Naissaatana surm. Фэй Уэлдон
on tunne, et kõik Nicci hädad saab õigustatult panna tema ema õlule, kes ta kõigepealt hülgas ning seejärel tema ja ta kaksikud pärandist ilma jättis, kui vaene tüdruk oli viisteist ja keeldus rasedust katkestamast. Ruth Patchettil – teda hüütakse naissaatanaks põhjusega – jagus jultumust süüdistada Nicci kasuema Mary Fisherit, et too oli tüdrukule kärbseid pähe ajanud. Igatahes, otsus rasedusega edasi minna oli ilmselt kõige mõistlikum, mida Nicci teha sai – tema oli alaealine, lapse isa aga jõukas ühiskonna tugipost ja pealegi abielus. Korralik sissetulek kogu eluks.
7.
Õõõhh, õõõhh, õõõhh, mina olen Mary Fisheri kummitus
Tiirutan tormistel öödel, mida ma armastan, Kõrges tornis. Aga ka mina tunnen, et olen üsna vihane.
Kuulake mind oigamas rajutuules, mis tormistel öödel Kõrge torni ümber lõõtsub, ja tundke hirmu. Tõmmake tekid üle pea. Pimedus on hirmuäratav – mida tahes võib juhtuda. Elekter läheb ära, küünal kustub, taskulambi patarei on kadunud. Õõõhh, õõõhh! Tuul ulub. Ainult teie ja pimedus ja teie süütunne perutavate pilvede vahel; vahest vilksamisi nähtud verekuu. Ja mis on see krabisev heli akendel, see kummaline kujutis kuupaistel? See olen mina, Mary Fisher, kes tuli kummitama, kes tuli meenutama teile teie patte (õõõhh, õõõhh!) ja vahest teid nende eest karistama.
Oh, miks ma üldse aega raiskan? Te ei usu sellest sõnagi, ega ju, te ei pane mind isegi tähele, te lihtsalt jätkate samamoodi nagu tavaliselt ja lülitate keskkütte sisse. Olen naljakas tegelane, kannatav hing, kes on muutunud koomiliseks, kes pole enam tõsiseltvõetav. Kunagi olin seda, enam mitte. Niimoodi mõjub surm, kui taevasse minevast laevast maha jääte. Nagu paistab minuga juhtunud olevat.
Kunagi elasin siin, Kõrges tornis, mis on nii paljude hiilgavate Bobboga veedetud keppide sündmuspaik. (Usun, et viimase kolme aastakümne jooksul ei ole siin enam ühtki aset leidnud.) Nüüd, kui olen surnud, on minust saanud osa sellesama torni kividest ja mördist. Hoone puuosades elutseb majavamm, seente väänkasvud hiilivad mööda ehitise külgi ülespoole: naissaatana elu ei ole nii turvaline, nagu ta arvab. Loomulikult väriseb maapind ta jalge all. Uhkuse ja püüdluste sajandid võivad ükskõik mis päeval lihtsalt kokku variseda: veel üks tugevam hoop tuulelt ja tõusuvetelt võib kogu ehitise rusudeks muuta. Õhutan majavammi tagant, nagu vähegi suudan, eoseid tuulates. Kuid minu võimalused maailma mõjutada on nüüd jahmatavalt piiratud.
Omal ajal tekitasin kosmilist raevu naissaatanas ja tema minus. Nimetatud naissaatanaks Bobbo, tema vaese üles ärritatud abikaasa poolt, saigi ta selleks. Ruth Patchett, mahajäetud naine ja ema, feminist, viimane ohver, hakkas maailma valitsema, istudes endaga rahulolevana moraalsel troonil kogu oma mannetu kerega (jumal hoidku, kui labane ta oli!), loopides pahameele ja hukkamõistu välgunooli kõikjal, kuhu ta läheb.
Kõik kaine mõistuse, sotsiaalse õigluse ja saatana väed olid Ruthi toetamas. Minul oli üksnes armastuse jõud, ja sellest ei piisanud. Tema on endiselt elus ja mina olen lahkunud. Tema võitis. Mina, vaene väike Mary Fisher, kaotasin. Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud? Armuvalu võib mõnikord tunduda talumatu, kuid oi-oi, millise küllustunde, millised rikkused, millised naudingud on naised kaotanud! Terve sugupõlv sajandivahetusel sündinuid vajunud kalgilt paarituvasse, digitaalsesse pimedusse.
8.
Valerie Valeria võib olla pungil täis häid ideid
Ta on väga nägus ja meeldiv, aga kas ta on ka nii tubli feminist, nagu naissaatan eeldab?
„Diavolessa,” ütles Valerie Valeria naissaatanale, „meil on vaja tähistada kolme sündmust: talvist pööripäeva, neljakümne aasta möödumist Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi asutamisest ja teie kaheksakümne viiendat sünnipäeva. Kõike seda ühel ja samal päeval, 21. detsembril. Imetore päev ja sobilik suurteks võimalusteks! Mis oleks, kui alustaksime pidustusi iga-aastase tseremoniaalse Vastupäevamarsiga Kõrge torni ümber? Pööripäev! Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ja ühtlasi ka teie sünnipäev, president rongkäiku juhtimas, tõusuveed laksumas meie jalge ümber, naiste võimu möödapääsmatu tõusu sümbol kõigil mandritel! Võrratu reklaam. Kõigi turundajate märg unenägu!”
Valerie istus seda rääkides oma sülearvuti taga, keskendunud, kuldjuukseline pea klahvide kohal kummargil, keeleots tulipunaste huulte vahelt väljas. Ta oli kõigest kahekümne viie aastane, kuuskümmend aastat naissaatanast noorem. Huulepulga osas oli tal julge maitse. Nüüd tõstis ta pea ja tema klaarselgete siniste silmade pilk kohtas naissaatana vesiseid silmi.
„Üsna mannetu meesterahva analoogia,” lausus naissaatan.
„Oi, mitte sugugi,” väitis Valerie. „Naistel on ka märjad unenäod. Aga delete, delete. Lihtsalt turundajate unenägu, mitte märg unenägu, kui te seda eelistate.”
Naissaatan jättis asja sinnapaika, nagu tundus igati sünnis. Igaüks peab noorte seksuaalsete pärssumuste puudumisega kohanduma ja vooluga kaasa minema.
„Kahekümne esimene detsember!” ütles Valerie. „Südatalv. Me teeme sellest enda pööripäeva. Vastumarsi päev. Kutsume kokku kõik kuulsad ja head – töötajad saavad vaba päeva! Me teeme sellest peo, mida mäletada! Oi, Diavolessa, see on nii põnev!”
Ruthile meeldis üsna hästi, et teda Diavolessaks kutsuti. See tundus olevat hellitav, aga mitte liiga familiaarne hüüdnimi. Olla tuntud naissaatanana oli väga hea – see andis mõista, et temaga ei tasu sekeldustesse sattuda, nagu see ka tõesti oli –, kuid itaaliapärase kõlaga Diavolessa ühtaegu tunnustas ja samas mahendas tema mainet. Ta lootis, et see jääb külge.
Ja talle meeldis see, kuidas Valerie Valeria mitte ei küsinud, vaid kuulutas, juba sisse programmeeritud hüüumärkidega. Ta uskus, et suudab hinnata tüdrukut tema näo järgi – ja Ruth ei saanud salata, et see oli väga veetlev ja ebatavaline nägu: kõrged põsesarnad, selgelt väljajoonistunud näojooned, mida kroonisid kuldsed lühikeseks lõigatud lokkis juuksed; vilkad, säravsinised silmad nägu ilmestamas ning tänapäeva ambitsioonikate noorte naiste kõhetu ja lame pikakoivaline keha. Naissaatana nooruspäevil olid jalad olnud lühemad ja üldiselt ka masajamad. Tundus, nagu oleks patriarhaalne ühiskond suutnud need maadligi suruda ja nende normaalset kasvu pärssida, takistada naise kehal end päikese poole sirutamast.
Valerie oli osutunud instituudi eeskujulikuks töötajaks – Sydney ülikooli doktorikraadiga kompetentne, haritud, pühendunud feminist –, kuid ta pakatas sageli valedele alustele rajatud vaimustuspuhangutest, milleks, nagu naissaatan kartis, võis kujuneda ka Vastupäevamarsi korraldamine. Peaaegu aasta oli möödas sellest, kui Valerie oli kandideerinud naissaatana isikliku assistendi kohale, ja pärast seda oli ta muutunud asendamatuks: võimekas, osavõtlik ja meeldiv abiline ja kaaslane, ehkki vahest mitte nii tasakaalukas, nagu naissaatan oli lootnud. Kuid inimene peab endale teadvustama vananemisega kaasnevaid paranoiasid ja mitte laskma neil enda üle võimust võtta.
„Aga kahekümne esimene detsember, südatalv? Siis on ju nii külm!” protesteeris naissaatan. „Ja kuna, nagu sa ütled, on parajasti tõusuaeg, siis on kaljud liiga märjad ja libedad ükskõik mis laadi rongkäigu jaoks. Ja miks, taeva päralt, vastupäeva?”
„Sest see kõlab nii hästi,” väitis Valerie, „ja see jääb meelde! Naiste Vastupäevamarss! Ja see on lõbus. Selline negatiivsus ei ole teie moodi, Diavolessa,” märkis Valerie, erksate silmade pilk kergelt looritatud. „Tänapäeva internetiajastul, kus turg on kui vestlusring, ja nii edasi, ei saa feministid endale negatiivsust ja sabas sörkimist lubada. Tänapäeva progressi hind on pidev valveolek ja meeldejäävad motod! Mina olen teie kõrval, Diavolessa, ja toetan teid käsivarrest, kui te juhite naiste Vastupäevamarssi, mis on Kõrge torni päris enda oma. Mina ei lase teil kukkuda!”
Väljavaade ebameeldivast, märjast ja külmast pööripäevast ei kõigutanud Valerie Valeriat mitte karvavõrdki. Ehkki samas tundus, et ta ei tunnegi külma, käies ühtviisi nii talvel kui ka suvel teksade ja triibulise T-särgiga,