Punased. Jaak Valge
Nõukogude Täitevkomiteega. Seda juhtis Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp korraldas siseasjandust, rahaasjandust ja organiseeris Punakaarti.[20] Bolševike võimuperiood Eestis kestis kuni Saksa okupatsioonini.
Novembri lõpus kuulutasid bolševikud välja Eesti Asutava Kogu valimised. Seal pidi otsustatama Eesti uus poliitiline ja sotsiaalne kord. Kuid 1918. aasta jaanuaris panid bolševikud valimised seisma, sest neile näis, ning sugugi mitte asjata, et iseseisvusmeelsed saavutavad ülekaalu. Toetus bolševikele oligi sügisega võrreldes vähenenud.
Samal ajal toimusid aga Brestis rahuläbirääkimised „maailma kõigi töötajate isamaa“ ning Saksamaa ja Austria-Ungari vahel. 1917. aasta sügisel olid sakslased väejooksikuteks laguneva Vene väe olulist vastupanu kohtamata edasi liikunud ning hõivanud ka Riia, Saare- ja Hiiumaa. See demoraliseeris lõplikult bolševike toeks oleva Vene väe, mis nüüd kõlbas rüüstamiseks, kuid mitte enam vastupanu osutamiseks sakslastele.
Bolševike juhid venitasid läbirääkimistega, lootes revolutsiooni puhkemist Kesk-Euroopas. 10. veebruaril 1918 keeldus Trotski läbirääkimisi jätkamast ning sõitis Petrogradi. 18. veebruaril alustasid Saksa ja Austria-Ungari väed sõjalisi operatsioone, hõivates järgmise kahe nädala jooksul suurema osa Baltimaadest ja Ukrainast. Saksa laevastik ähvardas Petrogradi. Bolševikud aktsepteerisid Lenini otsusel Saksa ultimaatumi ja kirjutasid märtsi algul rahulepingule alla, loobudes võimust 780 000 ruutkilomeetril endise Tsaari-Venemaa territooriumil ja andes ära 16 miljonit endise Tsaari-Venemaa alamat.
Bresti leping põhjustas Vene bolševike seas terava diskussiooni, kuid pole mingit märki, et Eesti bolševike juhid, kes nüüd suuremast osast potentsiaalsetest juhitavatest ilma jäid, oleksid selle lepingu vastu protesteerinud. Pole teada ka eestlastest kommunistide proteste Baltimaade lõpliku üleandmise vastu Venemaalt Saksamaale, mis vormistati 1918. aasta augusti lõpul Berliinis Vene-Saksa läbirääkimistel. Raske oleks seda tõlgendada muudmoodi kui „maailma kõigi töötajate isamaa“ huvide seadmist ettepoole Eesti bolševiseerimise huvidest. Hans Pöögelmann arvas hoopis, et leping on valusaks hoobiks Eesti kodanlusele, kelle iseseisvuse-lootusest ta kriipsu läbi tõmbab.[21]
1918. aasta jaanuaris oli aga Elsa Lell-Kingissepa teatel just Kingissepp see, kes töötas välja kõigi baltisaksa aadlike üheaegse vahistamise ja Eestist väljasaatmise kava.[22] Paljud Tallinna elanikud, kes üldiselt sakslasi ei sallinud, jälgisid ebamugavustundega kolonni, kus püssitääkide vahel sammus terve Eesti aadli meespere: oli väeteid rauku, kes oma soojades kasukates vaevalt liikuda suutsid, hirmunud nägudega noorukeid, kuid ka uhkelt püstipäiseid ja kõrgi hoiakuga härrasmehi.[23] See toimus just ajal, kui Trotski oli deklareerinud, et Nõukogude Venemaa lõpetab sõja Saksamaa vastu. Trotski pidas baltisaksa aadlike deporteerimist otseseks provokatsiooniks.[24] Seevastu Jossif Stalin telefoneeris Anveltile, et Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu „kiidab otsustava poliitika kontrrevolutsionääride ja äraandjate vastu heaks“ ning soovitab nad koonduslaagrisse paigutada. „Kontsentratsiooni laagri mõte on suurepärane. Soovitame enam idapoole nihutada…“[25]
Äsja bolševikega koalitsioonist loobunud sotsiaalrevolutsionääride partei ideoloogid Hans Kruus ja Gustav Suits pidasid seda aktsiooni poliitiliseks totruseks ja arvasid, et Eesti okupeerimine sakslaste poolt on seetõttu lähemate päevade küsimus.[26] Baltisakslaste abipalved võisid tõesti muuta Saksa läbirääkijad Brestis nõudlikumateks ja kiirendada Eesti hõivamist, rääkimata sellest, et maailma silmis muutus sakslaste edasitungimine moraalselt õigustatumaks. Pärast Bresti rahulepingu sõlmimist toimetati Eestist pärit aadlikud Nõukogude valitsuse korraldusel Eestisse tagasi. Mõni oli vintsutuste tõttu surnud. Vaevalt saab baltisakslaste väljasaatmist bolševike seisukohalt targaks poliitikaks pidada. Aadlike pantvangistamine ei hoidnud Eestisse tunginud Saksa vägesid tagasi bolševike mahalaskmisest ja poomisest.
Bresti rahule eelnenud Saksa vägede edasitung muutis aktuaalseks Eesti iseseisvuse väljakuulutamise. Eesti mittekommunistlikud poliitikud olid seda arutanud juba mitu kuud. 1917. aasta viimasel päeval toimunud Eesti erakondade kohtumisel, kus arutati iseseisvuse väljakuulutamise vormi, bolševikud ei osalenud. Selle asemel arutati samal päeval küsimust Tallinnas bolševike koosolekul. Enamus iseseisvuse väljakuulutamist ei toetanud: arvati, et see ei väldiks Eesti okupeerimist, kuid võiks tekitada rahulolematust Eestis viibivate Vene sõjaväelaste seas. 4. jaanuari Eesti bolševike väljaandes Tööline deklareeriti, et bolševike lipukirjaks on „mitte Venemaast lahkulöömine, vaid kõige lähem ja vennalisem liit Venemaa töörahvaga“. Eesti iseseisvus võib aga saada kastmeks, „mille all Saksa imperialistlisel röövelukal – kui kõige tugevamal Baltimere randadel – maitsevam on Eestit alla neelata. Eesti on juba vaba! Sest Eesti töörahval on kõik need vabadused, mis kodanluse ja eilaste mõisnikkude vastu võitlemiseks vaja [– – –] Eesti töörahval on juba enesemääramise õigus ja see on ülem kui kõik muud enesemääramised.“[27] Teisel seisukohal oli bolševikust Tallinna linnavalitsuse esimees Voldemar Vöölmann.[28]
Tegemist oli puhtalt taktikalise lahkheliga, kuid sellega algas Vöölmanni-Palvadre ja Anvelti-Kingissepa-Pöögelmanni vaheline Eesti bolševike kõrgete panustega tige vastasseis. 1918. aasta suvel nimetas Kingissepp Vöölmanni pürjermeistriks ja armetuks ülejooksikuks.[29]
Vastaspool süüdistas aga Kingisseppa paanilises põgenemises Eestist ja Tallinna loovutamises Saksa vägedele. Konflikt teravnes 1919. aastal, kui Eesti punaväelaste üks juhte Jakob Palvadre hurjutas Eesti Töörahva Kommuuni juhte pea kaotamises.[30] 1919. aastal kujunes tüliõunaks see, kellele läheb Eesti Töörahva Kommuuni varandus.
Edaspidi torpedeerisid need eesti soost kommunistide grupid teineteise revolutsioonilist ja luuretegevust ning vastaspoolt trotskismis ja kõikvõimalikes kallakutes süüdistades kaebasid üksteise peale oma Moskva peremeestele. Erinevalt tõlgendati ka 1924. aasta võimuvõtukatse nurjumise põhjusi. Vastasseisu põhjusteks oli rivaalitsemine, isiklik ebasümpaatia ning konflikti käigus kujunenud erinev visioon eesti kommunistide võimekusest ja juhtimisskeemist: Palvadre leeri ehk nn. fontannikute arvates polnud Eesti proletariaat võimeline iseseisvalt võimu võtma ning Eesti endise ja tulevase Venemaa osana ei vajanud oma komparteid – nii eesti tööliste klassivõitlust Eestis kui ka Eestist pärit kommuniste Venemaal pidi nende arvates juhtima üks, Venemaa kompartei juures asuv keskus.[31] Seda seisukohta võisid nn. fontannikud propageerida ka põhjusel, et Venemaal ja Eestis elavate eesti soost kommunistide koosarvestamisel oleksid nemad saavutanud eesti soost kommunistide enamuse poolehoiu. 1927. aastal ulatus eestlaste arv Üleliidulises Kommunistlikus (bolševike) Parteis 4000 liikmeni.[32] Kuni 1926. aastani oli eesti soost kommunistide tegevuspõllu jaotus kujunenud nii, et Kingissepa-Anvelti grupile jäi põrandaalune töö Eestis, Palvadre grupile aga tegevus Venemaa eestlaste seas. Kuid toetajaid püüti leida ka vastase territooriumilt.[33] Hiljem toetas VK(b)P juhtkond Anvelti leeri, ilmselt seetõttu, et ühe keskuse skeem oleks tähendanud liiga selget tunnistamist, et Eesti kommuniste juhitakse otse „maailma kõigi töötajate isamaalt“.
Anveltit ja Pöögelmanni trotskismis süüdistanud Palvadre tapeti trotskismis ja Eesti Vabariigi kasuks spioneerimises süüdistatuna 11. oktoobril 1936. Ka Vöölmanni leidis surm 14. juunil 1937 nende käe läbi, keda ta oli omaks pidanud. Võimuvõitluse võitjad Anvelt ja Pöögelmann said peremehelt aga justkui tasuks mõned elukuud rohkem. Põgeneda ei olnud neil siis mitte kusagile.
1918. aasta veebruaris alanud Saksa okupatsiooni eest põgenes aga enamik Eestis tegutsenud bolševikke ning suurem osa neid pooldavaid venelastest töölisi Venemaale. Vene armee oli lagunenud ning Eestis kolm ja pool kuud võimul olnud bolševikel oli sakslaste vastu välja panna vaid mõnesajameheline punakaartlaste ja madruste salk.[34] Kingissepp oli sakslastele sõjalise vastupanu korraldajana Olevi rahvamajas punakaartlasi Keila lahingusse saates kinnitanud, et vaenlased võivad edasi tulla ainult üle surnukehade.[35] Lahingusse läinud ja kiiresti põgenenud punakaartlased ei pruukinud üldse teada, et nad Saksa regulaararmeega võitlema peavad, vaid võisid oma vastasteks pidada Eesti rahvuslikke väeosi. Kuid koos 23. veebruari õhtul Tallinna tagasi jõudnud lüüa saanud punakaartlastega saabus Tallinna bolševikele Vene Nõukogude valitsuse ametlik