Punased. Jaak Valge
proletariaadi kohe algavat ülestõusu, mis peatab Saksa väe edasitungi. 22. veebruaril, kaks päeva enne sakslaste Tallinna jõudmist kinnitati bolševike ajalehes Tööline, et mingit Saksamaa pealetungi ei ole, „vaid on pealetungimise katse meie oma otsekohese vaenlase poolt, Eesti kodanluse poolt. Tema organiseeritud sõjaväe ohvitserid, juhatajad, majaperemeeste pojad, upsakad ja ninatargad Eesti tõusikud ja muud võhikud on see jõud, kes veel kord tahab proletariaadi kommunistlist valitsust lõhkuda.“[37] Ainus alles jäänud mittebolševistlik ajaleht Sotsiaaldemokraat suleti teate eest, et Petrogradis on Saksa uued tingimused vastu võetud ja Eesti okupeerimine möödapääsmatu.[38] Paljud punakaartlased jäid sakslaste haardesse ning Eestisse ei suudetud jätta põrandaalust parteikeskust. Kingissepp tunnistas Elsa Lell-Kingissepale, et Tallinnast argpükslikuna näiv põgenemine rusus ta hinge: „Kui ma Moskvas olles sagedasti tujust ära olin, siis oli põhjus just selles.“[39]
Virumaal olid punakaartlased siiski veel üritanud vastupanu osutada. Sinna koondati Narva ja Virumaa punakaart, Põhja-Lätist ja Lõuna-Eestist põgenenud bolševikud, Petrogradist saabunud nn. Putilovi-Tartu tööliskaardisalk ja Balti laevastiku meremeeste üksus, mida juhtis Nõukogude Venemaa Sõja-mereasjade rahvakomissar Pavel Dõbenko isiklikult. Veebruari lõpul pidasid nad sakslastega taandumislahinguid. Narva marssisid Saksa väed 4. märtsil.[40]
Eestisse jäänud bolševikud kaotasid organisatsiooniga sideme ja valgusid maale. Kaks korda nädalas mürtsus Harjumäel või Kaarli puiesteel Saksa sõjaväeorkester. Kaheksa kuud kestnud Saksa okupatsioon, mida vihkasid nii kommunistid, teised marksistid kui ka Eesti rahvuslased, juuris bolševismi Eestist üsna põhjalikult välja ja liimis Eesti ühiskonda ühises okupatsioonivastasuses, aidates sel moel hiljem Eesti iseseisvust kindlustada. Ehk Kingissepa tõlgenduses olid okupatsiooni verekoerad „rahvusliku marutõve idud proletariaadi veresse hammustanud“.[41] Eesti bolševikud ise Saksamaa koloniseerimisplaanide vastases võitluses kuigivõrd olulist rolli ei mänginud.
Kingissepp sõitis aga Helsingist edasi Petrogradi, ühes vagunis Mihkel Martnaga. Vagun oli katkiste aknaklaasidega, lumine ning jäätanud, ning Martna laenas Kingissepale soojemaid riideid.[42] Petrogradis valiti Kingissepp märtsi keskel Moskvas toimunud IV ülevenemaalise Nõukogude kongressi Eesti delegaadiks, kongressil aga Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. Kingissepp toetas kongressil Lenini seisukohti Bresti rahu küsimuses. Pärast kongressi jäid Kingissepp ja Lell Moskvasse komissarideks – Lell Moskva oblasti sotsiaalhoolduse komissariks, Kingissepp aga esialgu sõjaväeringkondade moodustamise inspektsiooni komissariks. Juunist 1918 määrati Kingissepp aga vastloodud Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Kõrgema Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonna liikmeks. Esimese asjana toimetas „Eesti töörahva ustav poeg“ juurdlust endise tsaariarmee mereväeohvitseri Aleksei Štšastnõi asjas, kellest pärast revolutsioone oli saanud Balti merejõudude ülem. Laevastikus populaarse Štšastnõi mainet oli veelgi tõstnud Jääretk – Balti mere laevastiku sadade laevade edukas toimetamine 1918. aasta talvel Tallinnast ja Helsingist Kroonlinna ehk nende päästmine Saksa vägede kätte sattumisest. Kuid peagi Štšastnõi arreteeriti, süüdistatuna mässukatses. Kingissepp viis juurdluse kiiresti lõpule, tribunal kuulutas surmaotsuse ja 22. juuni koidikul lasti Štšastnõi maha.[43] See oli esimene süüasi, mille eest revolutsiooniline tribunal surmaotsuse langetas ja esimene kohtulikult vormistatud surmanuhtlus üldse Nõukogude Venemaal. Jääretke aga ülistati hiljem kui Nõukogude meremeeste kangelaslikkuse näidet.
Hiljem määrati Kingissepp pahempoolsete esseeride, kes olid tapnud Saksa saadiku Wilhelm von Mirbachi, süüasja uurimiskomisjoni liikmeks. Kingissepp, kes ise oli algatanud Saksa aadli vastase terroriaktsiooni Eestis, õiendas nüüd arveid omasugustega. Selles kohtuasjas tehti üks surmaotsus. 22. augustil suunati „Eesti töörahva ustav poeg“ tööle kurikuulsasse Ülevenemaalisesse Erakorralisse Komisjoni (VETŠEKA), kus ta toimetas juurdlust Leninit haavanud Fanny Kaplani asjas. 3. septembril lasti Fanny Kaplan maha. Edasi tegeles Kingissepp Inglise diplomaadi Robert Lockharti süüasjaga, keda, nagu ka teisi diplomaate, süüdistati luuramises, diversiooniaktide planeerimises ning katses Kremlit kaitsnud Läti kütte ära osta, et bolševikud võimult tõugata. Kohut nende üle mõisteti Revolutsioonilises Tribunalis novembri lõpul, mil Kingissepp juba ise taas Eestis oli. Mõisteti kuus surmaotsust, millest üks kohe ja teine hiljem täide viidi. Enne jõudis Kingissepp veel korraldada juurdluse tsaariaegse Riigiduuma bolševike fraktsiooni liikme, aga ohranka agendiks olnud Roman Malinovski asjas. Ka tema mõisteti Revolutsioonilises Tribunalis süüdi ja lasti maha.[44] Kingissepa õpiajal oli Peterburi üliõpilaskonna üks peamisi poliitilisi nõudmisi Lev Tolstoi jälgedes just surmanuhtluse kaotamine ja küllap Kingisseppki selle poolt omal ajal innukalt agiteerinud oli.
Suvel kirjutas Kingissepp Moskvas muu töö kõrvalt ka brošüüri „Kellele iseseisvus, kellele ike“, kus õigustas ja selgitas bolševike võimuperioodi valikuid Eestis ning valas vänge sõimuga üle poliitilised vastased ja teisel seisukohal olevad omad. Tigedusest pakatav ja kohati iseendale vasturääkiv tekst, kus püüti näidata Eesti iseseisvuse pooldajaid Saksa sõjaväevõimu liitlastena, sobib bolševistliku poliitilise retoorika õpikunäiteks. Juulis toimus Moskvas VK(b)P Eesti osakondade konverents, mille resolutsioonis jäeti kõrvale varasem Eesti piirkondliku autonoomia nõue ja seati eesmärgiks võidelda Eesti Nõukogude vabariigi eest.[45] Kingissepa brošüür lõpebki loosungiga „Elagu Eesti nõukogude vabariik!“.
Muidugi tähendas see Eesti iseseisvuse tunnustamist pelgalt loosungis, mitte sisus: Eestis sündinud bolševikud jätkasid meeleheitlikku võitlust Eesti iseseisvuse vastu. „Eesti töörahva ustav poeg“ kulutas hulka täheruumi tõestamaks justkui marksistlikku teesi, et Eesti iseseisvumise aeg on läbi; õige aeg oli siis, kui kapitalism oli lapsekingades, kuid ajal, mil rahvas on juba klassidesse jagunenud, maad ja riigid on omavahel kaubavahetusega seotud, on riikide ja rahvaste iseseisvumine anakronism. „On kaks iseseisvust: töörahva iseseisvus ja kodanluse iseseisvus [– – –] On kaks iseseisvust, sest on kaks ajajärku kapitalismi – ja meie oleme teises ajajärgus.“[46]
Suvel kurtsid eesti soost bolševike juhid, et rahvusvaheline revolutsioon on tõesti hiljemaks jäänud, kui loodetud. „Kuid ta tuleb möödapeasemata.“ Peaülesandeks pidi olema valmistada teed revolutsioonile ning selleks oli vaja Eestis taasluua hea põrandaalune organisatsioon.[47] Kingissepp oli vaid mõni kuu enne sõjaõnne pöördumist enesekindlalt ja teisel seisukohal olijaid naeruvääristades väitnud, et liitlaste võit Saksamaa üle on sama kaugel kui maa taevast ning sõja lõpp on sama kaugel kui aasta eest.[48]
Septembris ja oktoobris hakkas aga hirmuäratav, kuid kurnatud Saksa vägi kommunistide rõõmuks lagunemise või revolutsioonilisuse märke ilmutama. Tallinnaski toimus Saksa madruste mäss ja algasid toitlustusrahutused, mis Saksa okupatsioonivõimu paanikasse viisid. 11. novembril ilmus Jaan Poska allkirjaga teadaanne, et Eesti Ajutine Valitsus ja kõik demokraatlikud Eesti omavalitsused oma tegevust jätkavad.[49] Tegevust jätkas ka teine pool: Tallinna tulid taas elukutselised revolutsionäärid Martin Likemets, Jaan Rästas, Richard Vennikas ning Rudolf Vakmann. Esialgu elasid nad Tallinnas poollegaalselt.[50]
1918. aasta oktoobris Moskvas toimunud okupeeritud piirkondade kommunistlike organisatsioonide otsuse kohaselt eraldus VK(b)P Eesti ala organisatsioon Vene NFSV territooriumil tegutsevast Eesti osakonnast (sektsioonist) kommunistliku partei Eestimaa (Estlandija) organisatsioonina, kuuludes jätkuvalt Venemaa Kommunistlikku (bolševike) Parteisse.[51] 24. oktoobril Petrogradis toimunud eesti keelt kõnelevate kommunistide nõupidamisel soovitas Kingissepp luua Eestis illegaalne parteikeskus ja igal juhul haarata võim Eestis enne Eesti iseseisvuslasi.[52] 13. novembril tühistasid bolševikud Bresti rahulepingu.
Iseseisvussõja ajal
Oktoobri lõpul olid Eesti bolševikud ajalehes Kommunist teatanud, et verejanuline keisrivalitsus, „keda meie ilalakkuja Eesti kodanlus kaheksa kuu eest kutsus töörahva revolutsiooni Eestimaal maha suruma, on oma haua kaldal surmalaulu vaakumas“, ja kutsus töölisi üles sõjariistadega „valge lihunikkudekaardi“ vastu võitlema, meeles pidades, et punases Petrogradis eesti proletariaadi sõjavägi end koondab ning valmis on