Punased. Jaak Valge
vene literaatide teoseid ja arutanud marksismi üle koos Moses Epsteini, Moissei Geršanovitši, Bronislaw Ostrowski, Czeslaw Wazylewski, Jan Bludzinski ja hiljem Jossif Leviniga. Peale tulevase „Eesti töörahva ustava poja“ oli selles seltskonnas veel ainult üks eesti poiss – tulevane iseseisvussõja-aegne sõjaväeprokurör ja hilisem riigikohtunik Peeter Kann. Kingissepa 1918. aastal välja antud parteipiletis on parteisse astumise ajaks märgitud 1906. aasta jaanuar, kuigi sel ajal Kuressaares kommunistliku partei organisatsioon puudus. Endel Püüa oletab ilmselt õigustatult, et sellega on Kingissepp tahtnud märkida, et tema marksistliku maailmavaate kujunemine ja osavõtt revolutsioonilisest tegevusest sai alguse juba Kuressaares. 1906. aastal asus Kingissepp õppima Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna loodusteaduste osakonda. Peterburi asumine võis olla tema lapsepõlveunistuse täitumine – õe mälestuste kohaselt oli ta lapsena väga armastanud kuulata ema jutte Peterburi elust.[6]
Igatahes sattus ta Peterburis kohe üliõpilasrahutuste keerisesse. Peterburi oli tollal ka Eesti päritolu bolševike tegevuse keskus, kust saadeti kirjandust ja aktiviste Tallinna ja mujale Eestisse.[7] Juba järgmisel aastal tuligi Kingissepp Tallinna põrandaalusele tööle, kuid mitte kauaks. 1908. aastal lahkus ta Tallinnast Moskvasse, ennetades nii VSDTP Tallinna Komitee purustamist ja iseenda sõjakohtu alla sattumist, ning seejärel peatus poolteist aastat Kuressaares koos Bertha Ringsmanniga, kellega oli Tallinnas abiellunud. Bertha Ringsmann oli samuti revolutsionäär. Neil oli kaasas 1907. aastal sündinud poeg Endel (Anatol). Kuressaares sündis teine poeg Sergei. 1910. aastal sai ta uueks elukaaslaseks oma ema sõbranna tütre Elsa Lelle, kellest fotodeltki õhkub erootikat. Temaga oli Kingissepp tutvunud 1910. aasta suvel tolle läbisõidul Kuressaarest. Elukohaks sai samal aastal uuesti Peterburi, 1911. ja 1913. aasta suved veetis Kingissepp aga Kuressaares. Ta tegi kaastööd 1910. aastal Kuressaares suvitanud noore advokaadi Jaan Anvelti toimetamisel Narvas ilmuvale ajalehele Kiir. 1913. või 1914. aasta esimesel poolel olevat Kingissepp käinud uuesti Tallinnas ja muu hulgas tõlkinud vene keelde hulga Kiires ilmunud artikleid ning saatnud need Krakovisse Leninile, misjärel Kiir tunnistatud leninlikuks ajaleheks. 1914. aastal jõudis Kingissepale Petrogradi järele aga karistus Tallinna-tegevuse eest 1907.–1908. aastal väljasaatmise näol kaheks aastaks. Kingissepp varjas end esialgu, seejärel valis pagenduskohaks Tveri linna.[8]
Nõutud aja pagenduses ära olnud, põrutas ilmselgelt seiklejaverega „Eesti töörahva ustav poeg“ 1916. aasta suvel Tifilisi, kuhu teda kutsus gümnaasiumikaaslane Jossif Levin. Kingissepast sai rinde taga Türgis tegutseva sanitaartranspordiüksuse ülem, kelle ülesandeks oli haavatute vedamine eesliini sidumispunktidest välihospidalidesse. Pärast tsaari kukutamist taotles ta puhkuse ning sõitis 1917. aasta mais Petrogradi, kus õiendas puudu jäänud ülikoolieksami ja sai diplomeeritud juristiks. Vahepeal oli ta ülikoolis eriala vahetanud. Kingissepp lülitus nüüd taas revolutsioonilisse tegevusse Petrogradi eestlaste seas. Eestisse otsustas ta tulla ilmselt Jaan Anvelti nõuandel ja mõjul. Anvelt nimelt oli tulnud juuni algul Tallinnast Petrogradi, et I ülevenemaalisest nõukogude kongressist osa võtta.[9]
Kingissepa eluperiood aastatel 1909–1917, eriti aga maailmasõja aeg tekitab küsimusi tema revolutsioonilisest energiast ja suhetest bolševike juhtkonnaga – revolutsiooniline tuhin võis olla vaibunud ja suhted parteiga hoopis katkenud. Võib-olla tabas ebastabiilse loomuga ja kohati raskemeelsusse kalduvat Kingisseppa tollal ka kriis isiklikus elus. Igatahes olid tema revolutsioonieelne hoiak ja plaanid üsna väikekodanlikud. 1915. aasta mais kirjutas ta oma õele Metale, et kavatseb 1916. aasta sügisel Petrogradis „advokaadi lavka“ lahti lüüa ja seisusekohase korteri võtta, ning õelutses oma „proua“ Bertha kallal, kes luuletavat „lumpenproletaarlase stiilis“ pilvedest kõrgemal lendavatest kotkastest ning purustatud ahelatest, „üleilmlises masstabis muidugi“.[10]
1917. aasta aprillis, veel enne, kui kõik nimetatud hilisemad eesti soost tippkommunistid olid Eestisse jõudnud, peeti Tallinnas bolševike ülemaaline kokkutulek. Sel ajal arvatakse Eestis olevat kuni 2000 bolševike partei liiget. Kohal olnud 38 saadikut, kelle hulgas oli ka Petrogradi eestlastest bolševike delegaat Elsa Lell-Kingissepp, esindasid siiski 1300 kommunisti. Arutati Lenini aprilliteese ja saadeti talle tervitus, tunnistati vajadust rajada kommunistide maailmaorganisatsioon. Esialgu loodi aga bolševike partei piirkondlik üksus Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Põhja-Balti organisatsiooni nime all. Võeti vastu põhikiri ja valiti büroo, kuhu kuulusid Julius Rossfeldt, Ivan Rabtšinski, Dora Hazan, Rudolf Vakmann ja Johannes Heintuk.[11] Põhja-Balti organisatsiooniks kutsuti end küllap seepärast, et „Eesti“ ning isegi „Eestimaa“ nimetust peeti sarnaselt Tsaari-Venemaa tšinovnikutega natsionalistlikuks.
Rahvuslust nägi marksism algusest peale vahendina, mida kodanlus kasutab masside kõrvalekallutamiseks nende tõeliselt eesmärgilt – klassivõitluselt. Bolševismi loojale Vladimir Leninile olid rahvusepõhised patriootilised tunded võõrad. Võimalik, et ta tundis oma rahva vastu pigem põlgust, sest Gorki teatel öelnud ta, et „intelligentne venelane on peaaegu alati juut või keegi, kelle soontes voolab juudi veri“.[12] Juudi päritolu Lev Trotski leidis aga, et ta on lakanud juut olemast, sest marksism on kõik tema päritolu juhuslikud jäänukid maha lihvinud. Trotski nimetas end internatsionalistiks, tahtes nii öelda, et ta ei soovi mingit rahvuslikku identiteeti, on rahvusülene marksistlik revolutsionäär, kelle päritolul pole tähtsust.[13] Põrandaaluste juht Ville Jaan Anvelti romaanist „Linnupriid“ unistas: „Maakera on seotud igast servast tuhandete nägematute ja nähtavate niitidega. Ei ole enam piire ja okastraat-tõkkeid, vaid on üks suur maailm [– – –] Kas ei ole inimese elu mitu korda pikem oma sisurikkuse pärast siis, kui täna töötame luigeparvedena kusagil Ida-Euroopa tasandikul, homme aga tõuseme hiiglamasinaga taeva alla, et lennata lõuna poole põliseid metsi ja tuiskavaid kõrbeid muutma kultuurseks eluasemeks! Kui aasta või poole pärast oleme seal, kus põhjamaru murrab läkiläki kallal, aga siis korraga võime lasta endid suudelda pehmest Vahemere tuulest!“[14]
13. augustil kokku tulnud VSDT(b)P Põhja-Balti organisatsioonide II konverents valis uue büroo koosseisu teiste hulgas ka Jaan Anvelti ja Voldemar Vöölmanni. Viktor Kingissepp oli alates juulikuust asunud juhtima Narva bolševikke.[15]
Eesti intellektuaalidesse suhtusid bolševikud tõrjuvalt. 1917. aasta varasügisel kuulus nende Tallinna organisatsiooni, mis oli vahepeal 6000-liikmeliseks paisunud, väidetavasti vaid vaevalt 45 neid, kelle kohta kommunistid ise möönsid, et neid „hädavaevalt haritlaste esitajateks võis nimetada“. Kommunist Richard Majak kurtis, et Eestis on umbes 3000 kooliõpetajat, ent „paraku võin sõrmedel üles lugeda õpetajad, kes revolutsiooniga kaasa läksid“. Majak kuulus 1918. aastal Virumaa töölistest koosnevasse punakaardi salka ja tahtis minna sõjakooli. „Et aga olin salgas ainus vene kirja oskaja, ei saadud mind ära lasta, sest kes muidu näiteks toiduaineid oleks välja kirjutanud.“[16]
Niimoodi olid Eestis asuvate bolševike komandörideks küll enamasti eestlastest noored, kuid kogenud revolutsionäärid, neist suurem osa ka haridust saanud, ent nende armee koosnes madala haridustasemega eestlastest linna- ja maatöölistest ning peamiselt mitte-eestlastest soldatitest ja madrustest ning võõrtöölistest. 1917. aasta oktoobris oli Eestis arvatavasti juba ligikaudu 8500 VSDT(b)P liiget ja lisaks üle 3000 bolševiku Eestis asuvates sõjaväeosades.[17] Revolutsioonilainete kõrgpunktis toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel toetas bolševikke koguni 40% Eesti tsiviilelanikest, Eestis asunud sõjaväelaste seas oli aga toetus bolševikele veel märksa suurem. Sellega ületasid Eesti bolševikud tugevasti oma partei ülevenemaalist tulemust, milleks oli 24%.
See andis bolševikele Ülevenemaalise Asutava Kogu 715 kohast vaid 175.[18] 1918. aasta jaanuari esimestel päevadel ajasid bolševikud Asutava Kogu laiali. „Enamlased enamust ei saanud ja ta osutus neile kahjulikuks,“ teatas Asutava Kogu liikmeks olnud „Eesti töörahva ustav poeg“ Tallinna jõudnuna Olevi rahvamaja koosolekul „kontrrevolutsiooni pesa“ likvideerimise rõõmusõnumit.[19]
Eestis oli sedaaegu võimu võtnud vahepeal tekkinud Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mille esimeheks Ivan Rabtšinski ning üheks aseesimeheks igale poole jõudev Viktor Kingissepp, kellele mühavate proletaarlaste ja soldatite-madruste