Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr
kes olid aastaid pereelu elanud.
See polnud midagi erilist: õhtusöök köögilaua taga, kerge vestlus baari taga toimuvatest ehitustöödest, linna uustulnukast ja Shelby naasmisest pikale külaskäigule, mille vältel neiu plaanis kõrgkoolidesse avaldusi saata. Ent Jacki jaoks oli see kõige tähtsam osa päevast. Siis kuulus Mel üleni temale, sest lapsed olid ammu uinunud.
Kui nõud olid pestud, suundus Mel esimesena duši alla. Jack tõi tuppa puid ja tegi magamistoa kaminasse värske tule – ööd olid juba rõsked. Mägedesse saabus sügis varakult. Kui see oli tehtud, tegi ta tiiru ümber maja ja kogus kokku prügi, mille pidi hommikul linna prügikonteinerisse viima. Tagaukse juures võttis ta saapad jalast ja pesuruumist möödudes kiskus särgi seljast ning sokid jalast, et need pesumasina peale jätta. Selleks ajaks kui ta magamistuppa jõudis, oli dušivesi lakanud voolamast. Ta riputas vöö kappi ja läks vannituppa.
Lävel seistes tabas ta Meli peegli ees seismas ja kiiresti rätikut ümber sidumas. Naine vaatas talle peegli kaudu silma, näol süüdlaslik ilme. „Melinda, mida sa teed?“ küsis Jack ja avas teksapükste luku, et samuti duši alla minna.
„Mitte midagi,“ vastas naine ja pööras pilgu mujale.
Jack kortsutas kulmu ja astus lähemale. Ta kergitas naise lõuga ja vaatas talle otsa. „Kas sa peidad ennast? Minu eest?“ imestas ta.
„Jack, ma olen vormist väljas,“ kostis Mel ja tõmbas rätikuservad koomale.
„Mida?“ küsis Jack naerulsui. „Millest sa räägid?“
Mel tõmbas kopsud õhku täis. „Mu rinnad on lontis, tagumik ripub reite kohal, mul on paks kõht ja nagu sellest oleks veel vähe, olen ma üleni venitusarmidega kaetud. Näen välja nagu tühjaks lastud õhupall.“ Ta puudutas Jacki jõulist rinda. „Sa oled minust kaheksa aastat vanem ja ideaalvormis.“
Jack puhkes naerma. „Arvasin, et üritad mingisugust tätoveeringut peita, Mel. Mina ei ole aastase vahega kaht last sünnitanud. Emma on alles mõnekuune. Anna endale aega, eks?“
„Ma ei saa sinna midagi parata, et tunnen oma vanast kehast puudust.“
„Oi-oi,“ sõnas Jack ja põimis käed naise ümber. „Kui sa nii mõtled, on järelikult minu töö tegemata.“
„Aga see on tõsi,“ ei jätnud Mel järele ja toetas pea abikaasa rinna pehmele karvavaibale.
„Mel, sa muutud iga päevaga kaunimaks. Ma jumaldan su keha.“
„See pole enam endine...“
„Hmm, see on palju parem,“ kiitis Jack. Ta sikutas rätikut, millest Mel kõvasti kinni hoidis. „Anna siia,“ ütles Jack. Mel lasi lahti ja Jack tiris rätiku ära. „Ahaa,“ ütles mees naeratades. „See keha on minu silmis imeline – lihtsalt hämmastav. Sa muutud iga päevaga lopsakamaks ja vastupandamatumaks.“
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,“ kostis Mel.
„Mõtlen küll.“ Jack kummardus puudutama huultega naise suud, üks käsi tema rinnal ning teine liikumas õrnalt üle selja ja tuharate. „Su keha on andnud mulle nii palju – ma jumaldan seda.“ Ta kergitas pisut Meli rinda. „Vaata,“ ütles ta.
„Ma ei suuda seda kannatada,“ kurtis Mel.
„Vaata, Mel. Vaata peeglisse. Vahel, kui näen sind sellisena, ihualasti, ei suuda ma hingatagi. Iga väike muutus teeb sind minu silmis aina paremaks ja hõrgutavamaks. Ma ei suudaks tunda midagi muud kui imetlust keha vastu, mis on kinkinud mulle lapsed. Sa pakud mulle nii palju naudingut, et vahel kardan lausa hulluks minna. Kullake, sa oled täiuslik.“
„Ma olen üheksa kilo raskem kui sinuga tutvudes,“ ei jätnud Mel järele.
Jack puhkes naerma. „Mis suurust sa üldse kannad? Kolmkümmend kuus?“
„Sa ei tea tuhkagi. Kannan märksa suuremat suurust, mis algab neljaga...“
„Jumala eest,“ kostis Jack. „Üheksa lisakilo mulle nautimiseks.“
„Aga mis saab juhul, kui ma muutun aina paksemaks?“
„Kas sa jääd inimesena endiseks? Sest ma armastan ju sind. Ma armastan su keha, Mel, sest selle sees oled sina. Mõistad?“
„Aga...“
„Kui ma kaotaksin õnnetuse tagajärjel jalad, kas lakkaksid siis mind armastamast ja ihaldamast?“
„Muidugi mitte! See on hoopis teine asi!“
„Me ei ole kehad. Muidugi on meil kehadega vedanud, aga me oleme midagi märksa enamat.“
„See oli lõppude lõpuks minu tagumik teksapükstes, mis su pilku püüdis.“
„Minu armastus sinu vastu on märksa sügavam ja sa tead seda. Kuid siiski...“ – Jack naeratas – „ajad sa mind teksapükstes pööraseks. Kui oledki üheksa kilo juurde võtnud, ladestus see kõik õigetesse kohtadesse.“
„Ma kaalun praegu kõhurasvade eemaldamise oppi,“ teatas Mel.
„Rumalus,“ arvas Jack ning vajutas naise huultele sügava põhjaliku suudluse. Tema käed liikusid Meli seljal üles ja alla ning mõne hetke pärast oli naine ennastunustavalt tema embuses. „Kui me esimest korda armatsesime, pidasin seda maailma parimaks vahekorraks. Elu parimaks kogemuseks. Ma ei uskunud, et see võiks minna veelgi paremaks, aga läks. Iga kord on mahlasem ja sügavam kui eales varem.“
„Ma kavatsen lõpetada Jutlustaja paksuks tegevate toitude söömise,“ ütles Mel veidi hingeldades. „Nõuan, et ta hakkaks rohkem salateid tegema.“
Jack haaras Meli käe pihku, asetas oma kõhule ja libistas allapoole. „Ma ei jõua sinna duši alla,“ tunnistas ta käheda häälega. Tema huuled rändasid naise kaela juurde. „Kui sa just ei soovi minuga kaasa tulla.“
„Jack...“
„Sa ju tead, kui palju ma sind esimesel ööl ihaldasin?“ sosistas Jack naise põse vastas. „Pärast seda ihaldan sind igal ööl aina rohkem. Lähme,“ ütles ta, kummardus ja kahmas Meli sülle. „Ma näitan sulle, kui ilus sa oled.“ Ta kandis naise voodisse, sättis ta ettevaatlikult teki peale ja põlvitas tema kohale, üks käsi kummalegi tema küljele toetatud. „Kas süütan tule?“ küsis Jack kõkutades.
Mel libistas kätega üle mehe kitsaste puusade ja lükkas tema teksapükse allapoole. „Jack, kas lubad öelda, kui ma hakkan sinu silmis veetlust minetama? Palun? Et jõuaksin midagi selle suhtes ette võtta?“
Jack vaigistas ta sügava suudlusega. „Kui see peaks üldse kunagi juhtuma, Melinda, siis ütlen kindlasti.“ Ta suudles naist veel kord. „Issand, kui hästi sa mekid!“
„Sa pole ise ka kehvem,“ sosistas Mel ja lasi silmadel kinni vajuda.
„On sul erisoove?“ uuris Jack.
„Kõik, mida sa teed, on eriline,“ sosistas Mel.
„Aus vastus,“ möönis Jack. „Sel juhul teeme kõike...“
Kui Luke ööpimeduses elumaja ja kõrvalhoonete juurde keeras, kasutas ta nende valgustamiseks suurt taskulampi. Elekter oli välja lülitatud eelmisel aastal, kui vanahärra Chapman suri. Luke nägi ainult süsimusta elamut, kooruvate katuselaastudega puhkemajakesi ja laudadega kinni löödud aknaid. Lähema uurimisega kavatses ta hommikul algust teha.
Kuid jõekohin oli imeline. Milline suurepärane asukoht! Talle meenus, kui väga see paik oli talle juba esimesel korral meeldinud: helid, mida tekitasid jõgi, öökullid, mändide vahel vilisev tuul, mõne üksiku hane kaagatus või pardi prääksatus. Ehkki väljas oli külm, otsis ta välja lisatekid ja otsustas magada avatud akendega haagiselamus, et kuulda jõe ja eluslooduse hääli.
Esimese koidukiire ilmudes tõmbas ta teksad ja saapad jalga ning läks õue. Hommikuvalgus oli roosa ning õhk karge ja niiske. Kalda all voolas