Naissaatana surm. Фэй Уэлдон
seganud. Nüüd oli see paraku teisiti. Ta pidi meelde jätma, et südatalv ei kujuta endast teistele sellist hirmuallikat nagu talle. Aga Vastupäevamarss? Tõesti? Vastupäevamarss tähendas ebaõnne.
„Pühi see kahekümne esimene detsember oma mõtetest, Valerie,” lausus naissaatan järsult. „Ma tean, et ma olen küll vana, aga vananemine ei ole tähistamist väärt, ammukski teistele selle meenutamist. Vanus tuleb ärile kahjuks. Seega, ei mingit pidu. Ei mingit Vastupäevamarssi. Keskendu Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi brošüürile. See on juba rohkem kui nädala hiljaks jäänud ja nõukogu muutub rahutuks. Ma vaatan selle homme üle.”
„Hea küll,” kostis Valerie Valeria vaguralt. Aga tegelikult ei olnud vagurus sugugi tema moodi.
Tuul tõusis ja ulus Kõrge torni ümber; keskkütte sumin muutis oma kõla; naissaatan läks soojematesse ruumidesse ja Valerie sirutas käe oma napi väikese punase kašmiirkampsuni järele.
9.
Elu täis pidevaid, kui mitte eksitavaid püüdlusi
Vanaproua üritab magada, jääb mõtisklema ja tunneb enesehaletsust.
Noh, mida siin ikka teha? Minevik on selline, nagu inimene selle loob. „Liikuv Sõrm kirjutab, ja kui kõik on kirja pandud, liigub edasi,” nagu on öelnud üks poeet, ehkki ma ei suudaks ka tappes meenutada, kes see täpselt oli. Jätsin kooli pooleli, kui olin kuusteist, mu vanemad ei pidanud tüdrukutele hariduse andmist õigeks. Mul on abieluturul niigi piisavalt raske, arvasid nad, ilma et ma pidanuks lisama oma teistele puudustele veel ka koolitarkused. Kuidas see poeem edasi läks?
Ka kogu su vagadus ja tarkus
ei suuda tühistada pooltki rida sellest,
ka kõik su pisarad ei pese maha sõnagi.
Ja surm on surm, ükskõik kuidas see ka tuleb. Ma ei ole igatsenud lahkuda. Kahtlemata aitavad elavate needused surma tema teel, ja mind on piisavalt neetud. Aga las neavad pealegi. Ma olen vana, vana, vana, mulle peaaegu meeldiks surra. Olen väsinud, mu töö on tehtud, ma olen rahul. Maailm on selline, nagu mina seda näha soovin: võidukad naised, allaheitlikud mehed.
On palju neid, kes ülistavad mind selle eest, mida ma teinud olen. Mina, Ruth Patchett, naissaatan, keda Tema Majesteet kuninganna on tunnustanud ühiskonna heaks tehtud teenete eest, nüüdseks seega dame Ruth Patchett St. Rumboldist. Võtsin endale Kõrge torni jalamil asuva väikese külakese nime. Ma käin seal külas harva, see on väike, masendav ja igav. Eelistan sellest läbi tuhiseda oma soomustatud S-klassi Mercedeses, ostetud kulla Valerie pealekäimisel. Olen Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi president: tohutu suur registreeritud heategevusorganisatsioon, terve kogukond naisi, kes elavad ja töötavad Kõrges tornis. Meie missioon on võrdsustada eri sugupoolte väärikust ja jõukust. Kannan kuninglikku aumärki uhkusega, see on ainus ehe, mida feminist õigusega kanda võib. Ja ometi mu lapsed ei räägi minuga.
Kõrges tornis elab üksainus mees, kes rikub ära meie ainult naistest koosneva kogukonna täiuslikkuse. Bobbo. Meestevaba keskkonda näikse olevat nii raske luua! Mitte sellepärast, et Bobbo on abikaasa, kes mu maha jättis ja mind seeläbi vabaks laskis. Mitte mingi pikaleveninud kiindumuse pärast, kinnitan teile, vaid sellepärast, et heategevusorganisatsiooni volinikud on oma bürokraatlikus rumaluses otsustanud, et soolise võrdõiguslikkuse ühingu loomise õigustuseks peab meie juhtkomiteesse kuuluma vähemalt üks meesterahvas. Mu vana abikaasa Bobbo oli sobilik tankist, seepärast soovitasingi teda. Ta oli koletis, kuid praegu ei tekita ta enam mingeid probleeme. Ta kannatab dementsuse all, kuid on seaduse silmis võimeline paberitele alla kirjutama. Ta ei tunne mind enam ära, kui mind näeb, või ajab mind segi Mary Fisheriga (sellel on endiselt haiget tegev jõud, nagu oleksin ma jälle neiueas). Ta ainult ilastab ja näeb mõttelage välja.
Seega jälgin hoolega, et ma ei näeks teda rohkem kui hädavajalik. Palkasin hooldaja, kes tal silma peal hoiaks, Samantha. Tüdruk keeldub siin elamast, kuid käib siin iga päev. Öösiti istub Bobbo juures turvatöötaja ja doktor Simmins käib korra nädalas. Vana Bobbo, kunagi nii elujõuline, ja nüüd veel üksnes kesised elava liha jäänused! Timor futuri perturbat me. Ja custodum, kui see juba jutuks tuli. Minu hooldajad, minu valvurid. Doktor Simmins ütleb, et pean olema valmis halvimaks.
On juba hilja kahetseda; kõigeks, kõigeks on liiga hilja. Ma olen kaheksakümmend neli, nii vana, nii väsinud, nii nõrk, et kurbusepisarad tulvavad iseendast mu silmisse, isegi kõige tühisema erutuse peale. Hakkan tönnima, kui näen õites õunapuud või tõusvast päikesest valgustatud pilvede ilu, aga ennekõike nutan ma selle pärast, kes ma olin ja mida ma tegin. Mary Fisher on surnud, Bobbo on sama hästi kui surnud ja mu lapsed ei räägi minuga.
10.
Üks hapuks läinud unistus …
Bobbol, kes on aheldatud Kõrges tornis oma voodisse, pole mingit muud meelelahutust peale omaenda ebameeldivate mõtete. Paras talle!
Kui ma aastaid tagasi Ruthi ja lapsed maha jätsin ning Kõrgesse torni selle lipaka Mary Fisheri juurde kolisin, siis mõtlesin, et suudan üsna suurel määral oma geene laiali pillutada. Isegi lapsi teha. Aga kui asi selleni jõudis, ilmutas seni innukas linnuke aina vähem ja vähem vaimustust. Ta oli liiga vana – ta oli oma vanuse kohta valetanud – ja miski ei tõuka endast lugupidavat meest paremini eemale kui alatu petmine. Tema pettis mind ära kogu oma krohvikorraga ja ma sain tema mängule liiga hilja jälile. Ohtralt turteltuvidena kudrutamist ja mitte kunagi piisavalt seksi. „Ära aja mu juukseid sassi, ära mäkerda mu huulepulka laiali. Mul on tähtaeg. Palun, ei, Bobbo, mitte praegu.”
Lits. Mind oleks pidanud hoiatatama. Ma hakkasin teda vihkama. Kõik algas hästi, aga pärast seda, kui Ruth tuppa tormas ja meile peale sattus – mina ja Mary kahekesi valgel sametdiivanil – ja oma lapsed meile sokutas, hakkas turteltuvikeste unelm hapuks minema.
Daamid, mina teie asemel mõtleksin sellest. Võite ju pilkavalt irvitada, aga te ei saa oma tahtmist kuigi kauaks. Te usute, et olete meid, mehi, paika pannud, aga hoopis teie olete meil peos. Me laseme moepärast teil möllata, aga igaüks näeb, et mida rohkem tipptöökohti te endale rabate, seda rohkem te neid untsu keerate. Meie oleme tugevamad ja pikemad ja meil on paremad ajud, ja me oleme tublisti armutumad. Neetud dinosauruste ülestõus? See on juba alanud.
Ma kuulsin sind! Sa vana krõnksu kuivanud mõrd, doktor Simmins, ma ei ole nii kurt, nagu sa arvad. „Me peame valmistuma halvimaks.” Sina võid selleks valmistuda nii kuradi palju, nagu tahad, mina ei ole veel valmis minema. Vanas mehes on veel eluvaimu.
11.
Tegelikkus muutub ebaoluliseks
Valerie Valeria annab brošüüri heaks endast parima.
On järgmine hommik ja Valerie Valeria töötab brošüüri kallal, kui naissaatan, värske ja virge pärast korralikku ööund – ta võttis lõpuks unerohtu – ja tublit hommikusööki (puder ilma soola, suhkru ja kooreta, pluss värskelt pressitud apelsinimahl), hiilib märkamatult Valerie selja taha, et näha, mis ta ekraanil on.
„Kõrge torn, iidne ja oluline kultuuripärand, on sobilik kodu Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi erinevatele heategevatele aktsioonidele. Ja milline ajalugu sellel on! Rajatud 1646. aastal majakana hoiatamaks meresõitjaid, et nood liiga kaljude lähedale ei satuks, kuid samas räägitakse ka, et siin asus omal ajal ümberpiiratud kuningas Charles I luksuslik pelgupaik.”
„Tubli katsetus,” sõnab leedi Patchett. „Aga su laused on liiga pikad. Ütle seda lühidalt ja löövalt. Rahastust taotlevate kirjade lugejatel on väga kasin tähelepanuvõime. Ja ma ei ole päris kindel su ajaloolises täpsuses.”
„Ma paningi igaks juhuks „räägitakse”,” ütleb Valerie Valeria ja krigistab hambaid. Ta on harjunud kiituse, mitte kriitikaga.
„1664. aastal hävitasid torni meessoost parlamendiliikmed, kes tegid pihuks ja põrmuks kõik ornamendid, tornikesed ja kullatud balustraadid, kaasa arvatud metalse peegeldusega peeglid. Selle tagajärjel läks põhja kaks laeva. 1815. aastal kujundas Ada Lovelace, Charles Babbage’i