Punased. Jaak Valge
Narva ja Viljandi polgud. Tallinna kommunistliku polgu väeosad olid kuni novembrini võidelnud Nõukogude idarindel, Tartu polk Nõukogude põhjarindel. Osa punaste eestlaste üksusi oli varem väidetavasti kasutatud karistussalkadena, osa võidelnud ülestõusnud tšehhide-slovakkide vastu ja osa isegi Soome kodusõjas Soome iseseisvuse vastu.[54] Oktoobri lõpul kuulutasid Eesti kommunistide juhid Petrogradis välja Eestist Venemaale evakueerunud sõjameeste mobilisatsiooni ja tegid Nõukogude Venemaa valitsusele ettepaneku suunata kõik eesti väeosad viivitamatult Eesti piirile.[55]
Narvat 1918. aasta novembris rünnanud vägedes võis tegelikult eestlasi olla ligikaudu 40–50%. Veebruari keskpaigaks kahanes Eesti Vabariigi vastu võidelnud eestlaste osakaal ligikaudu 10%-ni, kuid mai alguses tõusis uuesti 15%-ni. Edaspidi vähenes Eesti iseseisvuse vastu võidelnud väes eestlaste osakaal taas.[56] 1919. aasta augusti lõpus viidi eesti punabrigaad Eesti Rahvaväe vastast üldse mujale.
Kommunistidele oli eestlaste osakaal punaste väes siis ja hiljem piinlik küsimus. Kingissepp väitis oma raamatus, et selle üle, et koos Eesti punaste polkudega tulid Vene, Soome, Läti, Hiina polgud, pataljonid ja roodud, ei tuleks küll pisaraid valada, vaid hoopis selle üle, et nendega koos Inglise, Prantsuse ja Ameerika punased proletaarsed polgud „Eesti kodanlust ja nende sulaseid – sotsisid rahustama ei tulnud“. Ta kinnitas, et punavägede koosseis ei määra, kas tegemist on kodusõjaga või mitte, ning klassisõda on „sõda töörahvariigi ja kodanlise riigi vahel“, mis „võrreldes kodusõjaga kõrgem aste“ ja „kõrgem mõeldav klassivõitluse aste üleüldse“ on. Selline Kingissepa marksismi loov edasiarendus tunnistati aga Nõukogude ideoloogide poolt lubamatuks, eemaldati hilisemast väljaandest ja asendati teatega, et klassisõda tähendabki kodusõda.[57]
Narvas välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuun – või Kommuuna, nagu teda tegelikult nimetati – toetus niisiis peamiselt Nõukogude Venemaa punaväele. Eesti Vabadussõda oli aga omal moel Kominterni ja Sotsialistliku Töölisinternatsionaali poliitilise vastasseisu eellooks ja sõjaliseks jätkuks: eesti soost kommunistid võitlesid ühel ja eestlastest sotsiaaldemokraadid teisel pool.
7. detsembril võttis Nõukogude Venemaa valitsus vastu dekreedi, millega tunnustas Eesti nõukogude vabariigi iseseisvust. Jossif Stalin ise kiitis 15. detsembril 1918 ajakirjas Žizn Natsionalnostei ilmunud artiklis Eestimaa töölisi, kes olnud pärast saksa imperialismi purustamist esimesed, „kes tõstsid ülestõusu lipu“, teatas, et Venemaa nõukogude valitsus on pühalikult tunnustanud Eesti sotsialistliku valitsuse iseseisvust, ning jätkas: „Nõukogude Venemaa ei ole läänepoolseid piirkondi kunagi oma valdusteks pidanud. Ta on alati arvanud, et need piirkonnad moodustavad seal elavate rahvuste töörahva hulkade võõrandamatu valduse, et neil töörahva hulkadel on õigus vabalt määrata oma poliitilist staatust.“ Ning lõpetas kahe eelneva lause mõtet pea peale pöörates: „Mõistagi ei eita see, vaid eeldab igakülgset abi Nõukogude Venemaa poolt meie eesti seltsimeestele nende võitluses töörahva Eestimaa vabastamiseks kodanluse ikke alt.“[58]
Abistatava riikliku moodustise – Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu – esimees ja sõjaväevalitsuse juht Jaan Anvelt tunnistas hiljem, et nimetus Eesti Töörahva Kommuun oli ebaõnnestunud, „isegi vene seltsimehed temaga ära harjuda ei suutnud“.[59]
Olulisem oli siiski see, et ebaõnnestunud oli Eesti Töörahva Kommuuni poliitika. See oli sisepoliitikas isegi „maailma kõigi töötajate isamaa“ emapartei peavoolust vihasem ja kommunistlikum. 29. novembril ilmutatud manifestis kuulutas Eesti Töörahva Kommuun end kõrgeimaks võimuorganiks ja teatas, et Eesti Ajutine Valitsus on kuulutatud lindpriiks, samuti kõik tema agendid, mõisnikud ja pastorid ning – et keegi kahe silma vahele ei jääks – ka kõik teised toetajad. Need, kes Eesti Ajutise Valitsuse korralduste täitmist nõuavad, tuli kohapeal maha lasta.[60] Kommunistidevaenulik autor leidis, et kommunistid käituvad kõiki Eesti valitsuse toetajaid, s. t. peaaegu kogu Eesti rahvast lindpriiks kuulutades nagu „mõnes keskaja muhameedlaste pühas sõjas“.[61] Terroripoliitika, eriti Tartu Krediitkassa keldris toime pandud tapmise tõttu kaotasid bolševikud väga paljude poolehoiu.
Teiseks Eesti Töörahva Kommuuni läbikukkumise põhjuseks oli aga otsus säilitada Eestis mõisad ja kujundada need ümber põllumajanduskommuunideks, millega pidid ühinema ka talud.[62] Tehti paberil teoks see, millest unistas talutüdrukust põrandaaluse trükikoja laduja ja masinameister Illi Jaan Anvelti romaanis „Linnupriid“: „Tahaks näha, et siis terve maa oleks täis mõisaid, kus suured piimalehmad, pikavillased lambad ja lontkõrvadega sead kasvavad.“[63]
Kui Illi-taolisi üldse oli, siis eranditena ning see otsus oli justkui ideaalselt sobiv selleks, et Eesti valitsuse pooldajaid ehk kommunistide vastaseid ikka rohkem oleks. Eesti Ajutise Valitsuse põllutööminister Otto Strandman arvas kümme aastat hiljem, et ükski jõud ei oleks suutnud saata Eesti meest võitlema Eesti iseseisvuse eest, kui ta poleks teadnud, et võidu puhul rahva maanälg leiab rahuldamist.[64] 1921. aasta jaanuaris kirjutas Kingissepp, et „oksa, millel kuni senini on istunud est.gubrespublika, nimetatakse agraarseadus pluss tääk“.[65] Eesti bolševikud olid taas oma Vene seltsimeestest radikaalsemad, sest „maailma kõigi töötajate isamaal“ ei tõtatud kohe põllumajanduskommuune looma. Teisalt oli selles sammus ka marksistlikku loogikat, sest eesti keelt kõnelevad bolševikud pidasid Eesti ühiskonda kommunismiküpsemaks kui Vene oma, Eesti mõisad olid paremas korras kui Venemaal ning Venemaal mõisate käes oleva maa osakaal oli väiksem kui Eestis.
Veel enne aga, kui Anvelt koos punavägedega Narva jõudis, toimus 16. novembril Tallinnas Venemaa kompartei Eesti organisatsioonide konverents. Valiti Eesti keskkomitee, mis pidi juhtima illegaalset parteiorganisatsiooni Eestis. Keskkomitee juhiks sai Viktor Kingissepp ning liikmeteks Rudolf Vakmann, Martin Likemets, Richard Vennikas ja Jaan Rästas.[66] Edaspidi põrandaaluste kommunistide tegelikuks juhiks saanud Kingissepp valiti tagaselja, ta jõudis Tallinna 19. novembril.
Tõenäoliselt tahtis Kingissepp ise Eestisse põrandaalusele tööle tulla, mitte ei saadetud siia vastu tema tahtmist. Põhjuseks näib olevat soov heaks teha paaniline pakkuminek sakslaste eest. 17. novembril oli ta saatnud oma abikaasale, bolševike partei liikmele 1912. aastast Elsa Lell-Kingissepale sedeli, et sõidab poollegaalselt Tallinna: „Eesti demokraatline vabariik on laiade poliitiliste vabaduste maa, seal ilmub meie kommunism legaalselt – miks siis minukeselgi mitte nendesamade headuste osaline olla!“[67]
„Eesti töörahva ustav poeg“ kasutas tõesti neid headusi ära, ning igatahes mitte selleks, et Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmena iseseisvale Eesti Vabariigile õnne soovida. Vastupidi, 19. novembril „Valvaja“ saalis toimunud äsjaasutatud Tallinna tööliste saadikute nõukogu avalikul koosolekul kutsus teiste hulgas ka Kingissepp ise rahvast Eesti iseseisvuse vastu välja astuma, „sest võimatu on Eesti kodanlusel valitseda oma valgekaardi abil, kui Saksamaal punase revolutsiooni tuli leegitseb ja Venemaal töörahva diktatuur valitseb [– – –] Kui Eesti Ajutine Valitsus ennast ainult võõraste püssitikkude najal üleval mõtleb hoida, siis Eesti töörahvas Venemaa nõukogude vabariigilt abi palub.“ Ajalehe Kommunist teatel olnud koosolekul ülendav meeleolu ja see lõppenud kindla teadmisega, et „see aeg varsti käes on, kus Eesti töörahvas valitsuse oma kätte võtab, oma kurnajad ära hävitab ja ühes terve ilma proletariaadiga sotsialistlise revolutsioni toime paneb“. Sama päeva õhtul pöörduski Tallinna tööliste saadikute nõukogu abipalvega Venemaa proletariaadi poole. „Eesti töörahvas aga sirutab oma vennaliku käe Vene töörahvale võitluseks ühise vaenlase vastu Eesti nõukogude vabariigi eest.“[68] See oli üks esimesi, aga võib-olla ka esimene juhtum, mil Nõukogude riigilt „vennalikku abi“ paluti ja Moskva seda abi ka osutas. Järgneva Nõukogude Liidu kestmise seitsmekümne aasta jooksul juhtus seda palju kordi.
30. novembril 1918 – siis, kui Punaarmee oli Eestisse sisse tunginud – avaldas Eesti Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister August Rei teadaande ajalehe Kommunist sulgemise kohta. Seda peetakse ka Eesti komparteid keelustavaks dokumendiks. Nagu Rei ise märgib, andis teadaanne Kommunisti sulgemise kõrval ka võimaluse „eesti kommunistliku partei kui riigiäraandliku organisatsiooni vastu kõigi seadustes ettenähtud