Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr
pole aastaid hobuse selga saanud.“
„Kas püüad kala?“ uuris neiu.
„Kui mul selleks võimalus tekib. Kas sina käid jahil?“
„Ei,“ raputas Shelby pead. „Ma ei suudaks kedagi tulistada. Aga ma lasen kaarrajal märki ja olen selles osav. Viimasel ajal olen tegelnud aianduse ja lapsehoidmisega. Ja loen palju.“
„Mida sa siin teed?“ küsis Luke ja astus lähemale.
„Neitsijõel? Tulin perega aega veetma, enne kui uuesti kooli lähen. Onu Walt, Vanessa ja Paul, nõbu Tom – ta on praegu baasõppes ja saab varsti vabaks. Nemad ongi mu perekond.“
„Ei,“ muigas Luke. „Ma mõtlen siin. Miks sa mind piiluma tulid?“
„Saa üle. Ma tulin maju vaatama,“ nipsas Shelby naeratades. „Eelmisel suvel sattusin mõnel korral siia ratsutama. Uskusin tõepoolest, et ühel päeval on need majakesed siit kadunud. Kas poleks lihtsam uusi ehitada?“
„Lihtsam ehk oleks, kuid mitte odavam. Ja pealegi on mul tegevust tarvis.“
„Miks? Kas sind lasti töölt lahti?“
„Ma läksin sõjaväest erru.“
Shelby kulmud kerkisid. „Nagu minu onugi!“
„Ei, mitte nagu sinu onu, vaid nagu veebel, helikopteripiloot. Jacki sõnul on sinu onu erukindral. See on hoopis teine asi, lapsuke.“
Shelby naeratas ja punastas veidi. „Ära unusta, et ta on erus. Ta ei vastuta enam millegi eest.“
Luke silmitses neiu roosasid põski. Oli näha, et Shelby kibeles flirtima, kuid see ei olnud talle loomulik. Luke võis olukorda lihtsustada. Ta oskas naisi rahustada. Tõtt-öelda ta koguni nautis seda.
Ta tundis suurt ihasööstu, ent pidi selle eos summutama. Shelby oli öelnud, et on kahekümne viie aastane, kuid Luke oli kindel, et kõigis teistes baarides peale Jacki oma kästaks neiul isikut tõendavat dokumenti näidata. Ta kahmas terrassipiirdelt särgi, et see selga tõmmata.
„Sa ei pea seda tegema,“ ütles Shelby. „Vähemalt mitte minu pärast. Ma ei jää siia. Tulin lihtsalt su projektile pilku peale viskama, muud midagi. Olin lihtsalt läheduses.“
Luke kõkutas naerda ja tõmbas särgi selga, kuid jättis nööbid eest lahti. „Jah, me oleme naabrid,“ muheles ta. „Peaksin töötamist jätkama, kui sa just midagi ei vaja.“
„Ei,“ kostis neiu. „Kindlasti kohtume veel Jacki juures.“
„Kuna see on ainuke koht linnas, kust õlut saab, siis olen samal arvamusel.“
„Nojah, edu sulle!“ ütles Shelby ja kergitas ohje. Chico ajas end tagajalgadele, lootes vabadusse pääseda. „Nägudeni!“ hõikas neiu, tüüris ruuna minema ja lahkus lagendikult jõe kaldale. Luke saatis tema lahkumist pika pilguga. Kui neiu oli puude vahele jõudnud, ajas ta hobuse traavima. Ta tegi end sadulas madalaks ja kihutas, nii et pats laperdas tuules. Nüüd olen omadega sees, mõtles Luke.
Ta vaatas, kuidas tilluke noor istmik liikus hobusega ühes taktis, enesekindlalt sadulas. Püha taevas, millest ma ometi mõtlen? küsis ta endalt. Mida ma tunnen? Sel väikesel trimmis kaunitaril polnud aimugi, kuidas ta Luke’ile mõjus! Võimalik, et see oli Luke’i senise elu suurim eesootav viga. Aga ta ei saanud eitada, et sooviks seda neidu oma käte vahele. Ta palvetas mõttes, et mõlemal jätkuks mõistust ja tahtejõudu end ohjeldada. Igal juhul oli see midagi uut.
Shelby ratsutas tagasi onu Walti juurde ja mõtles terve tee, et oli kindlasti jätnud Luke’ile mulje, et flirdib temaga, olgugi et mees polnud üldse tema tüüp.
Shelby oli täielikult oma plaanile pühendunud. Kuni ta kooli vastuvõtmise otsust ootas, kavatses ta reisida. Üksi. Ta meenutas elevust, mida oli tundnud idarannikule või Euroopasse lennates, et koos nõbudega suvel paar kuud veeta. Aga ta polnud kunagi näinud Kariibi mere saari, Mehhikot, Itaaliat, Prantsusmaad ega Jaapanit. Talle meeldis mõte laevareisile minekust ja seejärel puhkusest, näiteks Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal või Cabo San Lucases. Pärast seda, kui ta on jõudnud end mõnusasti laadida, hakkab ta kooliks valmistuma, leiab osalise ajaga töökoha ja käib mõnel kursusel, enne kui kool sügisel ametlikult pihta hakkab. Lihtsalt selleks, et õppimislainele häälestuda.
Aga võib-olla ootab teda kusagil väike seiklus. Näiteks laeva- või mõnel muul reisil.
Muidugi mitte sellise mehega. Luke oli esiteks liiga küps. Piisas ainsast pilgust teadmaks, et Luke teadis meestest ja naistest kõike, samal ajal kui Shelby ei teadnud suurt midagi. Luke nägi välja pisut ohtlik ja väga, väga silmapaistva füüsisega. Hirmuäratav. Ta mõjus oma tätoveeringutega nagu sõdalane.
Mehe nägemine palja ülakehaga oli Shelby rivist välja löönud, kuid õnneks oli hobune tema enesekindlust turgutanud. Luke’i õlad olid väga laiad, tugevad ja lihaselised ning tema pungitaval vasakul biitsepsil oli okastraadikujutisega tätoveering. Mehe kõht oli lame ja rinnakarvade triip suubus teksapükste värvli vahele. Lõual olev habemetüügas muutis Luke’i naeratuse pisut nurjatuks ja üleannetuks; see oli Shelby lausa värisema pannud. Peale selle mõjus mees hoolimatult. Nagu keegi, kes võtaks Shelbyst ampsu, ajaks ta minema ja oleks ta hommikuks unustanud.
Ent samal ajal kui Shelby meest uudistas, oli tal seest soojaks läinud. Midagi keelatut selles mehes mõjus üdini hõrgutavalt. Isegi see pagana mustus tema peal. Shelby summutas kaine mõistuse ja arutles endamisi, kas see poleks põnev seiklus. Ja vastas endale kohe: ei, ei, ei, mitte temaga! Minu seiklus kannab polosärki, tema põsed on siidised nagu beebi pepu, juuksed soengus, tätoveeringuid pole ja tal on loodetavasti kõrgharidus. Igal juhul pole ta Black Hawki piloot, kel on kõrgharidus üheöösuhete erialal!
Mel tormas baari kööki. Jutlustaja oli kättpidi kraanikausis, seljaga tema poole. „Hei, Jutlustaja!“ ütles Mel, ent mees ei pööranud ümber. „Jutlustaja?“ ütles Mel uuesti. Ikka mitte midagi. „John!“ röögatas Mel.
Kõnetatu võpatas ehmunult, pöördus tulija poole ja võttis klapid kõrvadest välja. „Tohoh, Mel,“ pomises ta. „Sa hiilisid nii vaikselt ligi.“
„Mitte eriti,“ nipsas Mel. „Ma lausa karjusin.“
„Nojah, kogu see lärm siin paneb mu pea valutama. Läheksin kalale, aga mul on siin tegemist.“
„Kuule,“ jätkas Mel ja istus köögisaare juurde pukile. „Ma pean sinuga rääkima.“
„Hästi.“
Mel tõmbas kopsud õhku täis. „Ma olen pärast siiatulekut üheksa kilo juurde võtnud. Mõlemal aastal neli ja pool kilo. Kui ma samas vaimus jätkan, kaalun neljakümnendaks eluaastaks üheksakümmend kilo.“
Jutlustaja kortsutas kulmu. Ta ei teadnud, mida vastata. Viimaks ta muigas mokaotsast ja lausus: „Noh, väga tore.“
„See ei ole tore!“
Jutlustaja peaaegu võpatas Meli vihase tooni peale. Seejärel kortsutas ta kulmu.
„Kuule,“ jätkas Mel, „sa pead hakkama valmistama toite, mis ei tee inimesi paksuks. Mõistad?“
„Keegi pole varem mu söögitegemisoskuse üle nurisenud, Mel. Mu toidud maitsevad hästi...“
„Tean-tean, aga sa vaaritad meestele, kes teevad füüsilist tööd. Kõik peale sinu – sa lihtsalt seisad päev läbi köögis ja mekid roogasid. Ma ei tea, kuidas sina pole paksuks läinud.“
„Ma koristan palju,“ vastas Jutlustaja. „Ja tõstan raskusi – kahe lapse kõrvalt muidugi enam mitte nii palju.“
„Nojah, sul on palju lihasmassi, mis hävitab kaloreid. Naistel ei ole selliseid lihaseid, John. Sa pead hakkama koore, või ja muude sääraste asjade koguseid vähendama. Need on niikuinii ebatervislikud: mõjuvad halvasti kehakaalule, vere kolesteroolisisaldusele, vererõhule, südamele. Tee rohkem