Giidi käsiraamat. Vanalinn. Kadri Tähepõld
matmise võimalusi. Hoone 15. saj toimunud ümberehitus ja kabelite püstitamine selle ümber avardas neid võimalusi veelgi. Samas oli ka kogu kiriku ümbrus kasutusel kalmistuna kuni 1770. a.
1430 ehitati Toomkirik Gotlandi kirikute eeskujul ümber kodakirikust kolmelööviliseks gooti stiilis basiilikaks. Tallinna gootika on paekivigootika, lihtne ja lakooniline, mida nimetatakse ka alasti gootikaks. Kirikule on lisandunud juurdeehitisi veel 15.–17. saj ja barokkstiilis tornikiiver 18. saj.
Loe lisaks: Lisa 1. Gooti ajastu ja gooti katedraal
1684. aasta tulekahjus sai kirik raskelt kannatada, enamus sisustusest hävis. Kirik on aastast 1240 piiskoplik katedraal, kuni 1565. a katoliku vaimulike käes, pärast seda luterlik kirik. Praegu on Tallinna Toomkirik luterlik piiskopikirik, koguduses liikmeannetajaid 419 (2010).
Kabeli tagaseinal on nimekiri balti aadlikest, kes langesid, võideldes oma isamaa Venemaa eest Napoleoni vägede vastu.
Prantsuse „Grande Armée” marss Venemaale 1812 puudutas ka Kuramaad ja Liivimaa lõunaosa. See põhjustas balti aadlike hulgas enneolematu mobilisatsiooni, tohutu ühtekuuluvustunde. Vene armee koosseisus võitles 1812–13 aastatel 760 balti aadlikku; šoti päritolu Liivimaa aadlik, Vene vürst kindralfeldmarssal, Pariisi vallutamisel vene vägesid juhatanud Barclay de Tollyst kuni noorte kadettideni. Tookord ei olnud aadlike jaoks probleem tunda end puhta südametunnistusega venelastena, vaatamata oma kuuluvusele saksa kultuuriruumi ja protestantlikusse kirikusse, nad moodustasid tsaaririigi väga lugupeetud osa.
Esimene mulje kirikust on barokne, sest sisustus on enamalt jaolt ajast peale suurt tulekahju.
17.–18. saj oli kirikutes kombeks ehitada perekonnaloože. Toomkirikus on neid kaks: rokokooloož perekond Manteuffelitele ja barokkstiilis loož perekond Patkulile, mõlemad 18. saj.
Kooriruumi parempoolse seina vastas on Rootsi väepealiku Carl Heinrichson von Horni ja tema abikaasa sarkofaagi pealmine plaat aastast 1601, selle kõrval Otto von Uexkülli sarkofaagi pealmine plaat aastast 1601, mõlemad Arent Passeri töökojast.
Barokkstiilis altar on valmistatud kuulsa Tallinna puunikerdaja Christian Ackermanni poolt 17. saj lõpus. Altaripildiks 19. saj lõpust baltisaksa päritolu professori Eduard von Gebhardti maal „Kristus ristil”.
Renessanss-stiilis sarkofaag Rootsi väepealikule Pontus de la Gardiele ja tema abikaasale Sophia Gyllenhjelmile. Sarkofaagi tellis Rootsi kuningas Johann III oma liigtütrele Tallinna ühe 16. saj Tallinna kuulsaima skulptori ja kiviraiduri Arent Passeri käest. Rikkalikult kaunistatud sarkofaagil on mõlema kõrgreljeefid. Väepealik on sõjarüüs, jalgade juures kiiver ja kindad, tema abikaasa uhkes hispaania rüüs. Sarkofaagi küljel on kujutatud lahingut Narva jõel, kus Pontus de la Gardie uppus, kui ta 5.11.1585 üle jõe sõitis, et pikendada relvarahu venelaste ja rootslaste vahel. Kujutatud on Narva siluetti enne hävingut Teises maailmasõjas. Sarkofaagi kohal seinal on kivist epitaaf.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”.
Kuulsa väepealiku õnnetu lõpp. Parknaha kaupmees.
Rootsi õuemarssali Olof Ryningi hauasammas, meister Hans von Aken. Hauaplaadil on lahkunu puhkav kuju rüütlivarustuses, pea toetatud paremale käele, paremal rüütli kohal kiiver ja kindad.
Caspar von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Märta Oxenstjerna hauaplaat, meister Arent Passer.
Mitmevärviline marmorobelisk krahv ja vene armee adjutant Ferdinand von Tiesenhausenile. Ta sai surmavalt haavata 1805. aastal Austerlitzi lahingus. All on kiri: „Isalt pojale.”
Kantsel on valmistatud meister Ackermanni poolt tammepuust. Teda kannab Moosese kuju. Kantslil õlivärvidega maalitud apostlite ja evangelistide pildid.
Lõpetamata sarkofaagid 17. saj on Fabian von Fersenile ja läänepoolne Otto Reinhold von Taubele, meister Johann Gustav Stockenberg
Admiral tõi Katariina II võite türklaste ja rootslaste üle. Luterlasena maeti ta Tallinna Toomkirikusse. Carrara marmorist hauasamba fassaad kujutab nelja sambaga templit, ülaosas kannavad kaks inglit tema perekonnavappi. Katariina II korraldusel tellitud monumendi autoriks on Peterburi arhitekt itaallane Giacomo Quarenghi.
Vähem õnnestunud pseudogooti stiilis hauasammas skulptor Johann Gottfried Exnerilt on saanud osaks tuntud eestimaalasest admiralile, esimesele Vene ümbermaailmapurjetajale ja maadeavastajale, kes purjetas ümber maailma aastatel 1803–1806 laeval „Nadežda”. Ta on tsaari nõusolekul maetud siia kirikusse, kuigi 1772. a keelati kirikutesse matmised. Seinal Püha Andrease lipud, mis ei ole küll originaalid, kuid selliste vene laevastiku lippude all toimus ümbermaailmareis.
Loe lisaks: Lisa 3. A. J. von Krusenstern
Kiriku tagaosas on põrandas kaks hauaplaati 18. sajandist. Üks neist kuulus lihunike tsunftile Toompeal. Siin näeme ümmargust Tallinna suurt vappi kolme lõviga, all härg. Kingseppade hauaplaadil on näha saabas. Perekond Taube hauaplaat 16. saj on ratsutaja kujuga.
Orelirõdu all asuvalt puitseinalt avanevad meile suurejoonelised dekoratiivsed maalingud – illusoorne sammastik, mida raamistavad kullatise ning marmoreeringutega kaetud arhitektuursed puitdetailid. Nende avastamisele aitasid kaasa kirikus valitsenud ebasoodsad kliimatingimused, mistõttu maalingut varjanud värvikihid olid kooruma hakanud. Kolmas, põhjapoolne laudisväli on kaetud vapp-epitaafide restaureerimise töökoja seinaga.
Maalingute autor on teadmata, kuid Toomkiriku orelirõdu aluse seina ehitamise kohta on säilinud Ajalooarhiivis ehitusleping, mille sõlmimisaeg on 10. jaanuar 1780. Lepingus otseselt seina maalimise nõuet ja aega ei mainita. On aga tõenäoline, et maal valmis vahetult pärast seina ehitamist.
Seinamaaling on osa tolleaegsest terviklikust interjöörikäsitlusest. Maalitud sammastega ruum jätkub reaalsete sammastega kiriku interjööris, kandvad postid ja nendevahelised joonia kapiteelidega pilastrid on üleminekuks illusoorsest ruumist tegelikku. Vaadeldes kompositsiooni kiriku altari poolt, asetuvad reaalsed sambad ühtsele perspektiivijoonele maalitud sammastega, kaotades nii tajutava piiri reaalse ja illusoorse vahel.
Seinamaalinguga samaaegselt kujundati tõenäoliselt kogu kiriku interjöör: maalide arhitektuurse raamistuse sarnaselt on ilmselt olnud marmoreeritud kiriku pingistik, loožid, orelirõdule viivad trepid ja seda toetavad sambad.
Maalingud olid varjatud kohati kuni seitsme ülevärvingu kihi alla, mistõttu võib oletada, et maalingu olemasolust puudusid andmed juba pikka aega. Seinale oli tekitatud pöördumatuid kahjustusi, näiteks soojus, mis oli kontsentreeritud orelirõdu alla, sest radiaatorid kinnitusid keskmise välja külge, millega omakorda vigastati aluspinna konstruktsiooni.
Maalingualused laudisväljad on männi-, ülejäänud konstruktsioon vastavalt 1780. aasta ehituslepingule aga kuusepuidust. Seinapinda kunstnik enne maalimist ei tasandanud, mistõttu maali aluspind on viimistlemata ja küllaltki robustne. Arhitektuursed maalingud olid kaetud šellakiga, mis jättis marmoriimitatsioonile kõrgpoleerituse mulje.
Taastades töö esteetilise terviklikkuse, säilitati samal ajal teose ajalooline paatina ning kogu maalingu väärikas arhailisus. Avamist ootavad seina põhjapoolne maalinguväli ning pilastrite kapiteelid, et taastada oletatavat 1780. aastatel tegutsenud meistri loodud ruumiefekt. Selleks aga, et saada ettekujutus kiriku tolle perioodi interjööri terviklikust dekoratiivsest lahendusest, tuleks läbi viia kirikupinkide ja orelirõdu marmoriimitatsioonide, illusoorset ruumi jätkavate sammaste ja teiste puitdetailide dekooriuuringud.
SLV valitsus, Tallinna linn ja Eestimaa Rüütelkond toetasid vappepitaafide restaureerimist ja konserveerimist, mis lõppes 2009. a. 107 puidust nikerdatud ja rõõmsavärvilist vappepitaafi enamasti saksa soost aadliperekondadele kaunistavad kiriku seinu. Vappepitaafi traditsioon ulatub tagasi 14. saj, kuid muutub eriti populaarseks 17. saj.
Esialgu