Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr
naise oma kehaga ja tundis selja vastas pori pritsimist.
Shelby summutas itsituse. Macho, muigas ta endamisi.
Luke kuulis pidurikriginat. „Jessas!“ pomises ta Shelbyst eemaldudes ja bussile järele põrnitsedes.
Samal ajal kummardus bussijuht aknast välja. See oli viiekümnendates eluaastates ümara näo, roosade põskede ja lühikeste tumedate juustega naerusuine naine. Naerusuine! „Vabandust, sõbrake,“ nipsas naine. „Ma ei saanud sinna midagi parata.“
„Oleksite saanud, kui poleks nii arutult kihutanud,“ hõikas Luke vastu.
Tema hämmelduseks puhkes bussijuht naerma. „Äh, ma ei kihutanud. Ma pean ju graafikust kinni pidama, mõistad?“ hüüdis ta. „Tead, mida mina soovitan? Püsi teelt eemal.“
Luke’i peanahk hakkas lühikeste juuste all hõõguma ja ta oleks tahtnud vanduda. Kui ta uuesti Shelby ja doktori poole pöördus, oli naise nägu naerul ja ka tohtri silmad särasid. „Luke, teie selg on natuke porine,“ märkis Shelby muiet tagasi hoides.
Doktori näoilme oli endiselt tõre ja kärsitu, kui välja arvata säravad silmad. „Molly on selle suure kollase toruga juba kolmkümmend aastat mägedes vuranud. Keegi ei tunne neid teid temast paremini. Aga paistab, et seekord jäi tal löökauk kahe silma vahele.“
„Praegu pole veel isegi september!“ protestis Luke.
„Ta sõidab aasta läbi,“ selgitas doktor. „Suvekool, eriprogrammid, spordilaagrid. Kogu aeg toimub midagi. Ta on täielik pühak – mina ei teeks seda tööd ühegi raha eest. Mida see väike porilomp ikka teeb?“ Vana tohter lükkas veoki käigu häälekalt sisse. „Meie kord.“
Shelby sörkis oma Jeepi juurde. Luke tahtis naasta oma veokisse, mille sabas oli haagiselamu, kui kuulis selja tagant tohtri hõiget: „Tere tulemast Neitsijõele, poeg! Tunne end mõnusalt!“ Sellele järgnes naerulagin.
Shelby McIntyre oli mitu kuud oma surnud ema maja kallal kõpitsenud, kuid suve jooksul sõitnud pea igal nädalavahetusel Bodega Bayst Neitsijõele ratsutama. Ja onu Walt oli tal samuti korduvalt külas käinud, et näha, kuidas tema tellitud renoveerimistööd edenevad. Suve lõpuks olid Shelbyl põsed roosad. Ta oli püksisääred üles käärinud ja tema jalad olid päevitunud. Reitele ja tuharatele olid tekkinud pringid ratsutamislihased ning tema silmad särasid tervisest. Ta polnud saanud juba aastaid regulaarselt trenni teha.
Aga kui ta nüüd, augusti keskel Walti maja ette keeras, oli tal hoopis teistsugune tunne. Maja oli müüdud, tema isiklikud asjad olid Jeepi pakiruumis ja kahekümne viie aastasena oli ta elus uut lehekülge pööramas. Ta andis signaali, ronis autost välja ja ringutas. Mõne hetke pärast ilmus onu Walt välisuksele ja seisis, käed puusas ning suur naeratus näol. „Tere tulemast tagasi!“ ütles ta. „Või peaksin ütlema tere tulemast koju?“
„Tere ise ka,“ vastas Shelby ja kõndis onu käte vahele. Walt oli sada kaheksakümmend kolm sentimeetrit pikk, paksude hõbehallide juuste, tumedate paksude kulmude ning maadlejale omaste turskete õlgade ja käsivartega. Kuuekümnenda eluaasta künnise ületanud mehe kohta oli tal võimas kehaehitus.
Walt kallistas Shelbyt kõvasti. „Tahtsin just talli minna ja hobuse saduldada. Kas oled väsinud? Näljane?“
„Ma kibelen väga hobuse selga, aga jätan selle pärast neljatunnist autosõitu vahele,“ arvas Shelby.
Walt naeris. „Tagumik on juba laiaks istutud?“
„Oeh,“ tegi Shelby ja hõõrus istmikku.
„Ma sõidan umbes tund aega piki jõeäärt. Vanni on ehitusplatsil ja tegeleb Pauli asjadega, aga tuleb mõne aja pärast tagasi ja valmistab sulle mõnusa tervitusõhtusöögi.“
Shelby vaatas käekella. Kell oli alles 15.30. „Tead, ma käin linnas ära, kuni sa ratsutad ja Vanni uut maja üle vaatab. Ütlen Mel Sheridanile tere ja uurin, kas ta soovib minu kolimist ühe õllega tähistada. Tulen enne õhtusööki tagasi ja aitan sind hobustega. Kas peaksin asjad kohe Jeepist välja tõstma? Tuppa viima?“ küsis Shelby.
„Kullake, jäta need sinnapaika. Need ei häiri kedagi. Me Pauliga aitame sul enne õhtusööki asjad tuppa viia.“
Shelby naeratas. „Pigem homme hommikul. Lähme ikka koos ratsutama.“
„Hea mõte. Kas maja müügiga probleeme ei tekkinud?“
„Olin emotsionaalsem, kui oskasin oodata. Arvasin, et olen valmis.“
„Kahetsed?“
Shelby vaatas onule suurte pähklikarva silmadega otsa. „Esimesed kaheksakümmend kilomeetrit ma ainult nutsin,“ tunnistas ta. „Aga siis tärkas minus elevus. Hea, et see tehtud sai.“
„Tore,“ kostis Walt ja pigistas õetütart. „Mul on hea meel, et sa siin oled.“
„Ainult mõneks kuuks. Pärast seda reisin veidi ja lähen kooli. Ma pole nii ammu tudeng olnud.“
„Siinne elu on üsna rahulik. Naudi seda.“
„Jah,“ naeris Shelby, „kui teil just parajasti tulistamist või metsatulekahju ei toimu.“
„Kurat võtaks, plika, natuke peab ju põnevust ka olema!“ Walt saatis õetütre tema Jeepi juurde.
„Oota mind ära, siis puhastame latrid ja anname hobustele süüa.“
„Naudi oma sõbratari seltsi,“ ütles Walt. „Sul pole selleks viimastel aastatel mahti olnud. Küll sa jõuad veel kõvasti hobusesõnnikut kühveldada.“
„Aitäh, onu Walt,“ kostis Shelby naerdes. „Ma ei jää väga kauaks.“
Walt suudles teda laubale. „Nagu öeldud, ära kiirusta. Sa hoolitsesid mu õe eest hästi. Oled puhkuse ära teeninud.“
„Kohtume paari tunni pärast,“ lausus Shelby ja suundus linna.
Luke Riordan keeras Neitsijõele, Harley Davidsoni mootorratas veokikasti kinnitatud ja väike haagiselamu sabas. Ta polnud juba seitse aastat sellesse linna sattunud ja vahepeal oli üht-teist muutunud. Kirik oli laudadega kinni löödud, aga vana mahajäetud maja keset linna see-eest korda tehtud. Selle terrassi ees parkisid sõiduautod ja veokid ning aknal oli silt „Avatud“. Tundus, et maja taga toimuvad mingit sorti ehitustööd – laiendamine. Kuna temagi kaalus renoveerimisprojektiga alustamist, tahtis ta sellele paigale hea meelega pilgu peale visata. Ta parkis maja kõrvale, teistest eemale, ja astus välja. Ta läks haagiselamu juurde ja vahetas porise särgi puhta vastu, enne kui majja sisenes.
Oli soe augusti pärastlõuna ja puhus jahe värskendav tuul. Mägedes tõotas tulla külm öö. Ta polnud käinud majas, kus kavatses elama hakata. See oli aasta aega tühjalt seisnud. Kui see pole elamiskõlblik, peab ta haagiselamus hakkama saama. Ta tõmbas kopsud õhku täis. Õhk oli nii pagana puhas, et pani kopsud tulitama. Võrreldes Iraagi ja El Paso kõrbetega oli muutus väga suur. Just seda ta oligi vajanud.
Ta sisenes renoveeritud majja ja leidis end nägusast väikesest maabaarist. Ta jäi ukse juurde seisma ja heakskiitvalt ringi vaatama. Laudpõrandad läikisid, kaminas hõõgusid tulised söed, seintel rippusid jahi- ja kalapüügitrofeed. Baaris oli umbes tosin lauda ja pikk läikiv baarilett, mille tagant paistsid riiulid alkoholi ja klaasidega. Kõige keskel oli ligi paarikümnekilose kuninglõhe topis. Kõrgele nurka paigaldatud televiisorist jooksid üleriigilised uudised, mille heli oli vaikseks keeratud. Baarileti servas tagusid kaks kalameest kaarte – nad olid äratuntavad khakikarva vestide ja mütside järgi. Lähedal asuvas lauas jõid mehed töösärkides ja teksapükstes. Luke vaatas käekella. 16.00. Ta kõndis baarileti juurde.
„Mida ma teile pakun?“ küsis baarmen.
„Külm õlu, palun. Kui ma viimati sellesse linna sattusin, seda baari polnud.“
„Sel juhul olete kaua eemal viibinud. Me oleme juba üle nelja aasta tegutsenud. Ostsin maja ära ja tegin