Naissaatana surm. Фэй Уэлдон
Ja nagu alati, peab terapeut – ehk siis mina – killud kokku korjama.
Iga nädal käib see väike perekond minu, Matilda Eavensi juures pereteraapias. Nicola Finch Patchett, naissaatana tütar, võtab kaasa oma kolm last: kaksikud tütred Madisoni ja Masoni ning poeg Tyleri. Nicci on vankumatu feminist. Nad on käinud siin vähemalt kümme aastat. Nicolale meeldib oma raha eest midagi väärtuslikku saada ja nende seansside eest maksab tema anonüümne heategija, kes sigitas talle kaksikud, kui ta oli viisteist. (Tüdrukul oli madal enesehinnang, mis pole tema tausta arvestades kuigi üllatav.) Mulle meeldib mõelda, et need perekondlikud visiidid pakuvad neile kõigile nii väga vajatud stabiilsust.
Kaksikud on kolmkümmend kaks, lahutamatud, ja töötavad ametnikena kohalikus kõnekeskuses. Tyler on kakskümmend kolm, väga nägus noormees, kuid kibestunud loomuga ja töötu. Tema ema, kes töötab praegu liikumise Naiste Õigus Valida juures, ei talu silmaotsaski lollpäid, eriti kui need on meessoost. Kõigil kolmel lapsel on raske kodust lahkuda.
Kahtlustan, et ka Niccil võib esineda emaliku eneseimetluse kalduvust, sest emad pärandavat selle soodumuse sageli tütardele, ja epigeneetikud peavad seda taoliste iseloomujoonte puhul üsna tavaliseks. Ma ei pruugi küll olla saanud ametlikku koolitust freudistliku analüüsi vallas, kuid olen lugenud süvitsi ja ohtralt ning tean piisavalt, et juhtida teisi läbi elu õnne poole. Võtan oma sekkumise eest tasu. Elama ju peab.
Nii palju kummitusi, nii palju uurimata ja avastamata traumasid on selles väikeses peres! Kirjutan juhtumisi just praegu raamatut pealkirjaga „Eneseimetlejast ema ja tema pärand”, mille mu kirjastaja tellis. Jälgida Nicci ja tema laste ponnistusi selle taaga alt pääsemiseks on olnud äärmiselt valgustav. Mingi osa sellest heitlusest paistab paraku väljenduvat Tyleri tõrksuses seanssidele kohale ilmuda. Hetkel on Tyleril üks äärmiselt ebaterve olemisega gootist tüdruksõber, keegi Hermione, kes varustab kohalikke uimastitega.
5.
Tööotsimise päev
Reaalsuskontroll Jobcentre Plusis.
Tyler Finch Patchett silmitses end Shapnetti Jobcentre Plusi, tööbüroo meeste tualeti määrdunud peeglist ja küsis endalt, mida ta saaks ette võtta, et muuta end vähem nägusaks. Pärast aasta eest tehtud kõõrdsilmsuse operatsiooni oli tema hea välimus saanud peaaegu probleemiks. Nüüd nägi ta välja ülinormaalne ja mitte mingil moel moondunud. Sõbrad, perekond ja õpetajad ei kutsunud teda enam kükloobiks ega (mis olnuks mõistetavam) haugiks. Tal oli alati olnud kaks silma. Üks neist oli lihtsalt seni oma rada uidanud, andes talle kavala ja salatseva välimuse.
Kui ta oli inetu, olid tüdrukud parves tema ümber tiirelnud, lootes teda lohutada, enne kui nad ta kõrvale heitsid – või vähemalt oli Tyler selles veendunud. Kuid meheliku ilu ilmumine oli ka probleemide allikaks. Tüdrukud eelistasid rahakaid mehi hea välimusega meestele, autoga mehi meestele, kes ei suutnud endale isegi sõidutundide võtmist lubada. Personaliosakonnas heideti tema fotole üks pilk ja ta visati kõrvale kui tülikas kena poisu, ning tema asemel võeti tööle mõni nägus tütarlaps. Tüdrukud võitsid alati. Tyler oli otsinud tööd kümme kuud: varsti pidi temast saama pikaajaline töötu ja see tähendas Jobcentre’, tööbüroo veel suuremat kontrolli tema elu üle. Üks alandus teise järel.
Tyleri laupa võis pidada laiaks ja siledaks, tema eresinised silmad, suured ja ääristatud mustade ripsmetega, funktsioneerisid nüüd täiesti normaalselt, tema nina oli sirge nagu David Beckhamil, suu sensuaalne nagu Justin Bieberil, õlad laiad ja lihaselised nagu noorel George Clooneyl, piht peenike nagu David Bowiel. Tyler oli tõesti nüüd nii meeldivalt hea välimusega, et pani naised esmalt minestama ja seejärel teda geiks pidama, mida ta aga ei olnud. Meheliku ilu etaloniks olemise varjuküljed olid ilmselged.
Täna oli Tyler järjekorras üheteistkümnes, et kohtuda Jobcentre Plusis oma nõustajaga. Ta oleks võinud üritada preili Swansoni tähelepanu kõrvale juhtida innuka lobaga vabatahtlikust tööst, millega ta hetkel tegeles, käies koristamas proua Eastoni kauplust St. Rumboldi külas, aga kui preili Swanson oleks hakanud asja uurima ja avastanud, et Tyler ei käinudki töövestlusel Brighton Beaux’ modelliagentuuris, oleks teda oodanud karistus. See tähendanuks rahata jäämist vähemalt kaheks nädalaks, ja sedagi juhul, kui tema nõustaja on suuremeelses tujus. Vahest isegi kolmeks kuuks. See, et ta oli töövestlusele kaks korda mõelnud, tundes hirmu oma vooruse pärast, ja siis kannapealt ümber pööranud, poleks olnud piisav vabandus.
Aga midagi tuli ette võtta. Tyler oli sellesse ametisse kandideerinud, ühele kümnest nädala tööpakkumisest, mille ta oli kohustatud vastu võtma, et teenida välja 57,9 naela tööotsija abiraha. Õigupoolest oli ta vestlusele kutsutud, mis oli iseendast meeldiv, aga ta oli avastanud, et asjaga seotud ettevõtte maine ei ole sugugi nii usaldusväärne. Tõenäoliselt ei oleks see asjaolu suutnud preili Swansoni südametunnistust üles kaaluda. Ähvardades teda karistada tööks valmisoleku lepingu rikkumise eest, võis preili Swanson talle survet avaldada, kuni ta nõustub vestlusele minema. Tyleril polnuks mõtet vaielda, et ettevõtte sõsarorganisatsioon Brighton Belles oli eemaldatud ametlikest tööpakkujate nimekirjadest soospetsiifilisuse tõttu, sest reklaamis säravaid ja kauneid naissoost eskordipakkujaid, jätmata mingeid kahtlusi nende töö iseloomu osas; Brighton Beaux oli Jobcentre Plusi raamatutes kirjas ja kogu lugu. Seal pidi Tylerit ees ootama vestlus, kaalumine, mõõtmine ja pildistamine ning hea õnne korral võis ta lõpetada mõnel moelaval. Ehkki tõenäolisem oli kaasamine seksikaubandusse, sest ta oli ainult meeter kaheksakümmend kaks, mitte meeter kaheksakümmend kaheksa pikk, nagu meesmodellide puhul eeldati – ja ta lõpetaks eskordipoisina.
Ta võiks endal esihamba välja tõmmata, juurdles ta, rikkudes seeläbi oma välimuse, ja kohtuda preili Swansoniga küll verise, kuid kõlbmatuna, ja ehk peaks too seda piisavaks vabanduseks tema mitteilmumisele. Aga tema esihammas oli nii täiuslik, valge ja tugev, reastudes nii ideaalselt oma kolmekümne ühe kaaslase vahele, et tundus olevat kahju sellest loobuda. Ja pealegi oleks see ju valus. Ja elu eskordipoisina ei pruugi sugugi nii halb olla. Võid lõpetada hoopiski penthouse’is, mitte rentslis. Alati tuleb vaadata asja helget poolt. Pooltühi tass on tegelikult hoopiski pooltäis, nagu preili Swanson oma masenduses ja meeleheitel klientidele nii sageli meenutas.
Tema nime hüüti: „Tyler Finch Patchett?” Kaks eesnime, mistõttu kõlas nime välja hõiganud hääles kerge pilge. Aga Tylerile oli tema nimi alati üsna hästi meeldinud. Ta tõusis ja astus kuulikindla vaheseina juurde.
6.
Matildale meeldib öelda viimane sõna
Tema töö on oma klienti kaitsta.
Tyler ise on vapustavalt nägus poiss meeldiva olemuse ja hulljulge hoiakuga, mis, nagu ma kahtlustan, varjab sisemist raevu. Tema mehelikkust on algusest peale rünnanud ema ja õed, kes on kindlalt veendunud, et naised on parem sugupool. Ta on keskkooli lõpetanud, kuid ei ole suutnud tööd leida, jäädes võistlusel töökoha pärast alati viimasel hetkel alla mõnele tüdrukule, kes on temast kompetentsem või kuulekam. Tööandjad ei kipu võluvaid noori mehi tööle võtma, kui nad vähegi saavad. Nood hakkavad end tähtsaks pidama ja tekitavad probleeme. Ja ilusad tüdrukud kipuvad neist eemale hoidma. Liiga suur konkurents.
Tyleri isa on keegi Gabriel Finch, väga kena välimusega torulukksepp, kes abiellus Nicciga uisapäisa vaid selleks, et lasta kodust jalga samal päeval, kui Tyler sündis. Ta tegi sääred ja liitus meeste revüürühmaga Bronze Gods International, et rõõmustada südameid ja süüdata niuetes leeke vanatüdrukute õhtutel ja muudel sellistel üritustel, ilmselt seetõttu, et talle tundus ilmvõimatu saavutada sedasama kodus Nicci juures. Niccile ei meeldi seks meestega: mõte penetratsioonist on talle tülgastav. Ja tundub, et just seesama vastumeelsus muudab ta teatud tüüpi meeste jaoks ligitõmbavaks.
Niccil on palju häid omadusi ja ta teeb minuga tublisti koostööd, et oma emaoskusi parendada. Ta on rassinud kogu elu jõudsalt ja stoiliselt naisliikumiste nimel, sageli ka naiste sigimisõiguste valdkonnas. Huvitaval kombel elab ta jätkuvalt St. Rumboldi külas Kõrge torni varjus. Nii nagu mõned ihkavad olla oma armastuse objekti lähedal, ihkavad teised olla oma viha objekti lähedal. Ka sellega tuleb meie iganädalastel seanssidel tegeleda. Olen täiesti