Punased. Jaak Valge
vastu. „Nii pea, kui õhus natuke püssirohu suitsu hakkas tunduma, olid Marxi teooriad unustatud ja avatlevate õhulossidena kerkisid kohe vaatepiirile vanad narodnikute unistused peatsest sotsialistlikust revolutsioonist ja Venemaast, kui „maailma päästjast“ ja „mädanenud“ Euroopa uuendajast,“ märkis omaaegne terane vaatleja.[14] Võimuvõtt süvendas Euroopa marksistide vahelisi vanu pingeid ja lõi uusi. Revisionistid ehk demokraatlikud sotsialistid mõistsid võimuhaarde ja järgnenud bolševike poliitika hukka, tsentristid hoidusid esialgu kindlast seisukohast, ent mõne kuu pärast lõhenesid teravalt.
Komintern sõjas kodanlusega
1918. aasta suvel pöördus sõjaõnn, oktoobris algasid Saksamaa sõjalaevastikus rahutused, mis kasvasid novembris bolševike ja Antanti riikide sotsialistide rõõmuks kauaoodatud revolutsiooniks. 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist ja 11. novembril Saksamaa alistus. „Peagi tuleb päev, kui kogu maailm keevaks punaste ja valgete hirmsaks tapaväljaks muutub. See on möödapeasmata; see on paratamata.“[15] Nii kinnitasid Eesti töörahvale nüüd oma ajalehes eesti soost kommunistid ja küllap nad ise sellega ka rehkendasid.
1918. aasta lõpul alustati võidukate Antanti riikide sotsialistlike parteide initsiatiivil ettevalmistusi II Internatsionaali taasühendamiseks, mille eeltingimuseks oli kõigi parteide toetus rahule ilma anneksioonideta ja reparatsioonideta ning kõigi rahvaste enesemääramisõiguse tunnustamine. Bernis peetud konverentsist jäid II Internatsionaali teravamad kriitikud kõrvale. Ikkagi kogunes Berni 1919. aasta veebruaris 102 delegaati kahekümne kolmest riigist, nende seas Balti riikidest. Eesti sotsiaaldemokraate esindas Mihkel Martna. Eesti võeti internatsionaali liikmeks. Martna esitas resolutsioonid Eesti enesemääramise ja neutraalsuse toetamiseks, kuid kongressi enamus ei soovinud Eestit teistest iseseisvuvatest riikidest eraldi käsitleda.[16] Polnud ju ka selge, missugust Eestit toetada oleks tulnud, sest olukord oli segane: alles kuu aega tagasi olid punaste väed olnud Tallinnast 40 kilomeetri kaugusel.
Konverents tunnustas rahvaste enesemääramisõigust üldiselt, nõudis, et vaidlusalustel aladel korraldataks rahvahääletused ning kindlustataks vähemusrahvuste õigused. Hukka mõisteti uusi territooriume lubavad lepingud, strateegilised piiriõgvendused ja ajaloolise õigusega põhjendatavad anneksioonid. Taoline rahuprogramm esitati ka Pariisi rahukonverentsile.[17] Arutati ka sõjasüüd ning kahel päeval keskenduti vihases debatis demokraatiale ja diktatuurile, mis tegelikult tähendas seisukohavõttu Nõukogude Venemaa küsimuses. Konverents deklareeris, et seistakse resoluutselt demokraatia eest. Just demokraatlikud vabadused pidid töölisklassile andma vahendid klassivõitluseks ja sotsialistlike eesmärkide teostamiseks. Otseselt bolševikke ei rünnatud, kuid hoiatati, et diktatuur, millel on vaid osa proletariaadi toetus, toob kaasa kodusõja ja reaktsioonilise diktatuuri. Konverents kutsus üles tunnustama Soome ja Gruusia iseseisvust, protestis võõrvägede Ungarisse sisse tungimise vastu, nõudis rahvusliku enesemääramisõiguse järgset piiride seadmist Kesk- ja Ida-Euroopas, tunnustas Austria õigust kuuluda Saksamaa koosseisu ja juutide õigust rahvuskogule Palestiinas. Aprilli lõpul peetud konverentsi jätkul Amsterdamis algatas Prantsuse sotsialist, Karl Marxi lapselaps Jean-Laurent-Frederick Longuet küsimuse, kas Eesti, Soome, Ukraina ja teiste väikeriikide iseseisvus on tõepoolest mõeldav. Tema arvates pidid need riigid leidma tee Vene riigi külge liitumiseks, et uut Venemaad mitte merest ära lõigata. Seepeale võttis sõna Mihkel Martna, kes kõneles eesti rahva tahtest omale iseseisev riik luua, kuid Venemaaga rahus elada ja majanduslikud küsimused lahendada. Nüüd, erinevalt veebruaris toimunud Berni põhikonverentsist, tunnustati ühehäälselt vastu võetud resolutsioonis Eesti õigust iseseisvusele.[18]
Lenin oli aga juba pärast tsaari kukutamist ja naasmist Venemaale sõnastanud ülesande asutada III Internatsionaal, Kommunistlik Internatsionaal – Komintern. Asutamiskongressil 25. märtsil 1919 sõnastas Lenin maailmarevolutsiooni strateegia: II Internatsionaal tuleb hävitada, reformistlike ja tsentristlike liidrite mõju töölisliikumises elimineerida, revolutsioonilise situatsiooni märkide ilmnemisel kus tahes maailma nurgas tuleb revolutsiooni „kiirendada“.[19] Kominterni esimeheks sai Grigori Zinovjev. Eesti keelt oskavaid kommuniste esindas Kominterni asutamisel Hans Pöögelmann.
Esimesel kongressil otsustati anda Kominterni juhtimine Täitevkomiteele, kuhu pidid kuuluma olulisemate maade kommunistlike parteide esindajad, igaühest üks. Esimesse täitevkomiteesse pidid kohe oma esindajad saatma Venemaa, Saksamaa, Saksa Austria, Ungari, Skandinaavia, Šveits ja Balkanimaade kommunistlik föderatsioon. Kuid otsustati, et ka teiste maade komparteid, kes enne II kongressi teatavad Kominternile oma osalusest, saavad koha täitevkomitees. Kuni esindajate saabumiseni välismaalt pidid selle maa funktsionäärid, kus asus täitevkomitee, võtma peamise töökoorma oma õlgadele.[20]
Nii said Vene kommunistid kohe algusest peale Kominterni juhtohjad oma kätte. Aastatel 1919–1921 otsustasid Kominterni strateegia ja taktika küsimusi Vladimir Lenin, Lev Trotski, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin ja Karl Radek. Komintern oli algusest peale arvestatud ja loodud enamaks kui ülemaailmse proletaarse revolutsiooni edendamine. Vähem tähtis polnud Nõukogude riigi ehk hilisema hellitusnimega „maailma kõigi töötajate isamaa“ julgeoleku kaitsmine ja tugevdamine. Komintern sai Nõukogude riigivõimu täienduseks teistes riikides.[21] Seejuures väga mugavaks täienduseks, mis võimaldas end teiste riikide vastastest aktsioonidest distantseerida, eriti siis, kui need ebaõnnestusid.
Komparteid eri riikides töötasid oma valitsuse kukutamise või hiljem õõnestamise nimel, kuid ka teisel viisil „maailma kõigi töötajate isamaa“ huvides – nimelt luuretööd tehes. Õõnestamine ja luuramine olid eri riikides ja eri aegadel rohkem või vähem omavahel põimunud. Eesti bolševike Venemaal asuvad juhid kirjutasid veel 1921. aasta märtsis, kui luuretöö osatähtsus oli juba langenud, põrandaalustele kommunistidele Eestisse: „Agentuur on osa parteitööst [– – –] Kõik teised kommunistlikud parteid siin on selle asja jaatavalt otsustanud, mitte ükski ei mõtle selle tähtsa osa oma käest anda, seda enam, et see otsekohene Nõukogude Vene avitamine on [– – –].“[22]
Kõige olulisema marksistliku bolševismivastase ideoloogi Karl Kautsky arvates tõi katse luua sotsialismi revolutsiooniks kuulutatud riigipöörde kaudu kaasa ajalooliselt võimatu värdjaliku, ebastabiilse formatsiooni, mis laguneb lühikese aja jooksul. 1919. aasta juunis ilmus tema raamat „Terrorism ja kommunism“, kus ta kritiseeris bolševike vaadet, et Vene revolutsioon laieneb Euroopasse. Kautsky leidis, et Vene revolutsiooni eksport pole marksistlik, kuna Marx oli väitnud, et revolutsioone ei tehta, vaid need kasvavad välja sotsiaalsetest suhetest. Kui Vene revolutsioon ei laiene Lääne-Euroopasse, on bolševike ees lahendamatu ülesanne, mille tulemusena on nad sunnitud vahetama demokraatia diktatuuriga – sellise diktatuuriga, millel ei ole midagi pistmist proletariaadi diktatuuriga Marxi mõistes; viimane tähendas Kautsky arvates demokraatiat proletariaadi esindajate enamusega parlamendis.[23]
Tegelikult oli see vana vaidlus. Proletariaadi diktatuuri mõistet, mis Lenini väitel kuulus marksismi südamikku, oli Marx ise ühel või teisel kujul oma mahukas kirjasõnas kasutanud vaid pisut enam kui tosin korda. See ei olnud Marxi kontseptsiooni fundamentaalne alus ning on tõepoolest kaheldav, kas seda võis nii interpreteerida, nagu Lenin tegi.[24]
Lenin reageeris aga Kautsky väidetele kohe brošüüriga „Proletaarne revolutsioon ja renegaat Kautsky“, ning massitiraažis avaldati ka Nõukogude Venemaa kaitse rahvakomissari ja revolutsioonilise sõjanõukogu esimehe Lev Trotski pamflett „Terrorism ja kommunism“. Stalin nende kolme marksismi gigandi väitluses ei osalenud, ent töötas teema hästi läbi ning märgistas Kautsky raamatu sõnadega „kaabakas“, „idioot“, „saast“ ja „vana loll“.[25]
II Internatsionaali konverents tuli kokku augustis 1919 Luzernis. Samal ajal Munalaskmes redus olnud ja oma raamatut kirjutanud „Eesti töörahva ustav poeg“ Kingissepp nimetas II Internatsionaali kollaseks ilalakkujate internatsionaaliks ja seal osalejaid kuldvasika tallipoisteks.[26]
Konverentsil jäi „kuldvasika tallipoiste“ enamus äraootavale seisukohale ega vaimustunud koostööst bolševikega, vähemus nägi aga Venemaa ja kommunistliku Ungari kaitset enda