Naissaatana surm. Фэй Уэлдон
võtma neid ammuseid partnerlussuhteid nii, nagu need olid. Ajalugu kujutatakse sageli meesterahva seisukohast, seetõttu on oluline siin tasakaalu taastada. Tegelikkus muutub ebaoluliseks. Või vähemalt nii mulle ülikoolis õpetati.”
Naissaatan kerib mööda lehekülge allapoole. „1832. aastal võeti Kõrgelt tornilt töötava majaka õigused ja see langes erakätesse. Ja üsna hiljaaegu, nii irooniline, kui see ka pole, läks kuulsa romantilist ilukirjandust viljeleva autori kätte. Pärast tema surma sai efektne terasest ja klaasist ehitis, mis nüüd paikneb Kõrge torni kõrval ja on tuntud Kindlusekompleksina, Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi peakorteriks. See on mugav kodu ligi viiekümnele püsivalt siin resideeruvale õele, kes on pühendanud oma elu ühiskonna parendamisele, ja kuni kolmekümnele ajutisele külalisele inspireerivas SVI naiste varjupaigas (vt lisatud infolehte).”
„Parem,” möönab naissaatan. „Aga su laused on ikka liiga pikad ja ma ei leia, et Mary Fisherit peaks kuulsaks nimetama. Kurikuulsaks vahest küll, sest ta kasutas oma kahtlasel teel hangitud rikkust selleks, et muuta kunagised varemed armupesakeseks, kus ta süüdimatult võrgutas neid õnnetuid, kes ta võrku langesid. Ma ei näe tema mainimisel üldse mingit mõtet.”
„Tahtsin rääkida sellest, kuidas tema vaim endiselt Kõrges tornis kummitamas käib,” seletab Valerie, „ja miks. See on palju huvitavam kui ükskõik mis annuses ajalugu!”
„Siin tornis ei kummita,” lausub Naissaatan. Ta on väga vihane. „Tõsimeelsed inimesed ei usu kummitustesse. „Kui sa sellist jama kirjutad, hakatakse meisse põlglikult suhtuma. Sa pead meeles pidama, et instituut maksab sulle palka ja väärib su ustavust ja et sa töötad minu juures.”
Olukord kisub parajaks riiuks.
„Olgu pealegi,” ütleb Valerie, „ehkki inimesed armastavad häid kummituslugusid. Ja mida ma ütlen Laternatoa kohta, mis on külastajatele suletud, ehkki just see on ruum, mida kõik alati näha soovivad?”
„See, et mu endine abikaasa Bobbo elab oma armetut nõdrameelset elu Laternatoas,” nähvab leedi Patchett, „kus tal on olemas kogu vajalik arstiabi ja hoolitsus, on võimalik ainult tänu minu heatahtlikkusele. Ja ta ei jää meie juurde enam kauaks. See, mida sa tahad öelda, Valerie, ei tähenda üldse mitte midagi!”
„Hea küll,” lausub Valerie Valeria. „Kui te nii ütlete. Ei ühtki sõna kummituse kohta. Aga kas me võiksime homme minna tagasi Vastupäevamarsi ja pööripäeva juurde? On väga tähtis mitte olla negatiivne!”
Valerie teab piisavalt hästi, et kui anda järele mõnes väikeses asjas, võib saada oma tahtmist ühes suures küsimuses, mis on tegelikult oluline. Ja mida teab naissaatan reklaamindusest? Tuhkagi. Pikad laused, no tõepoolest! Ilmselgelt puudutas see Valerie õrna kohta. Praegu pole igatahes õige aeg Vastupäevamarsi teema tõstatamiseks. Valerie Valeria naeratab armsalt ja hoiab keelt hammaste taga.
12.
Teda ei saa usaldada
Valerie põrkab juhtumisi kokku preili Bradshapiga.
Preili Flora Bradshap – kuuskümmend viis, üks Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi viiest asutajaliikmest – oli parajasti klaasist ühenduskoridoris, mis viis tema magamistoa juurest (KK2-23: Kindlusekompleksi teine korrus, tuba nr 23 Kõrge torni kõrval asuvas toretsevas klaasist ja terasest hoones) süngesse ja rõskesse kabinetti (KT3-12: Kõrge torni kolmas korrus, tuba 12), kui nooruke Valerie Valeria talle lähenes.
Valerie pakkus tõelist silmarõõmu. Täna olid tal jalas kõrge kontsaga kingad ja lühikesed teksad ning tema sääred olid saledad, pringid ja pronksikarva. Ta oli heitnud pikkade varrukatega sinise-valgetriibulisele T-särgile väikese punase kašmiirkampsuni – oli ju siiski november –, tema huulepulk oli pigem roosa kui kärtspunane ning juuksed heledamad ja läikivamad kui kunagi varem. Sedavõrd masendaval päeval tundus Valerie teretulnud nooruse, vitaalsuse ja valguse allikana.
„Preili Bradshap,” lausus Valerie, „mul tuli geniaalne idee!” Ja ta selgitas rahvusvahelise vastupäeva kontseptsiooni, kus naistele kõikjal maailmas tuleks meenutada, et feminismi senised arusaamad on minevik: nüüd peavad nii naised kui ka mehed kõndima vastupäeva ehk teistpidi.
„See kõlab väga kenasti, lapsuke,” lausus Flora Bradshap. „Loomulikult, tegele sellega. Aga kas see ei ole mitte nõidadel kombeks – vastupäeva kõndimised ümber kirikute ja kiviringide?” Ja ta üritas vaikselt minema hiilida, sest tal oli kiire ja teised sõltusid temast. Aga Valerie seisis tal tee peal ees ja silmitses teda nii säravrõõmsate silmadega, et preili Bradshap peatus, ehkki tema vaist sundinuks teda tänast kehva ilma arvestades läbima klaaskoridori nii kiirelt kui võimalik.
Sees tundus väline olevat liiga ligi; taevas oli sünk ja ähvardav, nagu oleks käes videvik, mitte keskhommik; topeltklaasidele vaatamata oli tunda tuule ulgumist ja välgunooled mängisid rulluvates mustjates pilvedes. Kõrgel tornil oli taas üks neid „kehva soengu päevi”, nagu üks tüdrukutest oli seda kirjeldanud, ehkki kainemalt mõtlevad inimesed teadsid piisavalt hästi, et see oli rannajoone ja mägede, maa ja mere ainulaadne konfiguratsioon, mis sundis Kõrget torni ligi tõmbama kõikjal mujal tundmata ilmastikuolusid.
Austraalias elanud Valerie näis olevat äärmuslike ilmastikuolude suhtes immuunne; või siis eelistas ta neist lihtsalt mitte välja teha.
„Ei, palun võtke mind tõsiselt,” veenis ta preili Bradshapi. Ta selgitas, et ehkki ta on noor – ilmselge, sest seda ta tõesti oli –, on tal sõpru ja töökaaslasi kõrgetel kohtadel, nii UNESCO-s kui ka Samasooliste Organisatsioonide Rahvusvahelisel Konverentsil, ja ta saaks tõenäoliselt Vastupäevamarsi ametlikult registreerida.
„Kindlasti saaksite, mu kullake,” lausus preili Bradshap rahustavalt. „Ja mul on hea meel, et teil on nii mõjuvõimsaid sõpru. Kuid paraku on meil teisi asju, mille pärast muretseda. Sooline palgalõhe on juba 13,9 protsenti. Selle kallal tuleb tõsist tööd teha.”
„Aga mis te arvate, kas parim juhtlause on „Vastupäevamarss – kõndides teises suunas”? Või pigem „Kõndides vastuvoolu – Vastupäevamarss”?” käis Valerie peale.
„Vahet pole, minu meelest,” ütles preili Bradshap, hääles aimumas kerget teravust. „Ja see on üsna geniaalne. Nagu nii paljud teie ideed, mu kullake. Aga kas te ei peaks mainima ka naisi? „Vastupäeva naistepäev” kõlaks eriti hästi. Ja vahest peaksite kõigepealt koondama oma tähelepanu brošüürile „Torn mäetipus”, mida nõukogu innukalt ootab, ja tegema seda nii ruttu kui võimalik? Ja kas see on närimiskumm, mida te mälute?”
„Jah, palun vabandust, aga siin seisab, et see on suhkruvaba,” lausus Valerie kõigutamatult, võttis salvräti, mida ta rinnahoidja sees hoidis, mässis nätsu selle sisse ja pani tagasi.
„Aga mitte magustajavaba,” väitis preili Bradshap. „Magustajad võivad olla veel hullemad kui suhkur.”
„Ma töötan iga-aastase voldiku kallal nii kiiresti, nagu suudan, et see meie Vastupäevamarsiks kindlasti valmis saaks,” kinnitas Valerie. „Mõtlesin asendada pealkirja „Torn mäetipus” – sellel fraasil on üsna kahetsusväärne seksuaalne varjund meie määratlemata sooga sõprade seas – nimega „Naised kõnnivad teises suunas”. Mis te arvate?”
„Mida mina arvan? See on muudatus ja kes armastab muudatusi? Küsimus on – nagu viimasel ajal nii sageli –, mida leedi Patchett sellest arvab?”
„Diabolissima? Üritasin seda temaga arutada,” ütles Valerie. „Aga ta läks puhkama. Ta tundub viimastel päevadel tihti väsinud olevat. Ja see tähendab üsna pikki viivitusi ja siis olen mina see, kes kõik enda kraesse saab.”
„Selle eest me sulle ju maksamegi,” lausus preili Bradshap üsna teravalt. „Ja SVI ei kiida kindlasti heaks vanade inimeste diskrimineerimist. Ehkki ma pean tunnistama, et see on talle päris hea nimi – Diabolissima!” Just nii kaugele söandas preili Bradshap avalikult naissaatanale vastu astudes minna.
Rahulolev Valerie viis oma kerguse ja sära mööda vahekäiku ära, tehes teel väikesi keksuhüppeid. Seejärel päästis