Kiusatuste ahelik. Neitsijõgi, 6. raamat. Robyn Carr
abielus minu nõo Vanessaga. Nad elavad minu onu Walti juures ja mina elan nende juures.“
„Mel, kas sa õlut soovid?“ pöördus Jack oma naise poole. „Shelby?“
„Ma joon Shelbyga ühe limonaadi ja siis tõttan koju, et Brie lapsevalvest vabastada. Siis ta saab Mike’iga õhtust süüa,“ vastas Mel. „Tahtsin lihtsalt läbi astuda ja öelda, kus ma asun. Annan lastele süüa ja panen nad magama. Kas tooksid meile Jutlustaja tehtud õhtusööki, kui koju jõuad?“
„Meeleldi.“
„Ja mina lähen onule appi hobuseid talitama,“ teatas Shelby. „Aga kõigepealt võtan ühe õlle.“
Noh, ta peab olema vähemalt kakskümmend üks, leidis Luke end arvutamas. Kui just Jack selles külabaaris reegleid ei painutanud. Seegi polnud välistatud.
„Hakkan parem minema...“ teatas Luke.
„Jää siia,“ tegi Jack ettepaneku. „Kui sul kiiret pole, siis tea, et viie paiku saabuvad püsikunded. See on suurepärane võimalus uute naabritega tuttavaks saada.“
Luke heitis pilgu käekellale. „Võin ju veidikeseks jääda.“
Jack naeris. „Semu, see kell kaob su käelt esimese asjana.“ Ta serveeris Shelbyle õlle ja oma naisele kokakoola.
Luke lobises Jackiga veel veidi baari renoveerimisest ning naised jutustasid omavahel. Vähem kui kümne minuti pärast lausus Jack: „Vabanda mind, saadan oma naise välja.“ Pärast seda jäi Luke baari Shelbyga kahekesi.
„Näen, et oled riideid vahetanud,“ märkis Shelby.
„Ee, teisiti poleks välja mänginud. Koolimammi lasi mu korralikult täis.“
Shelby naeris vaikselt. „Ma pole sind tänanudki. Selle eest, et mu pluusi päästsid.“
„Pole tänu väärt,“ kohmas Luke ja rüüpas õlut.
„Olen neid puhkemaju näinud,“ märkis Shelby. „Mulle meeldib jõe ääres ratsutada. Need näevad üsna kohutavad välja.“
Luke kõkutas naerda. „See ei üllata mind põrmugi. Kui mul veab, ei ole need lootusetult lagunenud.“
„Need ehitati väga ammu, kui inimesed kasutasid veel kvaliteetseid ehitusmaterjale,“ selgitas Shelby. „Seda rääkis mulle nõbu. Osa vanadest majadest on väga heas seisus. Ee, nojah. Kas su pere sõidab sulle siia järele?“ uuris ta.
Luke muigas õllekruusi. Kiire ja asjakohane küsimus üllatas teda. Ta tõstis pilgu ja vaatas neiule otsa. „Ei,“ sõnas ta. „Mu ema ja vennad on pilla-palla üle ilma laiali.“
„Naist polegi?“ muigas Shelby ja kergitas üht kaunist kulmu.
„Ei ole,“ kinnitas Luke.
„Oi, kui kahju,“ pomises Shelby.
„Sa ei pea mind haletsema, Shelby. Mulle just nii meeldibki.“
„Oled mingi erak või?“
„Ei, lihtsalt vallaline mees.“ Luke taipas, et on sobiv hetk küsida, kas Shelby on kellegagi seotud, kuid see polnud oluline. Ta ei kavatsenud seda teed minna. Ja olgugi et ta teadis, et pole mõistlik neiuga lähemalt tuttavaks saada, toetas ta küünarnuki letile ja lõua käele, vaatas neiule otsa ja küsis: „Ja sina tulid lihtsalt külla?“
Shelby rüüpas õlut ja noogutas.
„Kui kauaks sa jääd?“
„Ei tea veel,“ vastas neiu. Jack oli leti taha naasnud. Shelby pani pooltäis klaasi käest ja poetas letile paar dollarit. „Pean minema hobustega tegelema. Aitäh, Jack.“
Jack pöördus Shelby poole. „Kuule, miks sa kunagi poolt õlut ei telli?“ tundis ta huvi.
Neiu kehitas õlgu ja naeratas. Ta sirutas Luke’ile käe. „Oli meeldiv taas kohtuda, Luke. Nägudeni!“
„Muidugi,“ kostis Luke ja võttis pakutud käe vastu. Seejärel saatis ta lahkuvat neiut pilguga. Ta ei tahtnud seda teha, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kui Luke uuesti Jacki poole vaatas, oli tolle nägu naerul, misjärel ta jätkas leti taga toimetamist.
Enne kella seitset oli Luke saanud tuttavaks Jutlustajaga, keda tema naine ja noor kasupoeg kutsusid Johniks. Ta tutvus ka Jutlustaja naise Paige’iga ning Jacki noorema õe Brie ja tolle abikaasa Mike’iga. Ta nägi uuesti doktor Mullinsit ja veetis aega uute naabrite seltsis. Ta mekkis elu parimat lõhet, kuulas kohalike külajutte ja tundis end juba kambaliikmena. Tema sealviibimise ajal käis veel rahvast õhtust söömas ja jooke nautimas. Kõik tervitasid Jacki ja Jutlustajat nagu vanad sõbrad.
Mõne aja pärast sisenes veel üks paar ning Luke’ile tutvustati ehitajat Paul Haggertyt ja tema naist Vanessat. „Jack helistas mulle,“ ütles Paul. „Ta ütles, et meil on uus naaber.“
„Väga optimistlik hinnang,“ arvas Luke. „Ma pole veel majjagi jõudnud.“
„On see sinu haagiselamu, mida ma õues nägin?“ uuris Paul.
„Jah, igaks juhuks,“ kostis Luke naerdes. „Kui maja osutub elamiskõlbmatuks, ei pea ma vähemalt autos magama.“
„Uuri järele ja anna teada, kas soovid, et viskan majale pilgu peale.“
„Tänan pakkumast. See tähendab mulle palju.“
Luke jäi baari märksa kauemaks, kui oli plaaninud. Kui Jacki sõbrad jätsid hüvasti, oli Luke endiselt seal ja jõi koos Jackiga kohvi. Kohalikud tundusid olevat väga toredad, kuid Luke oli naistest täiesti rabatud. Ta võis leppida asjaoluga, et Jack oli endale Neitsijõelt noore iluduse leidnud, kuid neid tundus olevat kõikjal. Shelby, Paige, Brie ja Vanessa olid kõik väga kaunid. Luke lootis, et tal õnnestub naaberlinnast endalegi meelelahutust leida.
„Sa tahad kindlasti Pauli äia Waltiga kohtuda,“ arvas Jack. „Ta on erru läinud sõjaväelane.“
„Jah?“ kostis Luke. „Shelby vist isegi mainis seda.“
„Kindral. Tore tüüp.“
Luke oigas endamisi ja lasi pea longu. Jack luges teda nagu avatud raamatut.
„Jah, Shelby onu Walt,“ täpsustas Jack.
„Shelby on too kaheksateistaastane?“
Jack lagistas naerda. „Ta on pisut vanem. Aga möönan, et ta on noor. Kenake, eks?“
Seda oli võimatu mitte märgata. „Kohe, kui ma teda vaatasin, kartsin, et mind võetakse vahi alla,“ tunnistas Luke, mispeale Jack puhkes naerma. „Kas saab olla veel ohtlikum naine? Noor, nägus ja elab kindrali katuse all.“
„Jah,“ möönis Jack. „Aga kurat võtaks, ta on täiskasvanud naine! Ja väga kenaks kasvanud, peab ütlema.“
„Mina talle ligi ei tiku,“ lubas Luke.
„Kuidas arvad,“ kohmas Jack.
Luke tõusis, pani raha letile, sirutas käe ja lausus: „Aitäh, Jack. Ma ei oodanud sellist vastuvõttu. Mul on hea meel, et enne majja minekut linnale tiiru peale tegin.“
„Anna teada, kui saame sind kuidagi aidata. Tore, et tulid, sõdurpoiss. Sulle hakkab siin meeldima.“
TEINE PEATÜKK
Sheridanide puhul oli tavaline, et nad sõid koos baaris õhtust, sageli koos sõprade ja sugulastega. Pärast seda pakkis Jack oma väikese pere autosse ja saatis nad koju, et Mel saaks lapsed magama panna. Jack ise jäi kuni sulgemisajani baari. Tol õhtul oli Mel tõtanud koju, et Brie lapsehoidjakohustustest vabastada. Jack hiilis baarist veidi varem minema ja tõi kodustele õhtusööki.
Ta tundis ikka veel imelist rahulolutunnet, kui koju pere juurde läks. Kolm aastat tagasi oli ta vallaline mees, kes elas baari tagaruumis ega ilmutanud pererutiini