Giidi käsiraamat. Vanalinn. Kadri Tähepõld
vapp kirikuseinale tuli kogudusele maksta – mida lähemal altarile, seda rohkem. Alguses lihtsa sümboolikaga vappide all oli alati tekst lahkunu mälestuseks: nimi, elukutse, sünni- ja surmakuupäev, sõjaväeline auaste, ordenid ja autasud, tema valduses olnud mõisad. Selliseid vappepitaafe oli küll kerge kanda, kuid seinal ei avaldanud need piisavalt muljet.
17. saj teisel poolel tekkis nõudlus suurte ja dekoratiivsete vappepitaafide järele. Christian Ackermann viis selle kunsti õitsengule. Tema ja tema õpilaste poolt on valmistatud suur enamus kirikus asuvatest vappidest, mõned läbimõõduga kuni 2,6 m. Vappepitaafide värvimiseks kasutas ta lüstermaalingu meetodit, st kriidist kruntvärv kanti puidule, siis kaeti pind osaliselt lehtkulla või – hõbedaga ja sellele kanti värv. Vaid lüstervärvilised vapid suutsid hämaruses kaugelt pilku püüda.
Loe lisaks: Lisa 2. Heraldika. Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Balti parunid.
Toomkiriku põrand koosneb paljudest hauaplaatidest ja nende all olid hauakambrid. Ostetud matmispaiga peal oli hauaplaat, mille alla maeti selle perekonna liikmeid. Tavaline oli, et aadli matused võisid toimuda, kuid peale maetava surma. Selle põhjuseks olid muidugi tollased liiklusolud, mis ei võimaldanud väga aktiivset reisimist ja nii püüti ühendada ühe reisimisega mitu sündmust ning peapõhjuseks oli tavaliselt rüütelkonna maapäev, mida peeti kolm korda aastas ja kuhu kogunes valdav osa kohalikust aadlist. Maapäevade aegu sängitati peakirikusse perekonna hauakambrisse need, kes olid sellest ilmast lahkunud kahe maapäeva vahelisel ajal ja selliseid järelmatuseid võis ühe maapäeva kokkutuleku ajal toimuda mitu. Kui perekond suri välja või kolis ära ilma ametlikke korraldusi kirikule jätmata, müüdi matmiskoht edasi ja olemasolevad sargad maeti maha. Hauaplaati ei asendatud aga alati uuega, vaid sellele lisandus teine, kolmas ja vahel isegi neljas kiri. Enamusel juhtudest ei oldud aga eriti peenetundelised, vana kiri raiuti välja ja uus peale. 1772. a keelati Senati korraldusel matmine kiriku hauakambritesse ja kirikuhoovi. Sellest ajast alates ei tellitud ka enam nii massiliselt vappepitaafe.
Messingkroonlühtrid on valminud peatselt pärast 1684. a tulekahju.
4. Toomkool
Esimesed kirjalikud teated 1319, kui Taani kuningas Erik VI Menved lubas toomkapiitlile koolipidamise ainuõiguse. Alates 1765 oli gümnaasiumitasemega kool Eestimaa Rüütelkonna alluvuses.
Seoses muudatustega ühiskonnas muutus aadelkond 18. saj Venemaal senisest suuremate privileegidega valitsevaks seisuseks. Venemaa Läänemereprovintsideks olid ka Eestimaa ja Liivimaa. Tallinna toomkiriku juures töötanud mitteseisuslik toomkool reorganiseeriti 1765. a aadlinoorte kooliks ehk Akadeemiliseks Rüütlikooliks, mis tegutses Eestimaa Rüütelkonna juhtimisel ja ülalpidamisel.
19. saj algusest oli Eestimaa Rüütli- ja Toomkool rangelt seisulik kinnine õppeasutus, kus õpilased said hariduse, mis võimaldas ülikooli astumist. Linnagümnaasiumis õppisid literaatide, pastorite, ametnike, kaupmeeste, käsitööliste, ohvitseride, köstrite ja mõisavalitsejate pojad, ka üksikuid talupoegi, toomkoolis aga mõisaomanike ja riigi- või linnateenistuses seisvate aadlike lapsed. Õppeaineteks toomkoolis olid: usuõpetus, ilukiri ja emakeel (saksa), arvutamine ja matemaatika, füüsika, looduslugu, geograafia, ajalugu, mütoloogia ja muinaslugu, juura, filosoofia, kombe- ja moraaliõpetus, prantsuse ning vene keel. Erinevalt teistest Venemaa seisuslikest aadlikoolidest ka ladina, kreeka ja heebrea keel. Lisaks eelpool nimetatule olid õppekavas muusika, joonistamine, tantsimine, vehklemine. 1768 loodi pansionaat, kus peeti üleval 20 vaesema aadliku poega, teised õpilased olid kostil ja korteris enamasti õpetajate elamuis. 19. saj esimesel veerandil õppis toomkoolis keskmiselt 100 noormeest, kool oli viieklassiline.
1845 õnnistati sisse uus koolimaja (Balletikool praegu) teisel pool teed vana maja vastas (vana kool oli Panso kooli kohal). Seoses venestamispoliitikaga anti 1887 välja vene keisri korraldus minna viie aasta jooksul üle venekeelsele õppele. Baltisakslased küll protesteerisid, kuid 1889 tuli sellele reaktsioonina otsus sulgeda Tallinna toomkool kolme aasta jooksul, sest seal keelduti üle minemast venekeelsele õppele. 1892 toimus kooli sulgemise aktus.
1906, kui venestamispoliitika rauges ja lubati jälle emakeelseid koole, taasavati endine Tallinna toomkool avaliku gümnaasiumi õigustes erapoeglaste gümnaasiumina. 1920.–39. aastatel töötas siin saksakeelne gümnaasium. Vanemad õpilased võitlesid Eesti Vabadussõjas Balti rügemendis Eesti iseseisvuse eest. 1920 likvideeris EV seisused sh Eestimaa rüütelkonna. Tallinna Toomkool tegutses nüüd eragümnaasiumina, kus õppekeeleks oli saksa keel. 1925. a rahvusvähemuste kultuurautonoomia seadusega läks kooli juhtimine sakslaste endi valitud Saksa Kultuuriomavalitsuse kooliameti alluvusse. Oktoobris 1939 oli lõpuaktus.
Tallinna Toomkool taasavati 1. septembril 2011.
13. saj ulatuva ajalooga Tallinna Toomkool on oma õpilaste ja õpetajate kaudu mõjutanud oluliselt nii Eesti kui isegi rahvusvahelist kultuurilugu. Tallinna Toomkooli kasvandike toel tõusis Tartu ülikool 19. saj hämmastavalt lühikese ajaga maailmateaduse tippu. Toomkooli kasvandikud on olnud Peterburi Teaduste Akadeemia liikmeks, kõrgemateks riigiametnikeks või sõjaväelasteks. Toomkoolis on saanud oma hariduse teiste hulgas embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer ja esimene vene ümbermaailmapurjetaja Adam Johann von Krusenstern.
5. Püha Maarja gild
1407 asutati Toompeale Püha Maarja gild, mis oli algselt vaimulik organisatsioon kuni 16. saj II pooleni. Ainult käsitööliste gildiks muutus ta peale reformatsiooni. Toompea käsitööliste hulgas olid kõige jõukamad lihakarnide pidajad, nende tsunftile kuulus ka kaks hauakambrit Toomkirikus. 1508 sai Maarja gildist Toompea ja Tõnismäe eeslinna käsitööliste ja teenrite seisuslik Toomgild. Ta andis oma liikmetele Toompea kodaniku õigused ning loa teha käsitööd ja pruulida õlut. Tsunftide arv Toompeal tõusis 18. saj lõpuks 10-ni.
Gildihoone ehitati 1517, sai arvatavasti tulekahjus kannatada ning praegune klassitsistlik fassaad pärineb 19. saj algusest.
Toomkooli 9
6. Eestimaa rüütelkonna hoone ja aadlike linnapaleed
Eestimaa rüütelkond oli valdavalt saksa päritolu Eestimaa aadlike omavalitsusorganiks ja Toompea oli selle keskuseks. Uusrenessansi stiilis hooneosa Kiriku platsil on pärit 19. saj, vanem barokkstiilis osa asub Kohtu tn ääres.
Rüütelkonna kõrgeimaks organiks oli Maapäev (Landtag), mis käis koos iga kolme aasta tagant, osa võtsid rüütelkonda kuuluvate rüütlimõisate omanikud. 1850 oli Eestimaa rüütelkonna nimekirja kantud 150 pärilikku aadliperekonda. Isamaaks pidasid siinsed balti aadlikud sel ajal Venemaad, kodumaaks Eestimaad ja emamaaks Saksamaad.
Maapäev kestis kuni kuu aega. Seal otsustati uute liikmete vastuvõtmist, arutati ja otsustati seadusandlust, makse, kohtukorraldust, patronaati luterliku kiriku, koolide, heategevusasutuste üle ning suhteid keskvõimuga ja linnadega. Maapäevade vahepeal tegutses Maanõunike kolleegium (Landratskollegium) ja seda kuni aastani 1918, kui Eesti sai iseseisvaks riigiks.
1920 kaotati Eestis seisused ja seisuslikud organisatsioonid, nagu Eestimaa rüütelkond, kaupmeeste ja käsitööliste gildid. Baltisakslased Eestis muutusid aga valitsevast härrasrahvast vähemusrahvuseks.
Rootsi võimu lõpul oli Eesti alal vaid 90 kivist mõisahoonet, suurem osa maa-aadlist elas rookatusega palkmajades, erinevalt talupojast olid neil siiski klaasitud aknad ja korstnad. 18. saj II poolel algas ehitusbuum – maal kivist härrastemajad, pargid, alleed, palmiaiad, sillad, skulptuurid ja loomulikult „linnapalee” Toompeal igavaks talveajaks, et seltskonnaelu nautida. Talveks võeti teenijad – kokad, toatüdrukud, teenrid, kutsarid – maalt kaasa. Küttepuid toodi oma metsast. Kevaditi suunduti jälle maamõisatesse. Materiaalse aluse pani sellele õitsengule viina- ja õllemüük Venemaale, sest Katariina II oli kaotanud tollipiiri Venemaaga. Mõisate juurde tekkis 18. sajandi lõpuks ligi 800 viinavabrikut. Paljud aadlikud olid väepealikud, mis samuti end materiaalselt vägagi õigustas.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Werner Bergengruen baltlastest ja Eestimaa rüütelkond – Euroopa odavaim omavalitsus.
Enamus