Punased. Jaak Valge
erinevalt Asutava Kogu valimistest pidasid põrandaalused nüüd tarvilikuks „kokkukõlas Kominterni kongressi otsustega“ osa võtta Riigikogu valimistest. Kandidaadid otsustati üles seada kõigis ringkondades Ametiühisuse Kesknõukogu sildi all.[118] 1920. aasta novembri lõpus toimunud I Riigikogu valimistel sai kommunistide nimekiri Tallinnas 30% antud häälte üldarvust, mis on eriti tugev tulemus võrreldes sotsiaaldemokraatide (5%) ja iseseisvate sotsialistidega (4,5%).
Kuid Tallinna kommunismimeelsus, kuhu oli keskendunud ka kommunistide põhitegevus, oli siiski erandlik. Maal, kus elas rõhuv enamik valijaid, oli kommunistide toetus väike. Nii osutus I Riigikogusse valituks ainult 5 saadikut, kes end kommunistliseks töölisrühmaks kuulutasid.[119]
Tallinna põrandaalused kommunistid pakkusid moodustatava „lorikogu fraktsiooni“ juhtimist Jaan Anveltile.[120] Too ei saanud või ei tahtnud aga veel Eestisse tulla ning nii asuski Riigikogu rühma juudi surnuaiast juhtima „Eesti töörahva ustav poeg“ ise. Otto Rästas märgib koguni, et Kingissepp oli „kõige aktiivsem kodanliku lorikogu tegelane, keda kõik kuulsid, kelle trotsivast, põlglikust toonist kodanlased ja nende sabarakud haavusid“.[121] Tõepoolest, Kingissepp kirjutas kommunistidest Riigikogu-liikmetest saadikutele mitte ainult kõned, vaid proovis ette näha ka küsimused ja vahelehüüded, ning kirjutas nendelegi vastused, ning sõitles fraktsiooni liikmetega, kui tema juhiseid tema arvates piisavalt täpselt ei täidetud.[122] Madala haridusega ja nigela sõnaosavusega kommunistid jäid tekstide paberilt mahalugemisest hoolimata ja osaliselt ka just selle tõttu teiste parlamendiliikmete naerualusteks.
1920. aasta lõpul ja 1921. aasta alguses oli küsimuse all Kingissepp tagasikutsumine „maailma kõigi töötajate isamaale“. Tegemist oli Feliks Dzeržinski initsiatiiviga, ilmselgelt Kingissepa taasrakendamiseks Ülevenemaalises Erakorralises Komisjonis (VETŠEKAs) mille juht Dzeržinski oli. Küllap oli Kingissepa töö Moskvas 1918. aastal Dzeržinskile hea mulje jätnud.
Kingissepp vastas – esialgu teadmata, et asja taga on Dzeržinski – talle omase bravuuriga, et ta juba kolmas aasta harjutab end mõttega „pöörduda tagasi Venemaale… koos Estlandija proletariaadiga“, ning tagasi saaks ta pöörduda ainult EKP KK nõusolekul, ning sel puhul oleks tarvis teada tagasikutsumise põhjuseid. Järgmises kirjas aga väitis, et kuni teda pole kellegagi asendada, peab ta oma kohalolekut vajalikuks ning teiseks – ei saa ta tagasi pöörduda seni, kuni lahkumine kas või pisutki jätab mulje eesliinilt põgenemisest.[123]
VETŠEKA oli verine organisatsioon. Kuid ka Eestis tuli Kingissepal otsustada elu ja surma üle. 22. augustil 1920 kirjutasid põrandaalused kommunistid Venemaa büroole, et nad on ühe provokaatoriks peetud isiku kohta mahalaskmisotsuse teinud, ent kuna too on Venemaale välja saadetud, palusid VETŠEKA-l otsus täide viia.[124] Ka hiljem tuli surmaotsuseid ette.
Lisaks näib, et Kingissepp viis neid otsuseid ise täide. 21. märtsil 1921 kirjutas ta Nõukogude Venemaa esinduses töötavale vahendajale: „Teie kirja 26. märtsist sain alles täna, kuna mind polnud mitu päeva „kodus“ – käisin operatiivsel teel puhastamas mõningaid mädapaiseid, mis sai täiesti edukalt ja matemaatilise täpsusega tehtud.“[125]
Põrandaalust trükikoda varjanud Kautjala ja Uku talu pidaja tütre Alice Toominga avaldamata mälestuste kohaselt kõrvaldasid aga Kingissepp ja laduja Taavet Pärn-Kaasik 1921. aasta sügisel pererahva sugulase Emilie Kleini. Too olnud kergemeelne. Kingissepp ja Taavet Pärn-Kaasik hakanud temaga kurameerima. Klein läinud aga pererahvaga tülli ning ähvardanud kättemaksuks põrandaalused kaitsepolitseile üles anda. Klein kõrvaldati, ehk Alice Tominga väljenduse kohaselt viisid talupidaja, Kingissepp ja Pärn-Kaasik ta „pulmareisile“.[126]
Pärn-Kaasikul polnud see esimene kord: 1929. aastal mõisteti ta 15 aastaks sunnitööle Vabadussõja-aegsest tapatööst osavõtmise pärast Valgas.[127] Üksikkongis istudes kraapis Taavet Pärn-Kaasik seinale sõnumi: „Piinake mind, võtke mult elu, halastust ei palu! Kuid teadke, et ka meil pole halastust.“[128] Moskva tegi suuri diplomaatilisi jõupingutusi, et Pärna oma kodanikuks tunnistada, ning nõudis tema vabastamist ja Nõukogude Liitu saatmist, millega Eesti ei nõustunud.[129] 1930. aastal saadeti ta siiski Nõukogude Liitu, aga vastutasuna nelja seal arreteeritud eestlase Eestisse saatmise eest.[130] 1938. aastal tapeti ta „maailma kõigi töötajate isamaal“ nende poolt, keda ta oli omadeks pidanud.[131]
Aprillis 1921 arreteeriti aga põrandaaluste kuller ja politsei kätte sattusid Kingissepalt Riigikogu kommunistist liikmele Johannes Alliksole saadetud juhised. Kuller tunnistas, et ta oli selliseid kirju ka varem Alliksole toimetanud. Seejärel korraldas politsei kommunistlike saadikute kortereis ja tööruumides rea läbiotsimisi. Kõige rohkem materjali leitigi Allikso juurest, kes oli alles hoidnud kõik Kingissepalt tulevad juhised. Kingissepp nimetas nüüd Alliksod kollektsionääriks, kes aga „töölisteklassi õnnetuseks ei korjanud mitte postmarkisi ehk neitsite sukapaelu“.[132]
Nüüd selgus põrandaaluste kommunistide roll Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogus, Riigikogu kommunistlikus rühmas, Tallinna linnavolikogu kommunistlikus rühmas, Pärnu Ametiühisuste Kesknõukogus ja Üle-Eestimaalises Noorproletaarlaste Ühingus.[133] Riigivõim sulges rea töölisorganisatsioone ja selleks ajaks väidetavasti 1200-liikmeliseks paisunud Üle-Eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu.[134] Nagu Rästas Petrogradi kirjutas, „lõigatakse praegu meie julget saba, mis ennast põranda peale ajas [– – –] Lohakus.“[135]
Jaan Anvelt jõudis Eestisse 1921. aasta augusti lõpuks, Kominterni III kongressilt. 1920. aastal oli Kominterni Väike Büroo määranud Anvelti komisjoni liikmeks, mis uuris soome keelt kõnelevate kommunistide omavahelist vastasseisu.[136] 1921. aasta algul oli Anvelt olnud veel Punaarmees, Petrogradi kindlustatud rajooni ülema ametis. Eestisse tuli ta Kominterni ja Lenini värskete juhistega ning koos poisiriietuses Ljubov Filippovaga, eesti keelt mitte oskava tõmmu venelannaga, kes tuli Eestisse põrandaalusele tööle, ent Nõukogude ajalooversiooni kohaselt suri millegipärast ootamatult.[137] Alice Tominga avaldamata mälestuste kohaselt oli tegemist aadlidaamiga, kes ei tahtnud trükikojas Taavet Pärna abistada. Pärn õiendanud Anveltiga ja kaevanud lõpuks Kingissepale. „Eesti töörahva ustav poeg“ nõudnud Anveltilt „sellise ülearuse, tarbetu „ballasti“ tagasisaatmist“.[138] Mis tegelikult Filippovaga juhtus, pole õnnestunud välja selgitada.
1907. aastast sõbraks saanud Kingissepp ja Anvelt olid olnud kirjavahetuses, kuid polnud kolm aastat kokku puutunud. Kingissepp rõõmustas Anvelti tuleku üle. Anvelt elas Kingissepaga mõnda aega samas konspiratiivkorteris ning pusis seal oma jutustuste kallal. Kingissepp käinud siis kikivarvul ja hoiatanud ka teisi, et nad Anveltit ei segaks.[139] Teise teate järgi aga polnud Kingissepa ja Anvelti suhted head – „Eesti töörahva ustav poeg“ olevat Anveltit pidanud liiga kergelt otsustajaks ja üldse suhtunud temasse umbusuga.[140] Tõsi, umbusklikult suhtus Kingissepp kõigisse, välja arvatud võib-olla Lenin, Trotski, Stalin ja Dzeržinski.
Missugused täpsemad instruktsioonid Anvelt kaasa tõi, on teadmata. Ent juba 1921. aasta kevadel oli Eesti kommunistideni jõudnud teade, et tõenäoliselt tuleb Eestis põranda all veel kaua töötada, s. t. Nõukogude Venemaa ei planeeri kallaletungi Eestile. Nimelt oli äsja VK(b)P Poliitbüroo liikme kohalt Saksamaa saadiku positsioonile lahkunud Nikolai Krestinski Paul Lepa teate kohaselt möönnud, et kogu Nõukogude juhtkonna tähelepanu on keskendunud Nõukogude Venemaa allesjäämisele ja ääreriikide suhtes aktiivset poliitikat ajada ei saa.[141] Komintern liikus aga III kongressil positsioonile, mis aktsepteeris senisest enam piiratud koostööd teiste marksistide ja vasakpoolsetega, kes soovivad kapitalismi kukutamist. Eestis ilmutas seniste esseeride baasil 1920. aastal tekkinud Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP) tõsist soovi Kominterni astuda, millele Kominterni poolt poolehoiuga vastati.
Eesti põrandaalustele kommunistidele olid mõlemad muutused väga vastumeelsed. Suhted senise tiheda liitlase EISTP-ga pingestusid ja EISTP tõrjumine Kominterni lävepakult muutus Eesti kommunistide juhtkonna oluliseks, ning võib-olla isegi esmaseks mureks. Pealegi tuli seda teha diplomaatiliselt,