Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr
Chapmani puhkemajad?“ küsis Jack. „Vanamees suri alles eelmisel aastal.“
„Jah, ma tean,“ vastas Luke. „Käisin oma venna ja paari sõbraga siin kandis jahil, kui neid märkasin. Mõtlesime vennaga, et jõeäärne asukoht võib üht-teist väärt olla. Märkasime, et majad pole kasutuses, tahtsime need ära osta, korda teha ja kiiresti edasi müüa, et veidi pappi teenida. Aga vana Chapman ei tahtnud sellest kuuldagi...“
„Ta oleks siis kodutuks jäänud,“ nentis Jack ja pühkis baariletti lapiga. „Tal poleks erilist valikut olnud ja ta oli ihuüksi.“
Luke rüüpas jääkülma õlut. „Justament. Sellepärast ostsime kogu kupatuse ära, kaasa arvatud elumaja, ja ütlesime, et ta võib seal elu lõpuni tasuta sees elada. Sellest kujunes seitse aastat.“
Jack naeratas. „Tema jaoks oli see magus tehing. Teie jaoks nutikas. Siin ei ole kuigi tihti kinnisvara saadaval.“
„Me saime kohe aru, et maalapp on väärt märksa rohkem kui majad, jõe ääres ja puha. Ma ei ole hiljem siia kanti sattunud ja mu vend käis siin ainult korra, pilku peale viskamas – tema sõnul polnud midagi muutunud.“
„Mis teid takistas?“
„Noh,“ vastas Luke lõual kasvavat habemetüügast kratsides. „Afganistan. Iraak. Fort Bliss ja veel mõned kohad.“
„Sõjavägi?“
„Jah. Kakskümmend aastat.“
„Mina veetsin kakskümmend aastat merejalaväes,“ sõnas Jack. „Pärast seda mõtlesin siia tulla, et järgmised kakskümmend aastat jooke serveerida, kala püüda ja jahil käia.“
„Jah? Kõlab nagu hea plaan.“
„Mu plaan jooksis liiva, kui tutvusin nägusa Melinda-nimelise ämmaemandaga.“ Jack naeratas. „Kõik olnuks hästi, aga see naine näeb teksapükstes kriminaalselt hea välja.“
„Või nii?“ imestas Luke.
„Igaüks võib kalal käia,“ lausus Jack rahulolevalt naeratades.
Luke’il polnud midagi mehe vastu, kes eluga rahul oli. Ta naeratas vastu ja küsis: „Kas tegite siin suurema osa töid ise?“
„Enamiku. Mul oli ka abilisi, aga võimalikult palju tegin ise. Baarilett on eritellimusel tehtud. Mina paigaldasin riiulid ja laudpõrandad. Torutöid ma teha ei julgenud ja elektritöödega keerasin midagi vussi, nii et olin sunnitud kellegi palkama, aga puutöödes olen osav – mul õnnestus ehitada maja tagaossa suur ühetoaline korter, kus ma ise elasin. Praegu elab seal minu kokk Jutlustaja, kes teeb samuti laiendustöid – tema pere on kasvamas, aga ta armastab baari lähedal elada. Kas kavatsete oma puhkemajade kallal nokitseda?“
„Kõigepealt heidan pilgu elumajale. Chapman oli väga vana, kui me talt kogu kupatuse ostsime – tõenäoliselt vajab maja remonti. Ja mul pole aimugi, mis seisus on puhkemajad, aga mul pole niikuinii targemat teha. Halvimal juhul võin elumaja korda teha ja seal veidi aega sees elada. Parimal juhul renoveerin nii eluhoone kui ka puhkemajad ja panen need müüki.“
„Kus su vend on?“ tundis Jack huvi.
„Sean on endiselt tegevteenistuses. Ta on praegu Beale’i õhuväebaasis ja lendab U-2-ga. Tulin siia üksi.“
„Ja millega sina sõjaväes lendasid?“ tahtis Jack teada.
„Black Hawki kopteritega.“
„Ossa,“ pomises Jack ja vangutas pead. „Need satuvad karmidesse paikadesse.“
„Tõsijutt. Mina lahkusingi karmil viisil.“
„Tegid avarii?“ küsis Jack.
„Pagana pihta, ei!“ oli Luke nördinud. „Mind tuli alla tulistada.“
Jack puhkes naerma. „Ah sa raisk! Vähemalt said kakskümmend täis.“
„See polnud esimene kord,“ tunnistas Luke. „Kuid ühel geniaalsel hetkel otsustasin, et see jääb viimaseks.“
„Mul on tunne, et oleme viibinud sinuga samades paikades,“ nentis Jack. „Võib-olla isegi ühel ajal.“
„Sattusid kõvasti lahingutesse?“
„Afganistanis, Somaalias, Bosnias, Iraagis. Kaks korda.“
„Mogadišus,“ teadis Luke ja vangutas pead.
„Jah, me jätsime teid jamasse. See oli nõme,“ nentis Jack. „Kaotasite palju mehi. Anna andeks, mees.“
„Olukord oli kehv,“ möönis Luke. See, mis oli saanud alguse ÜRO algatatud vabastusmissioonina, oli lõppenud kohutava ülestõusuga, kui mereväekorpus minema viidi ja sõjavägi maha jäi. Somaalia sõjapealik Aidid alustas kallaletungi, mille tagajärjel hukkus verises konfliktis kaheksateist USA armee sõdurit ja haavatuid oli üle üheksakümne. „Ühel päeval joome end purju, Jack, ja räägime pikemalt lahingujutte.“
Jack haaras Luke’i õlavarrest ja vastas: „Kindel see. Tere tulemast meie kanti, vennas!“
„Aga nüüd soovita, kuhu ma võiksin õhtul välja minna, soovitatavalt naistega tutvuma. Samuti võid öelda, kellele peaksin helistama, kui oma majadega abi vajan ja mis kellaaegadel ma siit õlut saan,“ lausus Luke.
„Ma pole juba ammu naisi lantinud, sõbrake. Rannikulinnades on mõnusaid paiku, proovi näiteks Fortunat või Eurekat. Ferndale’is on Brookstone’i kõrts – mõnus restoran ja baar. Eureka vanalinn on alati hea mõte. Ja meile veidi lähemal Garberville’is on plaadimasinaga baar.“ Jack kehitas õlgu. „Mäletan, et olen seal paari kena neidu kohanud. Ja ma tunnen üht tüüpi, kes saaks sind renoveerimistöödel aidata. Üks mu sõber kolis äsja perekondliku ehitusfirma Oregonist siia ja tegeleb praegu Jutlustaja maja juurdeehitusega. Ta aitas ka minul maja valmis saada. Ta on kuradima hea ehitaja. Toon sulle kohe tema visiitkaardi.“
Jack kadus tagaruumi ja polnud veel minutitki möödas, kui baari sisenes kaks naist, kelle peale Luke pidi äärepealt südamerabanduse saama. Kaks nägusat blondiini, üks neist kolmekümnendates eluaastates, käharate kuldsete juustega, ja teine märksa noorem, unustamatu paksu meekarva patsiga, mis ulatus vööni. Toosama tüdruk, kelle Luke oli maantee ääres porisajust päästnud – Shelby. Mõlemad naised kandsid liibuvaid teksapükse ja saapaid. Kuldkiharal oli seljas lohvakas kampsun, kuid Shelby kandis sama valget triiksärki, mida ennegi. Tema varrukad olid üles keeratud, kaelus avatud ja särk piha juurest kinni seotud. Luke üritas hoiduda jõllitamast, kuid ei suutnud. Naised seevastu ei märganud teda üldse. Luke otsustas, et ei peagi Garberville’i sõitma. Naised ronisid baaripukkidele ja samal hetkel ilmus tagatoast Jack.
„Hei, kullake,“ ütles ta üle leti kummardudes ja vanemat naist suudeldes. Ahaa, mõtles Luke, need ongi need kriminaalsed teksad, mis ei lasknud Jackil kalale minna. Missugune mees ei loobuks kalapüügist, et sellise naisega rohkem aega veeta? „Saage tuttavaks meie uue naabriga. Luke Riordan, see on minu naine Mel. Ja tema on Shelby McIntyre – temal elavad siin sugulased.“
„Väga meeldiv,“ ütles Luke naistele.
„Vana Chapmani jõeäärsed majad kuuluvad nüüd Luke’ile ja ta kaalub nende renoveerimist. Ta on endine sõjaväelane, nii et me lubame tal jääda.“
„Tere tulemast!“ ütles Mel.
Shelby ei lausunud sõnagi, vaid üksnes naeratas ja lõi pilgu maha. Luke oletas, et neiu on umbes kaheksateistkümnene, alles plikatirts. Kui Shelby olnuks vanem, oleks Luke talt juba porisel maanteepervel telefoninumbrit küsinud. Eurekal ja Brookstone’il polnud midagi vastu panna, olgugi et mõlemad naised olid Luke’ile kättesaamatud – Mel oli Jacki naine ja Shelby tundus olevat alles teismeline. Väga seksikas teismeline, mõtles Luke ja tundis, kuidas tal seest soojaks läheb. Kuid naiste välimus oli paljutõotav. Kui isegi tillukeses Neitsijõe baaris käisid nii kaunid naised, võis neid mägede vahel rohkemgi leiduda.
„Ole