Punased. Jaak Valge
väga ruttu. Veerand sajandi pärast, 3. märtsil 1928 esietendus Tallinna rahvamajas „Grand Marina“ Josephine Bakeri eluloofilm „Troopika sireen“. Publik – Tallinna jõukamast ja nooremast seltskonnast pärinevad mehed ja nende naised või sõbratarid – nautis ahnelt kaadreid paljaste rindadega meela plastikaga neegritarist, „lõbutseva Pariisi kuningannast“. Küllap oli muutusele kaasa aidanud ka sõda oma hetkenautimismentaliteedi loomisega.
Kuid juba 1905. aasta revolutsioonis kujunenud ja edaspidi üha mõjukamaks saanud Noor-Eesti rahvuskäsitlusel, mille poliitilise näo kujundasid vasakpoolsed radikaalid, puudus Hurda-Reimani-Tõnissoni religioonist lähtuv kõlbeline mõõde.[86] Nende isiksusekontseptsioon oli vaba religiooni seatud raamidest.
Need Vene revolutsioonides vabadust ja võrdsust nõudvateks karastunud radikaalid võisid olla ikkagi rahvuslased. Eesti rahvuslaseks olemist ei seganud ka marksistlike ideoloogiaelementide omaksvõtmine. Religioon oli küll 20. sajandi alguse Eesti linna- ja eriti maaelanike seas veel valdav, kuid selle teadlik tõrjumine levis üha laiematesse ringkondadesse: loobuti kirikutes käimisest, jõulupuid ei kaunistatud inglitega jne. Levisid 1908. ja 1909. aastal eesti keelde tõlgitud Robert G. Ingersolli raamatud „Jumalad ja kuradid“, „Kurat“ ja „Vastukohad piiblis“. Haritlasi mõjutas üha enam positivistlik loodusteaduslik maailmavaade. Kujunes progressiusk. 1919. aastal tegi Karl Ast kokkuvõtte: „Inimese loov vaim enam usu alal ei tegutse. Nüüd on inimese loov vaim teaduse alale üle läinud.“[87]
Nii Tõnissoni liini rahvuslased, vasakpoolsed vabadust ning rahvuste ja inimeste võrdsust sihiks seadvad rahvuslased kui ka ükspuha mis liiki marksistid olid vaenulikud Vene tsaarivõimu, baltisaksa ülemkihi ja saksluse vastu. Kui Gustav Suits millalgi iseseisvuse esimestel aastatel Pärnut külastas, rääkisid esimesed vastutulijad saksa keelt, teised samuti ja isegi kolmandate puhul jätkunud sama. Suits pöördunud kannapealt ümber, läinud vaksalisse ja sõitnud minema.[88] Kui see on isegi väljamõeldis, on see hästi välja mõeldud, iseloomustades täpselt tolle aja vasakpoolsete ja rahvusmeelsete intellektuaalide vaimu. Saksa keele rääkimine seostus mitte ainult kadakasakslusega, vaid ka sotsiaalsete muutuste tõrjumise ja väikekodanliku kitsarinnalisusega, mida eesti rahvuslased ühiselt põlgasid.
Maailmasõjajärgne aeg oli euroopalikus kultuuriruumis käärimise, religiooni tähenduse ümberhindamise, naiste iseseisvumise, soorollide ja seksuaalmoraali ümbermõtestamise, otsingute, kiire individualiseerumise ajajärk, mil indiviidi suhe ühiskonda muutus.[89] 1920. aastaid iseloomustatakse ka džässiajastuna, tormiliste kahekümnendate, kuldsete kahekümnendate ja hullumeelsete aastatena. See oli ülevoolavuse ja piiriületuse, kiirete autode, südantlõhestavalt nutvate saksofonide, poolpaljaste tantsutüdrukute ja fanaatilise tantsimise aeg.[90] Paljude revolutsioonijärgsel ajal Eestis asutatud organisatsioonide hulgas oli ka Eestimaa Jooma- ja Hooraelusse Langenud Inimeste Päästmise Selts.
Alkoholipoliitika oli sõjajärgsetel aastatel piirav paljudes riikides, kaasa arvatud Eestis. Paljud marksistid – ja muidugi mitte ainult marksistid – propageerisid karskust ka isikliku eeskuju kaudu. Ka Nõukogude riik jättis pärast oktoobripööret sõjaaegse keeluseaduse kehtima. Levinud mõtteviisi kohaselt põhjustas alkoholitarbimine sotsiaalset viletsust. Mõnes riigis, nagu USA ja Soome, toimis 1920. aastatel isegi täielik alkoholikeeld. Iseasi, kui efektiivselt.
Tšarlestoni ja fokstrotti tantsiti aga sellest hoolimata igal pool – restoranis, lokaalis, klubis ning kodus. „Kodustel seltskondlikel õhtutel on majahärra või tema poeg kohustatud iga daamiga üks kord tantsima, ka kutsutud härradel tuleb oma tähelepanu võimalikult kõikidele daamidele vaheldumisi kinkida,“ juhatas 1928. aasta käitumisõpik.[91] Tantsisid kodanlased, kirjanikud ja marksistid ning, kui said ja oskasid, ka noored kommunistid. Eesti väikelinnades korraldatud kontserdid ja loenguõhtud lõppesid ikka tantsuga. Leningradi eesti noored tantsisid oma haridusmajas Krasnaja tänaval, olles kontrollimise puhul valmis poliithariduslikul kursusel osalemist imiteerima.[92] Tantsisid Vares-Barbarus ja Emilie Vares, Johannes Semper ja Aurora Semper. Semper ise tantsis nii hästi, et tal soovitati kirjanikuamet kõrvale jätta ja tantsuõpetajaks hakata.[93]
Džäss aga saavutas uuendusmeelsete ülemaailmse heakskiidu mitte niivõrd muusika enda pärast kui modernsuse, masinate ajastu, minevikust lahku löömise sümbolina.[94]
Seksuaalmoraalis oli XX sajandi esimeste kümnendite kõige märkimisväärsemaks muutuseks uus visioon abielust kui institutsioonist. Abielu tähenduse muutusel oli Eestis märgiliseks sündmuseks ka uue perekonnaseaduse jõustumine 1926. aastal, mille kohaselt abielu registreerimine võeti kirikult üle riigile.[95] Abielu käsitleti nüüd rohkem oma olemuselt kokkuleppelisena ning hoopis enam erootilisena kui varem. Abieluerootikat propageerisid Briti botaanik ja seksireformaator Marie Stopes ja Hollandi günekoloog Theodor van de Velde.[96] Nad avaldasid 1920. aastatel raamatuid, mis levisid suuretiraažilistena kogu Euroopas ja Eestiski, siin esialgu saksakeelsetena, aga peagi ka eesti keelde tõlgituna.
Marksism oli võitlus maailma proletariaadi vabanemise eest, kuid teisalt võis näida ka teena naise ja üldse isiksuse lahtirakendamisel religiooni kujundatud tardunud moraalireeglitest. Ei keegi teine kui üks Eesti marksistide juhte Hans Pöögelmann tõlkis 1913. aastal eesti keelde esimese raamatu alastikultuurist – Richard Ungewitteri nudismi põhimõtteid tutvustava „Katmatus“.[97] Olga Lauristin meenutab, kuidas ühel kommunismiasja ajamise koosolekul Jaan Anvelt suitsukarbi ringi käima laskis, kuid Jaan Kreuks lükkas tema poole suunatud karbi tõrjuvalt tagasi, öeldes: „Naised ei suitseta!“ Olga Lauristin, kes ei olnud suitsetaja, võttis nüüd just paberossi, nimelt võrdõiguslikkuse märgiks.[98] „Oli kord aeg, mil küsimuse üle, kas naisterahvad suitsetada tohivad, sama ägedasti vaieldi kui selle üle, kas neile valimisõigust anda. Tänapäeval on mõlemad küsimused lahendatud – naine valib – naine suitsetab, kus ja kuna tal see meeldib,“ kinnitati käitumisõpikus.[99]
Vene bolševikud läksid kaugemale. Uue Nõukogude naise või Nõukogude kangelanna ideaal sündis revolutsiooni ja kodusõja ajal. See naine oli tark, pühendunud, tugev, julge, töökas, energiline ja tavaliselt noor, tihti lühikeseks pöetud juustega kommunistlik noor. Ta ei hoolinud oma heaolust, ning kui teda vajas kommunistlik võitlus, võis ta – ehkki kahetsedes – maha jätta oma lapsed. Ta kannatas välja kõik raskused, võitles lahingutes ja vangivõetuna laskis end alistumata piinata, uskudes, et tema ohverdused on vajalikud parema maailma ehitamiseks. Selline naisekuvand sündis ühtaegu elust endast, teisalt aga bolševike juhtide arusaamisest, missugune peaks naine olema. Kodanlik abielu pidi kaduma, naine vabanema ning seksuaalsuhete sotsiaalne kontroll kaduma. Pärast seda pidi saabuma täiuslik vabadus.[100] Eesti soost kommunistlikud noored hõivasid 1920. aastate algul Petrogradis Mõtninskaja tänava üliõpilaste ühiselamu kuuenda korruse ja üritasid seal alustada senistest seksuaalsetest piirangutest vaba uut elu.[101] Ilmselt ebaõnnestunult, tõsi küll.
Naisbolševikest oli mõni ka feminist, nagu Aleksandra Kollontai, kes kirjutas mitu brošüüri, et lugejaid veenda, et abielu on kodanlik lõks, millest tõelised revolutsionäärid hoiduma peaksid, ning käitus ise oma loodud tõelise revolutsionääri kuvandi kohaselt, s. t. vahetas ekstravagantsel kombel partnereid.[102] Kominterni III kongressil deklareeris Kollontai, et kõik ülalpeetavad abielunaised on prostituudid, kuna pole põhimõttelist vahet, kas müüakse end ühele või mitmele mehele. Abielu on iganenud kodanlik ühendus, abiellunud paaride eraldumine teistest töölistest kasvatab uut kodanlust. Kollontai arvas, et tulevikus tuleb lapsigi hoida perekonnaelu halvava mõju eest, egoistliku antisotsiaalse perekonna eest.[103]
„Maailma kõigi töötajate isamaa“ juhid üritasid 1920. aastate algul seaduste ja dekreetidega, mis tuginesid vaieldavalt tõlgendatud Friedrich Engelsi seisukohtadele, nõrgendada abielu või muuta selle olemust. Lahutus, mis pidi olema täielikult vaba „meeste egoismist“, tehti nüüd võimalikuks ainult ühe abielupoole taotlusel. 1920. aastate keskpaiku oli Nõukogude Liidus suurim lahutumus Euroopas. 1920. aastast legaliseeriti abort, mida nüüd lubati lihtsalt naise otsusel.[104] Need olid tsaariajaga võrreldes radikaalsed muutused. Eesti soost kommunistid ülistasid ka Nõukogude Liidu emade ja