Punased. Jaak Valge
aegade hullemaid hüperinflatsioone. See andis Kominternile veel ühe võimaluse, viimase, mis oli nende juhtidele aga teadmata. Kuu kuu järel vajus Saksamaa üha suuremasse kaosesse ning kaua oodatud Saksamaa Oktoober näis olevat bolševike silmapiiril.[58]
Saksamaa kõrval tõmbas 1923. aasta juunis Kominterni juhtide tähelepanu Bulgaaria draama, kus parempoolsed pärast valimiskaotust panid sõjaväelaste abil toime riigipöörde ja kukutasid talupoegade liidri Alexander Stambulisky, kel oli küll palju pooldajaid, kuid vähe relvi. Stambulisky vastuhakk päädis tema jõhkra mõrvamisega. Bulgaaria mõjuka kompartei juhtkonna arvates oli aga tegemist valitseva kliki omavahelise tüliga, pealegi pidasid nad Stambuliskyt suuremaks ohuks kui parempoolseid. Bulgaaria kompartei juhtkond kutsus isegi korrale Plevna piirkonna kommunistid, kes olid spontaanselt liitunud riigipöörde vastastega.[59] Septembris Bulgaaria kommunistide endi korraldatud pöördekatse sai aga lootusetult lüüa. Kuid Bulgaaria tähendas maailmarevolutsioonile palju vähem kui Saksamaa.
Septembri keskpaigas otsustas Nõukogude kompartei poliitbüroo määrata Saksamaa ülestõusu tähtajaks novembri alguse või selle hoopis edasi lükata. Kommunistide väljaastumine Hamburgis algas aga oktoobris ning sel polnud lootust edukalt lõppeda. Ülestõusu plaanis hinnati täiesti valesti nii Saksa sõjaväe kui tööliste hoiakuid.[60] Hamburgi ülestõus osutus isoleerituks, selles ei osalenud Hamburgi töölised ega teiste piirkondade kommunistid. Siiski oli sada hukkunut, neist suurem osa juhuslikud. Trotski kirjutas: „Aasta teisel poolel olime me tunnistajaks Saksamaa klassikalisele demonstratsioonile, kuidas on võimalik mööda lasta maailmaajaloolise tähtsusega eriliselt perfektne revolutsiooniline situatsioon.“[61] Ebaõnnestus ka novembris toimunud Poola kommunistide mäss.
Eesti seisund Moskva silmis sõltus otseselt nendest sündmustest. Juba septembri keskpaigas küsis Nõukogude Liidu saadik Eestis Leonid Stark oma ülemuselt, Välisasjade Rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmelt Viktor Koppilt instruktsioone Balti riikide jaoks Saksamaa sündmuste taustal.[62] Koppi vastus pole teada, kuid ilmselt pole ekslik eeldada, et Saksamaa Oktoobri õnnestumise puhul järgnenuks kohe Eesti Oktoober, s. t. Eesti ja teiste Balti riikide kommunistide väljaastumised ja nende riikide okupeerimine „maailma kõigi töötajate isamaa“ poolt.
Maailmarevolutsiooni kaugenemine. Kommunism ja sotsiaaldemokraatia kodusõjas
Läbirääkimised II Internatsionaali ja 2 ½ Internatsionaali vahel viisid 1923. aasta maikuus ühinemiskongressi kokkukutsumiseni Hamburgis. Kohal oli 620 saadikut, kes esindasid 41 parteid ja 6 miljonit liiget erinevatest riikidest, ning kui kommunistid välja arvata, siis kõiki marksistlikke arusaamu ja kallakuid. Kongress otsustas uue internatsionaali nimetada Sotsialistlikuks Töölisinternatsionaaliks. Eestist osales Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana Karl Ast, kes esitas ESDTP nimel ka vastuvõtutaotluse.[63] Kindlat programmi või vastuvõtutingimusi ei sätestatud, ei sõnastatud ka ühtset poliitilist programmi. Manifestis kuulutati, et internatsionaali ei saa luua üks keskus, vaid see peab kujunema loomulikult, sotsialistlike parteide üksteisega kohanemise teel. Põhikirjas kuulutati internatsionaal nende sotsialistlike parteide liiduks, kelle eesmärgiks on kapitalistliku tootmissüsteemi asendamine sotsialistlikuga ning kes teadvustavad, et klassivõitlus on vahend töölisklassi emantsipatsiooniks.[64]
Nii Sotsialistlik Töölisinternatsionaal kui ka Komintern pidasid end Marxi ideede moonutamata edasikandjateks, lauldes oma koosolekute algul ja lõpul ning igaks juhuks tihti ka vahepeal „Internatsionaali“, ent omavaheline võitlus jätkus kompromissitult nagu kodusõjas ikka. Sotsialistliku Töölisinternatsionaali kujunemist kommunistid „Internatsionaali“ laulmisega ega ka muul moel ei tervitanud, vaid kutsusid uut organisatsiooni edasi põlglikult II Internatsionaaliks.
Sotsialistliku Töölisinternatsionaali ülesehitus kopeeris tõepoolest II Internatsionaali. Kõrgeimaks organiks oli kongress, mis pidi kokku tulema vähemalt kord kolme aasta jooksul. Vaheajal juhtis organisatsiooni täitevkomitee, mille liikmed määrati parteide poolt. Erakonnad said täitevkomitees kohti vastavalt oma suurusele. ESDTP oli kuni 1928. aastani täitevkomitees esindatud koos Läti aatekaaslastega, hiljem sai iseseisva koha, kus töötasid vaheldumisi August Rei ja Mihkel Martna.[65]
Täitevkomitee valis internatsionaali sekretariaadi asukoha, sekretärid ja varahoidja ning üheksaliikmelise, täitevkomitee ees vastutava internatsionaali büroo pakiliste küsimuste lahendamiseks. Sotsialistliku Töölisinternatsionaali liikmesparteid olid erinevalt Kominterni parteidest oma maa sisepoliitiliste küsimuste otsustamisel täiesti autonoomsed. Siiski üritati vältida II Internatsionaali saatust. Põhikirjas sätestati, et uus organisatsioon tegutseb ka sõja ajal ning on liikmesparteide poolt tunnustatud kõrgeima võimuna. Töölisinternatsionaali peasekretäriks valiti Friedrich Adler, kes jäi selleks 15 aastaks. Domineerivaks ideoloogiaks sai austromarksism.
Kongressi kõige olulisemaks päevapoliitiliseks küsimuseks kujunes aga suhtumine Nõukogude Liitu. Kongress võttis vastu kaks resolutsiooni. Esimeses, mille olid koostanud vene menševikud, kritiseeriti teravalt ohtu Nõukogude Liidule ja kutsuti üles kogu maailma töölisi seda riiki kaitsma, kuid nõuti ka kohest sotsialistlike ja mittesotsialistlike tööliste ja talupoegade tagakiusamise lõpetamist Venemaal ja okupeeritud Gruusias, kõigi vabastamist, kes olid vangistatud või pagendatud oma poliitiliste vaadete pärast, samuti terroristlikust parteidiktatuurist lahtiütlemist. Resolutsioonis väljendati sügavat sümpaatiat kõikide sotsialistidest ohvrite vastu. Teine resolutsioon, mis erinevalt esimesest ühehäälselt vastu võeti, kajastas vähem hinnangut Nõukogude režiimi tegevusele, kuid sätestas põhimõtted suhtumiseks ja suhtlemisel Nõukogude Liiduga. Resolutsioonis kutsuti rahvusvahelist töölisliikumist vastustama kapitalistlike valitsuste interventsiooni, märkides, et vahelesegamine ei saa parandada Vene revolutsiooni nüüdse faasi vigu, vaid hävitab revolutsiooni enda. Sellist hoiakut Nõukogude Liidu suhtes kinnitati ka järgnevatel kongressidel ja see oli Sotsialistliku Töölisinternatsionaali poliitikas valdav kuni Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimiseni.[66]
Komintern käis aga oma rada, õigemini seda rada, mille „maailma kõigi töötajate isamaa“ juhid talle oma riigi vajadustest või kujutletavatest vajadustest tõukudes ette näitasid. Nõukogude Liit hakkas järk-järgult keskenduma kodumaistele küsimustele, mida suudeti juhtida, rahvusvahelise klassivõitluse asemel, mida juhtida ei suudetud.[67]
Poliitbüroo ja Komintern järk-järgult hindasid sektantlikus vaimus ümber mitmed oma varasemad põhimõttelised seisukohad: tööliste ja tööliste-talupoegade valitsusest, võimalikust liidust vasakpoolse sotsiaaldemokraatiaga, ühisfrondi taktikast jne. Saksamaa väljaastumise nurjumist üritas Komintern selgitada eelkõige sotsiaaldemokraatide reetlikkusega.
Kominterni V kongressil pandi alus sotsiaalfašismi teooriale. Õieti oli seda terminit kasutatud juba 1922. aasta lõpul, et häbimärgistada sotsialistide rolli Mussolini võimulesaamisel Itaalias.[68] Kuna sotsiaaldemokraatia astub välja sotsialistliku revolutsiooni vastu ja kaitseb olemasolevat korda – kuulutasid selle teooria autorid –, täidab ta praktiliselt sedasama ülesannet, mida fašism. „Sotsiaaldemokraatia ja fašism on ühe ja sama ühiskondliku funktsiooni kaks vahendit, kaks relva,“ rääkis 1924. aastal üks Saksa kommunistide liidreid Hermann Remmele, kes 1939. aastal Stalini puhastustes hukati. Grigori Zinovjevi sõnastuses oli „fašism kodanluse parem käsi, sotsiaaldemokraatia aga vasak käsi“.[69] Ning Stalin täpsustas definitsiooni järgmiseks: „Fašism on kodanluse sõjakas organisatsioon, mis toetub sotsiaaldemokraatiale. Sotsiaaldemokraatia on, objektiivselt võttes, fašismi mõõdukas tiib. Need organisatsioonid täiendavad üksteist. Nad on kaksikvennad.“ Kui varem oli Komintern oma kihutustöös sotsiaaldemokraatide juhtide vastu kasutanud sõnu, nagu „oportunist“, „reformist“ või „sotsiaalreetur“, siis „sotsiaalfašist“ oli kraadi võrra kangem.[70] Maailmarevolutsiooni osas oli kongressi retoorika aga varasematest tagasihoidlikum.
Eesti kommunistide delegaadiks oli Otto Rästas.[71] Temale ei pruukinud Kominterni maailmarevolutsioonist tagasitõmbumine meele järele olla, kuna Eesti põrandaalused kommunistid olid ta märtsis saatnud Nõukogude Liitu, et valmistada ette revolutsiooni Eestis. Küll aga võis