Punased. Jaak Valge
selja taga nutma, hingeldades läkastama ja midagi nuruma, millest läbi nutu aru ei saanud [– – –] Kraadiklaasi ei olnud. Ma panin käe suurema tütre otsale ja põsele – need õhetasid tugevasti. Aga siis tuli köhahoog ja raputas tema higiseks. Katsusin väiksemat – see oli tõesti tuline kui kerisekivi. „Nii ei või seda ometi minna lasta!“ ütlesin Ahasveerule otse kurjasti. „Muidugi ei või! Aga mis ma pean tegema?! Olen müünud, mis vähegi müüa on, olen siit-sealt toetust nõutanud – see ei küüni. Sündigu Jumala tahtmine! Olen kõik tema hooleks andnud. Meie ei tea tema armunõu…“ [– – –] Ma ei tahtnud leplikult ja alistudes sallida selle Jumala ülekohut, küsisin Ahasveeruselt viimased puhtad nartsud, vett kausiga, pesime mõlemad lapsed, nühkisime ja kuivatasime [– – –] Kui on meil õigus nõuda uut ühiskonnakorda, siis kõige enam nende laste leegionide pärast, kes juba esimesest elupäevast päikesest, puhtast õhust ja inimlikust toidust peavad ilma olema, kes haiguste pesades esimesed eluaastad peavad kidunema ja enneaegu oma jõuriismed isandatele müüma.“[126] Nii tundis, tegutses ja arutles kaasaegse kirjaniku loodud Viktor Kingissepaga sarnanev tegelane.
Nooruslikkus, vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus muutsid ühiskonna pulbitsevaks ja plahvatusohtlikuks, aga ka loominguliseks ja uuendusmeelseks. Marksismi erinevad harud levisid 20. sajandi esimestel kümnenditel Eestis erakordselt laialt, ent marksism polnud siiski Eesti ühiskonna enamuse valik. Ka teised Eesti noored inimesed, keda oli siis rohkem kui kunagi varem või hiljem, elasid oma ajaga kaasa kärsitult ja kõrgepingeliselt, kujundades seda aega ise ning lastes end ajal jäävalt muljuda. Hendrik Visnapuu märgib, et generatsioon, kes nägi Vene monarhia lõppu ja iseseisva Eesti algust, tunnetab selgesti vaheaega, mil endine rahvuspoliitiline programm lakkas olemast ja uus programm polnud veel kujunenud, arenedes sündmuste taustal tagasihoidlikust autonoomia nõudmisest föderatsiooni nõudmiseks ja siis iseseisva riigi taotlemiseks. Nende kahe epohhi vahel haigutas kuristik: enne 1917. aastat võideldi eesti keele professuuri pärast ja oli vaid eesti keele lektoraat, kuid 1919. aastal avas uksed Eesti ülikool. Visnapuu nimetab seda hüppeks tulevikku.[127] Selle hüppe pikkust demonstreerib muu hulgas see, et eestikeelseid algupäraseid romaane ja luuleraamatuid publitseeriti Eesti iseseisvuse esimesel aastakümnel rohkem kui kogu Eesti varasema ajaloo vältel ning iseseisvuse teisel aastakümnel, kui arvukad noorte põlvkonnad loomeikka jõudsid, veel peaaegu kaks korda rohkem kui esimesel kümnendil.
Küllap kajastavad ka iseseisva Eesti ühiskonna julged poliitilised, sotsiaalsed ja majandusreformid – mõni neist erakordselt edukas, mõni ebaõnnestunud – just nooruslikku hakkamist ja radikaalsust. Ka iseseisvuse saavutamise üheks eelduseks võis olla „noorte paisu“ kõrgaeg Eestis, kuna oli palju noori mehi, kes püssi kätte võisid võtta.[128] Võidukas iseseisvussõda, kus osales iga neljas või viies Eesti mees, oli tõstnud eneseuhkust, kasvatanud patriotismi ja vastutustunnet Eesti riigi ja ühiskonna käekäigu eest.
Eesti Vabariigi esimese kümnendi kõige olulisemaks majandus- ja sotsiaalpoliitiliseks ettevõtmiseks oli maareform. Kingissepp ütles selle kohta: „kogu see meie aja mädapaisete plaaster“.[129] Küllap oli selles omamoodi tunnustustki.
Maareformi põhiarhitektiks ja läbiviimise juhiks oli 29-aastaselt põllutööministriks saanud Theodor Pool. Maauuenduse käigus loodi Eesti majanduse selgroog iseseisva talupoegkonna näol ja vähendati järsult maaproletariaati. Tekkis üle 32 000 uue talu ning 23 000 endist mõisa rendikohta anti nende pidajatele pärisomandusse. Ligikaudsete arvestuste järgi said põllumajanduses maareformi ja maakorralduse kaudu peremeheõiguse ca 280 000 inimest. Eesti ja Läti agraarreforme on asjakohaselt peetud Euroopa kõige radikaalsemateks, mõni autor peab neid koguni agraarrevolutsiooniks.[130] Paljudest võõrandatud mõisate hoonetest said koolimajad. Uute talude ülesehitamine oli täis dramaatikat.
Ka rahareform väärib märkimist – oma raha käivitamine viidi läbi erakordselt ebasoodsates oludes erakordselt lühikese ajaga. 1923. aastal tekkis küll tagasilöök, kuna asjata loodeti Vene turule, kuhu oldi panustatud, kuid lõppkokkuvõttes saadi rahandusega hakkama keskmiselt edukalt. Ilma igasuguste kogemusteta ning, nagu ka teiste reformide puhul, ilma nõu- ja jõuabita. Nn. Rahvasteliidu laen saadi alles 1927. aastal, kui rahandus oli juba stabiliseeritud.
Välismajandusreform ei olnud vähem radikaalne kui maareform. Aastatel 1923–1938 moodustas varasema Vene impeeriumi tolliterritooriumi (s. t. Venemaa, Läti, Leedu) osakaal Eesti väliskaubanduskäibes vaid 12%.[131] See number on hinnanguliselt 7–8 korda väiksem kui maailmasõja eel ning see tähendab, et Eesti tegi sarnaselt Lätiga läbi viimase kahe sajandi ühe radikaalsema välissidemete ümbersuunitlemise maailmas. Osalt välismajandusreformi allreformideks võib pidada tööstusreformi ja energiareformi, mille tulemusena muudeti Eestis asuv majandus iseseisvale riigile kohaseks. Lisaks võib eraldi käsitleda sotsiaalreformi, mille tulemusena tekkisid 8-tunniline tööpäev, tasuline puhkus, töötülide lahendamine vahekohtus, streigiõigus, kollektiivlepingud, õnnetusjuhtumite kindlustus jne.
Nende reformidega käis kaasas Eesti kodanluse kujunemine või õigemini laienemine. See ei olnud kaugeltki loogiline ega õiglane protsess. Eestis, nagu kõikides hüperinflatsioonist kaoses Euroopa riikides, toimus 1920. aastate alguses pöörane spekuleerimine, mille tulemusena kerkis pinnale uusrikaste kiht. Kuid siin andis oma rahvusest uuele majanduseliidile lisavärvingu veel üks jõukuse allikas – nimelt 1920. aastate alguse hangeldamine Nõukogude Venemaaga. Bolševikud müüsid Eesti kaudu maha Tsaari-Venemaa kulla ning ostsid siitkaudu Lääne-Euroopast kaupu. See pakkus siinsetele vahendajatele kohati muinasjutulist teenistust. Lisaks voolas Eestisse suuri varandusi koos Venemaalt tulnud optantidega, ning need ei pruukinud olla nende endi kogutud varad, vaid enne ärasõitu tarbekaupade vastu vahetatud väärisesemed, kunstiteosed jne., mille hinnad bolševike korraldatud majanduskaoses olid ülimadalaks muutunud. Nii hiilgas ka Eestis kujunenud rikaste kiht avantüristide ja aferistide rohkusega. Marksistid nägid selles kapitalismi pahesid, kuid ärplevate ja laiutavate uuskodanlaste kritiseerimine ei olnud kaugeltki ainult marksistide monopol.
Nooruslikult julge ja rahvusliku, aga kahtlemata ka maareformi ja sotsiaalreformiga sarnase vasakpoolse idealismi peegelduseks oli Eesti 1920. aasta täiesti omapärane põhiseadus, mille tulemusena sai Eesti maailma üheks kõige demokraatlikumaks riigiks.[132] Hiljem, kriisiajal, sai põhiseadus õnnetult poliitilise võitluse objektiks.
Nende reformide kujundamisel oli niisiis oluline ning kohati otsustav roll Eesti vasakpoolsetel. Just vasakpoolsus – mis ei pidanud tähendama marksistlikku kosmopoliitsust – andis Eesti Vabariigi esimeste aastate poliitikale värvi ja see värv oli ergas. Kuid väga oluline oli ka marksistidest sotsiaaldemokraatide roll ning tugev, ehkki kaudne oli isegi kommunistide mõju.
Tunnustades marksistide olulist mõju Eesti ühiskonnale Eesti Vabariigi esimesel aastakümnel, tuleb silmas pidada, et see polnud siiski määrav. Kogu kümnendi vältel olid ühiskonnas konkurentsitult populaarsemad mittemarksistlikud erakonnad. Põllumeeste Kogud, Tööerakond, Rahvaerakond, Asunike Erakond jt. väiksemad parteid said Riigikogu valimistel alati 2/3 või rohkem häältest.[133] Ning vasaktsentristlikku, liberaalset, parempoolset ja eriti rahvusmeelset ideoloogiat pooldavate kodanike kirg ei olnud külmem kui marksistidel.
Karl Marxi põhiloosungit tõlkisid Eesti kommunistid ja sotsialistid väikese, kuid diagnostilise nüansierinevusega, nimelt kommunistid kui „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ ja sotsialistid pärast 1922. aastat „Kõigi maade töölised, ühinege!“. Oma vastaste kohta tarvitasid kõik marksistid aga ühesuguseid võõristavaid vägisõnu, nagu „härrad-prouad“, „kartulivabariiklased“, „valged“, „tagurlased“, „reaktsionäärid“ ja „fašistid“, ning laulsid kõikidel sobivatel juhtudel „Internatsionaali“. Kuid neid endid lõhestasid mitte ainult rahvusvahelise töölisliikumise põhimõttelised, vaid ka praktilised, kuid mitte vähem kirglikud vastuolud – isiklikud suhted ja kahe erineva eesti kommunistide grupeeringu rivaalitsemine. Kõike seda lõõtsus lõkkele osalt asjakohane, osalt aga paranoiliseks võimendunud Eesti eriteenistuse kartus. Eestimaa bolševikud kutsusid Eesti tööerakondlasi trudovikkudeks, sotsiaaldemokraate ja hiljem sotsialiste menševikeks ja Eesti sotsialiste-revolutsionääre ning neist pungunud iseseisvaid sotsialiste esseerideks. Kindlasti oli nii oma