Giidi käsiraamat. Vanalinn. Kadri Tähepõld
peetakse Rahvarinde massimiiting. Juuli – vastukaaluks Rahvarindele luuakse Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine (Interrinne). September – toimub EKP Keskkomitee XI pleenum, esmakordselt toetab partei juhtkond rahva püüdlusi.
11. september – lauluväljakul toimub Rahvarinde suurüritus „Eestimaa laul 1988”
16. november – võetakse vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mida hakati pidama NSV Liidu lagunemise alguseks.
24. veebruar 1989 – Pika Hermanni torni heisatakse sinimustvalge lipp. Algatatakse kodanike komiteede liikumine
23. august – MRP 50. aastapäev, Balti kett
Detsember – NSV Liidu Ülemnõukogu tunnistab Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli olemasolu ja kuulutab selle õigustühiseks
1990 – veebruar – toimuvad Eesti Kongressi valimised, osaleb 591 508 inimest. Märts – toimuvad mitmekandidaadilised valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. EKP XX kongress toob kaasa senise võimupartei lõhenemise, reformikommunistid otsustavad luua iseseisva EKP. Mai – Eesti NSV nimetuse asemel võetakse kasutusele Eesti Vabariigi nimetus
1991, 19.– 21. august – riigipöördekatse Moskvas
20. august – taastatakse Eesti Vabariigi iseseisvus
6. september – NSV Liit tunnustab Eesti Vabariigi iseseisvust
17. september – Eesti Vabariik võetakse vastu ÜRO-sse
20. juuni 1992 – Eesti läheb üle oma rahale
28. juuni – rahvahääletusel võetakse vastu Eesti Vabariigi põhiseadus
September – toimuvad presidendi ja Riigikogu valimised, Riigikogu alustab tegevust. Parlament valib presidendivalimiste teises voorus presidendiks Lennart Meri
1993 – Eesti Vabariik võetakse Euroopa Nõukogu täisliikmeks
31. august 1994 – Vene vägede lahkumine Eestist jõuab lõpule
1995 – esitab Eesti Euroopa Liidule täisliikmeks astumise avalduse
2003 – Eesti vastuvõtmine NATO liikmeks
2004 – Eesti vastuvõtmine Euroopa Liidu liikmeks
1.1.2011 Eestis võetakse kasutusele euro
2012 – elanikke 416 539
TOOMPEA
1. Toompea
Toompea on umbes 48 m merepinnast kõrgemale kerkiv paekiviküngas. Rahvuseeposes räägitakse, et see olla eestlaste rahvuskangelase Kalevi hauaküngas. Kui hiiglane Kalev suri, kandis tema lesk Linda suuri kivirahne oma mehe hauale. Viimane kivi oli nii raske, et põll rebenes ja Linda nuttis palavaid pisaraid.
Sellele künkale rajasid eestlased 11. saj keskpaigas seoses sadama kasutuselevõtuga oma puulinnuse.
1219. a vallutas Taani kuningas Waldemar II linnuse ja sealtpeale jäi Toompea sajanditeks võõrvõimu – algul Taani, siis Saksa ordu, seejärel Rootsi ja lõpuks Vene ametikandjate – asupaigaks. Elanikkond koosnes valdavalt aadlikest, vaimulikest ja väiksearvulisest käsitööliskonnast. Toompea hoonestus on korduvalt hävinud, 1684. a tulekahjus hävis enamik hooneid peale lossi.
Toompea ja all-linn olid nii halduslikult kui õiguslikult kuni 1877. a autonoomsed. Oma nime on Toompea saanud Toomkiriku järgi. Toompeal linnaõigus ja rae võim ei maksnud. Toompea oli maavalitseja kants, kus elasid kuninga ja hiljem orduvõimu esindajad, piiskop ning aadlikud – Harju ja Viru mõisnikud. Toompeal ja selle eeslinnades Tõnismäel ja Kassisabas kehtis maa- ja rüütliõigus, lisaks õiguslikele ja seisuslikele piiridele ehitati Toompea ja all-linna vahele 15. sajandil ka võimas kivimüür.
Toompea on alati olnud võimu kants.
Keskajal olid Toompea ja all-linn senjööri ja vasalli suhetes. Tallinna vabadused ja privileegid kehtisid siis, kui linnuse isand, st kuningas või ordumeister need kinnitas. Kõige rohkem vaidlusi linna õiguste kinnitamisel oli 1513. aastal ordumeister Wolter von Plettenbergi ning 1536. aastal Hermann von Brüggeney ajal, mil põhiliseks komistuskiviks kujunes rae ja aadelkonna erimeelsus linna põgenenud talupoegade väljaandmise küsimuses.
Toompea paelava kirdeosas oli muiste eestlaste linnus. 1220. aastatel kujunes seal nn Suur linnus (castrum maius), mille territooriumil asusid Taani kuninga vasallide – Harju, Viru, Rävala ja vahepeal ka Järva aadlike ning piiskopi elamukrundid. Juba 13. sajandil tekkis sinna tihe hoonestus. Ala ümbritseti müüriga, mille tornide katked on tänaseni jälgitavad – nende hulgas ka Toomvärav ehk Kellatorn (nimetatud 1511 klocktorne, 1694 die alte thumb pforte) praegusel Piiskopi tänaval.
Toompea Väike linnus (castrum minus) kerkis paelava edelajärsakule 1229. aastal. Taanlaste kastell läks 14. sajandi keskel võimu vahetudes Saksa ordule. Ordu rekonstrueeris selle konvendihooneks, mille välisnurkades kõrgusid kaitsetornid Pikk Hermann, Stür den Kerl, Pilsticker ja Landskrone. Linnuse kindlustamiseks rajati eesmüür ja vallikraav. Ühendus all-linnaga toimus Pika ja Lühikese jala väravate kaudu. Kaitsemüür all-linna ja Toompea vahel pärineb 15. sajandist.
Roosikrantsi suurtükitorni ehitamisega 16. sajandi alguses lõppes Toompea ordulinnuse kui kindluse areng ja algas tema järkjärguline muutumine lossiks. 18. sajandil ehitati linnuse idaküljele barokne kubermanguvalitsuse hoone; lõunapool rekonstrueeriti 1920. aastate algul noore Eesti riigi ekspressionistlikuks parlamendihooneks.
2. Toompea loss
13. saj lasi Mõõgavendade ordu siia ehitada ordumeister Volquini juhtimisel kivist väikese ehk ordulinnuse, mis peale taanlaste lahkumist Liivi ordu poolt 14. saj II poolel uueks siseõuega konvendihooneks ümber ehitati.
16. saj lõpus kaotas linnus kaitsefunktsiooni ja nüüdsest ehitas iga võim linnuse vastavalt oma maitsele esindushooneks. 18. saj ehitati Katariina II korraldusel arhitekt Johann Schultzi projekti järgi praegune hilisbarokkstiilis loss – kubermanguvalitsuse hoone. Keskaegse linnuse neljast tornist on hävinud üks (Stür den Kerl), osaliselt säilinud kaks (Pilsticker ja Landskrone), täielikult on säilinud üksnes Pikk Hermann, rajatud 14. saj ja 15. saj 10 m kõrgemaks ehitatud. Praegune kõrgus on 50 m. Keskajal kasutati torni muuhulgas vanglana.
Pärast iseseisva Eesti Vabariigi loomist sai sellest vabariigi valitsuse hoone. Siseõue, vana konvendihoone asemele ehitati 1920–22 ekspressionistlikus stiilis Riigikogu hoone (parlament). Aastal 1918 heisati esmakordselt Pika Hermanni tippu sini-must-valge lipp, mis 1940. a seoses nõukogude okupatsiooni algusega asendati punase lipuga. 1989 heisati uuesti rahvuslipp, mis nüüd heisatakse igal päikesetõusul ja langetatakse päikeseloojangul.
Alates 2000. a on kogu lossikompleks Riigikogu käsutuses. Fassaadil peasissekäigu kohal on Eesti vapp, kolm lõvi tammepärjas.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Eesti lipp ja vapp.
3. Toomkirik
Suureks linnuseks nimetatakse ülejäänud Toompead peale ordulinnuse, mille tõhusat looduslikku kaitset suurendasid tugevad kindlusmüürid. Selle tähtsaim hoone ja linna üks vanimaid kirikuid on toomkirik. 1233. a nimetatakse esmakordselt kirikut paavsti kirjas, milles räägitakse muuhulgas ka verisest tülist peamiselt Taani päritolu feodaalide ja Mõõgavendade ordu vahel.
Toomkirik asub kaheksa ajaloolise tänava ristumiskohal kiriku platsil ja on pühitsetud Neitsi Maarjale. Tallinna Jumalaema Püha Neitsi Maarja katedraali ehituslugu algab koos ristisõdade algusega Põhja-Eestis 1219. Meie teadmised katedraali tollase ehitusloo osas on üsna napid. Tõenäoliselt rajati siis praeguse kiriku kohale provisoorne puuhoone, mille asendamist kivihoonega alustasid