitarian movements and political religions: political religions as a characteristic of the 20th century. – Totalitarian movements and political religions 2005, nr. 1, lk. 10–11.
[5] Jozef Wilczynski. An encyclopedic dictionary of marxism, socialism and communism. Macmillan Reference Books 1981, lk. 46, 91–92, 343, 531; A dictionary of marxist thought. Peatoim. T. Bottomore. Blackwell Reference, 1983, lk. 51–52, 309–312, 444, E. Arfon Rees. Stalinism. – A dictionary of 20th century communism. Toim. S. Pins, R. Service. Princeton University, Press 2010, lk. 781; Richard Pipes. Kommunism. Lühiajalugu. Ilmamaa, 2005, lk. 9.
[6] Warren Lerner. Karl Radek. The last internationalist. Stanford University Press, 1970, lk. 9.
[7] Nigol Andresen. Mihkel Martna. Eesti sotsialistliku liikumise isa. Kirjastusühing Kooli-Kooperatiiv, 1936, lk. 24.
[8] Kermit E. McKenzie. Comintern and world revolution 1928–1943. The shaping of doctrine. Columbia University Press, 1964, lk. 17–19; Warren Lerner. Karl Radek. The last internationalist, lk. 10; Marcel van der Linden. Western marxism and the Soviet Union. A survey of critical theories and debates since 1917. Brill, 2007, lk. 14.
[9] Julius Braunthal. History of the International. Volume II: 1914–1943. MW Books, 1967, lk. 6–7, 17–18, 23, 25, 29, 34–39.
[10] Frederick Joseph Breit. The bolshevization of Comintern, 1919–1924. Duke University, 1972, lk. 10; Robert Service. Trotski. Varrak, 2011, lk. 154–155; Olaf Kuuli. Mihkel Martna. Eesti vasakpoolse sotsiaaldemokraatia teerajaja, lk. 14.
[11] Kermit E. McKenzie. Comintern and world revolution 1928–1943, lk. 21–22; Julius Braunthal. History of the International, lk. 64.
[12] Juhan Madarik (Johannes Lauristin). Riigikukutajad. Eesti Riiklik Kirjastus, 1950, lk. 150.
[13] Robert Service. Trotski, lk. 160.
[14] Eduard Laaman. Enamlus Eestis 1917–1918, lk. 25.
[15] Kommunist, 24.10.1918. ERAF 27-1-550, 7.
[16] M. Martna nõudmine rahvusvahelisel sotsialistide kongressil. – Vaba Maa, 08.02.1919; Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. 6. Kirjastuskooperatiiv Faatum, 1996, lk. 577–578.
[17] Julius Braunthal. History of the International, lk. 149–155.
[18] George Douglas Howard Cole. Communism and social democracy 1914–1931. Part 1. Palgrave-MacMillan, 2002, lk. 295; Julius Braunthal. History of the International, lk. 155–157; Nigol Andresen, Adalbert J. Toom. Mihkel Martna. Eluloolisi jooni. – Mihkel Martna 1860–1934. Sõprus, 1935, lk. 119–120; Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. 6. Kirjastuskooperatiiv Faatum, 1996, lk. 577–578.
[19] Jakov Drabkin. Ideja mirovoi revolutsii i ego transformatsija. – Istorija Kommunistitšeskogo Internatsionala 1919–1943. Dokumentalnõje otšerki. Nauka, 2002, lk. 28; Jonathan Haslam. Comintern and Soviet foreign policy. – The Cambridge history of Russia. Volume III. The twentieth century. Cambridge University Press, 2006, lk. 636; Julius Braunthal. History of the International, lk. 229.
[20] Grant Adibekov, Eleonora Šahnazarova, Kiril Širinja. Organizatsionnaja struktura Kominterna (ot kongressa k kongressu). – Istorija Kommunistitšeskogo Internatsionala 1919–1943. Dokumentalnõje otšerki. Rosspen, 2002, lk. 12.
[21] Jonathan Haslam. Comintern and Soviet foreign policy, lk. 637.
[22] Anvelt, Pöögelmann ja Lepp Tallinna 30.03.1921. ERAF 25-1-111, 72–73.
[23] Marcel van der Linden. Western Marxism and the Soviet Union, lk. 12–15; Karl Kautsky. Terrorismus und kommunismus. Ein Beitrag zur Naturgeschichte der Revolution. Verlag Neues Vaterland, 1919, lk. 123–125, 146–154.
[24] Robert Service. Dictatorship of the proletariat. – A dictionary of 20th-century communism. Princeton University Press, 2010, lk. 278.
[25] Leonid Maksimenkov. Otšerki nomenklaturnoi istorii sovetskoi lieraturõ. Zapadnõe pilgrimõ u stalinskovo prestola (Feihtvanger i drugije), II osa. – Voprosõ Literaturõ, mai-juuni 2004, lk. 283.
[26] Viktor Kingissepp. Iseseisvuse ikke all. Eesti Riiklik Kirjastus, 1953, lk. 191–192.
[27] Julius Braunthal. History of the International, lk. 158–159.
[28] Herbert-Armin Lebbin. Sotsiaaldemokratismi pankrot Eestis. Eesti Raamat, 1970, lk. 77; Eduard Laaman. Eesti iseseisvuse sünd. 6. Kirjastuskooperatiiv Faatum, 1996, lk. 579.
[29] Marta Sillaots. Romain Rolland. Eesti Kirjanduse Selts, 1940, lk. 93–94.
[30] Kingissepp Venemaa büroole 17.06.1920. ERAF 26-1-21, 14.
[31] August Koni. Killukesi revolutsiooniradadelt. Dateerimata. ERAF 247-55-103, 15.
[32] Põhilaused EISTP seisukorra, taktika ja lähemade ülesannete kohta. – Poliitika ja Taktika, 07.04.1922.
[33] Jakov Drabkin. Ideja mirovoi revolutsii i ego transformatsija, lk. 35; Julius Braunthal. History of the International, lk. 267.
[34] Vakmann ja Pöögelmann Kingissepale 27.07.1920. ERAF 25-1-111, 25.
[35] Robert Service. Trotski, lk. 275–276, 515.
[36] Grant Adibekov, Kiril Širinja. Predislovije. – Politbjuro ZK RKP(b) – VKP(b) i Komintern. 1919–1943 dokumentõ. Rosspen, 2004, lk. 5–6.
[37]