Giidi käsiraamat. Vanalinn. Kadri Tähepõld
4, von Uexkülli maja, praegu Soome saatkond
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Tapatööd Tallinnas.
Historitsistliku hoone arhitekt on sakslane Martin Gropius. Siseõues seisab ausammas Balti rügemendile, milles enamasti baltisakslased (920 meest) võitlesid Vabadussõjas 1918–1920 Eesti iseseisvuse eest ja seinal mälestustahvel Saksa kultuuromavalitsusele. Aastast 1925 võimaldas Eesti ühe esimese riigina Euroopas vähemusrahvustele (sakslased, venelased, rootslased, juudid) kultuurautonoomia.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Rannaröövel Ungern-Sternberg.
See on linna kauneim klassitsistlik hoone, fassaad pööratud kuue joonia sambaga all-linna poole. Toompea pool on paraadõu, fassaadil kiri „Parentum voto ac favore” (vanemate heade soovide ja soosinguga). Arhitektiks on Carl Ludwig Engel, kelle plaanide järgi ehitati Helsingi linnakeskus.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Parun Roseni vodka
7. Kohtuotsa vaateplats
Meie ees avaneb vaade all-linnale, sadamale, Tallinna lahele ja Piritale. Tornid vasakult paremale: Issandamuutmise kirik, Oleviste kirik, Püha Vaimu kirik, raekoda, Niguliste kirik, Kiek in de Kök.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?
8. Patkuli trepi vaateplats
Siit avaneb vaade linnamüürile (Nunnatorn, Saunatorn, Kuldjala torn, Nunnadetagune torn, Loewenschede torn, Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn, Grusbeke tagune torn), Oleviste kirikule, Issandamuutmise kirikule, Kopli poolsaarele, Balti jaamale, vasakul Stenbocki maja fassaad. Alla suunduv Patkuli trepp on ehitatud 1903.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Ühe mehe ohtlik elu Peeter Suure, August Tugeva ja Karl XII ajal.
Hoone on Vene riigi tellimusel kohtu- ja vanglahoonena ehitatud. Kuna tellija ei suutnud arveid tasuda, läks hoone ehitajale Jakob Pontus Stenbockile, kes ehitas sellest oma perele elumaja. Arhitektiks oli Johann Caspar Mohr. 19. saj II poolest kasutati hoonet siiski kohturuumideks. Alates 2000. a asub hoones Eesti Vabariigi valitsus. Seinal mälestustahvel Nõukogude okupatsiooni ajal (1940/41) hukatud ja küüditatud valitsusjuhtidele ja – liikmetele. Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt juhatas sisse tõelise terrorilaine, mille peamiseks sihiks oli eeskätt eesti rahvusliku eliidi hävitamine. See tabas kõigepealt Eesti Vabariigi poliitilist juhtkonda, ohvitsere, haritlasi, kuid ka riigiametnikke, põlistalude omanikke ning lihtsalt jõukamaid inimesi.
Loe lisaks: Giidi käsiraamat „Lood ja legendid Tallinnast”. Stenbockide maja ja „kuldne rootsi aeg”.
9. Aleksander Nevski katedraal
Vene õigeusu kiriku ehitamiseks lõhuti osa Lossi platsi ääres asunud hoonetest ja vanast linnusemüürist. Novgorodi vürst Aleksander Nevski oli vene väepealik, kes peatas 1242. a Jäälahingus Peipsi järvel ristirüütlite pealetungi ida suunas ja kuulutati eelkõige oma poliitiliste teenete tõttu pühakuks. Kirik valmis 1900. a arhitekt Mihhail Preobraženski kavandi järgi ja oli venestamispoliitika sümbol. Tornis on Eesti suurim kirikukell, 3 meetrit kõrge ja 15 tonni raske.
10. Õigeusk
Kiievi-Vene vürst Vladimir I oli Kiievis juba 988. a võtnud vastu ristiusu Bütsantsist ja teinud sellest Vene riigis riigiusu, millest sai alguse Vene Õigeusu kirik.
Õigeusu kirik ehk idakirik (ka ortodoksi kirik ehk kreekakatoliku kirik) on 1054.a suure kirikulõhe tagajärjel tekkinud iseseisvate õigeusu kirikute kogum, mis eristub paavsti juhitud roomakatoliku kirikust. Kirikulõhe tagajärjel kujunes Konstantinoopoli, nn Uue Rooma patriarhist õigeusu kiriku aupriimas (esimene kirikupeade seas). Vastastikune kirikuvanne aastast 1054 õigeusu ja katoliku kirikute vahel jäi püsima 1965. a. Tehti küll omavahelisi lepituskatseid, eelkõige 14.–15. saj, kuid leppimiseni ei jõutud.
Aastal 1453 langes Konstantinoopol türklaste alla, mistõttu nimetati Moskvat kolmandaks Roomaks.
Vene õigeusu kirikuhoone igal elemendil on oma teoloogiline tähendus, olgu see põhiplaan, väliskuju või sisustus. Kiriku põhiplaan on enamasti ristikujuline. Kui Lääne-Euroopa kirikute püüdlus kõrgustesse, lähemale jumalariigile, väljendub kõrgetes tornides, siis vene õigeusukirikud – hiigelehitused madalate sibulkuplitega – püüdlevad taevariigi poole terve hoonega.
Altar asub altariruumis ikonostaasi taga, kuhu pühitsemata inimesed, eriti naised, ei tohi astuda. Ikonostaasil on kolm ust, mis ühendavad altariruumi kirikuga. Keskmisel uksel, mida nimetatakse kuninglikuks ehk paradiisi ukseks, on alati kaks tiiba. Tema eriline tähendus seisneb selles, et selle ukse kaudu tuuakse kirikusse armulaua annid ning siseneb ja väljub preester altariruumi või kirikusse. Kiriku lagi on maalitud. Traditsioonilistes vene õigeusu kirikutes ei ole kantslit, küll aga mitmel pool Kreekas ja lääne mõjutusel ka mujal (nt Tallinna Issandamuutmise kirikus).
Ristimärgi tegemine on kristlaste elu alus. Õigeusklikud teevad seda nii, et ühendavad pöidla ja kaks esimest sõrme (sümboliseerimaks usku Kolmainu Jumalasse), kaks viimast sõrme kõverdavad peopessa (sümboliseerimaks Kristuse kahte loomust – jumalikku ja inimlikku) ning teevad ristimärgi, puudutades kolme sõrmega alguses laupa (õnnistuse palumine mõtetele), seejärel rinda (õnnistuse palumine südamele ja tunnetele) ning lõpuks järgemööda paremat ja vasakut õlga (õnnistuse palumine oma tegudele). Ristiga hõlmatakse inimese kogu olemust.
Algne rist oli õigeusu kirikul kaheksanurkne kahe risti põikpuu ja ühe kaldu põikpuuga, millel kiri: Aukuningas (Tsar Slavõ), Jeesus Kristus (Isus Hristos), Jumala Poeg (Sõn Božij). Peale Nikoni reformi asendus see nelja või kuue otsaga ristiga, kuid tänapäeval võib õigeusu kirikutel jälle näha ka kaheksanurkset risti, ka Aleksander Nevski katedraalil. Kristuse ristilöömisel olid ristil temast vasakul ja paremal kurjategijad. Üks nendest kahetses pattu, teine mitte; ühele avanes tee taevariiki, teisele põrgusse. Seda sümboliseeribki kaldu põikpuu õigeusu ristil.
Algselt eraldas altariruumi kirikust madal võre või barjäär, millele hakati aja möödudes paigutama ikoone. Nii tekkiski madal pildisein, mis hakkas üha enam kõrgusse kasvama, saavutades oma suurima kõrguse Venemaal. 14.–15. saj oli vene ikonostaasi kujunemise intensiivseimaks ajaks; lõplikult arenes vene ikonostaas välja 16. saj alguseks. 17.–18. saj levisid mitmerealised ikonostaasid Venemaa kaudu ka teistesse õigeusklikesse maadesse. Ikonostaas kasvas niisiis esialgu välja praktilisest vajadusest eraldada altariruumi kiriku löövist; aja jooksul kujunes aga välja ka ikonostaasiga seonduv ikooniteoloogia. Ühest küljest on ikonostaas otsekui seinaks meelelise maailma ja vaimumaailma vahel, teiselt poolt on ikonostaasi eesmärgiks korrata meie silme ees lunastuslugu.
Ikonostaasi keskmes on kuninglik uks, millest vasemal paikneb Jumalaema ikoon, paremal aga auhiilguses Kristuse ikoon. Kuninglikule uksele paigutatakse tavaliselt nelja evangelisti kujutised ning Neitsi Maarja rõõmukuulutamise ikoon. Ukse kohal paikneb ristiusu keskse sakramendi, Püha õhtusöömaaja kujutis. Kuninglikust uksest vasemal ja paremal asub põhja- ja lõunapoolne uks altaris teenijate jaoks. Vastavalt vene kirikutraditsioonile on ikonostaas üles ehitatud järgmiselt:
• alumine rida – kohalik rida; siin paikneb tavaliselt kiriku nimeikoon;
• alt teine rida – tavaliselt pühendatud kirikupühadele; siin paiknevad kaheteistkümne tähtsama kirikupüha ikoonid;
• kolmas rida – palvete (deesis) rida; kesksel kohal Kristuse ikoon, millest vasemal ja paremal palvetes Tema poole pöördunud Jumalasünnitaja ning Ristija Johannes, neist omakorda vasemal ja paremal peainglid Miikael ja Gaabriel, nende järel apostlid Peetrus ja Paulus, kirikuisad Basilius Suur, Nazianzose Gregorius ja Johannes