Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Edvin Reinvaldt
varustatult ilmusin õigel ajal Pitka korterisse, mille saalis avanes järgmine pilt: keset põrandat asetses pool kotti tükisuhkrut – meie ainus moon – ning proua Pitka paikas kapten Partsi katkist ja närust sõdurisinelit, õmbles sellele nööpe ette. Parts ise marssis närviliselt mööda tuba edasitagasi, kuna meeskonda polnud veel õieti olemaski.
Esimene osa meie soomusrongist, mis ootas Balti jaamas, koosnes suurtükiplatvormist, vedurist ja ühest neljanda klassi vagunist. Jaamas ootasid ka patareimehed: lipnik Leonhard Pallon kolme mehega ja veel mõned teised. Peatselt lahkus rong Rakvere suunas 8–10 mehega. Vaenlane tegutses ka tagalas. Nagu hiljem selgus, oli varsti pärast meie läbisõitu Ülemiste jaama lähedal lastud õhku väike sild. 15. detsembri hommikuks jõudsime Rakverre, kus asus rinde staap rindeülema kindral Aleksander Tõnissoniga. Samal hommikul jõudis meile järele ka meie rongi teine osa – kuulipildujavagun paarikümne mehega. Seega oli meie rongi koosseisus juba ligemale kolmkümmend meest.
Meie soomusrongi esimene kuulipildujavagun oli ehitatud lahtisele platvormile ja selle seinad olid õhukestest laudadest, mille vahed olid umbes 30–40 sentimeetri paksuselt täidetud külmunud liivaga. Kevadel, kui liiv ilmade soojenedes ära sulas ja laudade vahelt välja varises, jäi vaguni "soomuseks" kaks pooletollistest laudadest õhukest seina.
Katuse räästa all asetsesid luugid, millest mõlemale poole vagunit vaatasid välja kuulipildujad, kokku kaheksa eritüübilist: Maksimid, Coltid ja nii edasi. Kuid meeskond seevastu oli kõrge kvalifikatsiooniga ja intelligentsikvoodiga – aina ülikooliharidusega ohvitserid ja mõned vabatahtlikud kooliõpilased.
ISAMAA KUTSUB!
Soomusrongi nr 2 sõjategevusega kaasnevad mälestused pärinevad suures osas andekalt noorkirjanikult, tolleaegselt õppursõdur-kuulipildurilt Jaan Pertilt, kes tegi rasketes füüsilistes ja vaimsetes tingimustes päevast päeva teda ümbritsevate sündmuste kohta märkmeid juhuslikult kätte sattunud paberitükkidele, tarvitades ühel juhul isegi pärast Tapa lahingut leitud Vene sõduri Gussevi märkmikku. Oma märkmete põhjal koostas Jaan Pert Eesti vabariigi esimese iseseisvuse ajal raamatu, mis on üheks oluliseks laiarööpmelise soomusrongi nr 2 elu-olu puudutava informatsiooni allikaks. Jaan Perti tekst on käesolevas raamatus esitatud võimalikult autentselt, väheste muudatustega.
Kuuldused, üks hädisem ja kriiskavam kui teine, nagu tuule tuisata, sosistavad küll siit, küll sealt. Kord nad hirmutavad: "Narva all on lahing! Punaste lõpmatud ahelikud veerevad edasi… Neid ei suuda keegi tõkestada!"
"Mäletate? Mäletad ju: punaste võimuajal Vene madrus, rind kohmakalt ees, pabeross viltu suus, silmis võigas üleolev helk, – oli tõeline valitseja."
Kord nad kahjurõõmutsevad: "Las aga tulevad. Mida kiiremini Tallinna jõuavad, seda parem! Las nad nüüd värisevad… Otsused on tehtud. Nimestikud on valmis… Arvete kokkuvõtt on alanud…"
Seal pöördub valitsuski korduvalt rahva poole, selle hüüd muutub närvilisemaks: "Päästke kodumaa! Vaenlane on üle piiri…"
Raskelt, päikeseta möödub novembri lõpp ja algab kõle detsember, mis viivitab lumega. Külmad vahelduvad sulaga. Kord on pori põlvini, siis jälle terav konar peksab jalgu. See oli aastal 1918.
Ent kuskil tuksus sooja, küpses võitlusjulgust, segi noorusnägemustega. Tuhmilt, uniselt valgustatud kooliklassides poetati vaheaegadel naljade ja naeru vahele sõjajutte. Ja seal tuli ilmsiks: üksikud neist olid salaja
"Lr. Sr. Nr. 2" sõduritüüpe Vabadussõja alguspäevilt 1918/1919.
kaitseliitlastena sõitnud Narva alla kaevikuisse piirikaitsele sakslastele appi esimese kodukaitsjate ešeloniga. Neilt saabus sõjakirju, otse tuleliinilt – isaema hämmastuseks.
Ühel õhtupoolikul, kui tulin koolist üle Toompea, raamatupamp kaenlas, sammusid vastu paar realisti-kaasvõitlejat ja teadsid kõnelda: täna sõidab uus soomusrong liinile.
Soomusrong! Salapärane, vähekuuldud sõna. Kuid see-eest jõuab ta otsekohe eesliinile.
Tekkis arg vaikus. Kergelt riietatud noorukite, keskkooli eelviimase klassi õpilaste peas hargnes ülitõsiseid plaane. Aeg-ajalt möödus meist tummalt inimkogusid, kuid kuskil ei kuulnud enam juttu ega naeru. Ent poiste päis kangastusid pildid ja tõsielu. Meenus eelmise õhtu vahejuhtum: tulime koos omavaheliselt referaadiõhtult Estonia puiesteel, kui rühkis vastu sama sõprusjõugu alaline liige, väheke vimmas Ernst Raudsepp, veneaegse gümnaasiumi hall õpilassinel seljas, sama kooli tärnita, valgete paeltega nokkmüts peas.
Peatuti. Vahetati mõtteid. Nagu muuseas lausus tulija: "Sõidan liinile…" Ernst köhatas, ulatas igaühele meist käe, nagu läheks harilikku käiku kooli, ja lahkus, luugates paremat jalga – uus sõdurisaabas arvatavasti pigistas.
Vaatasime talle hetke sõna lausumata järele. Kuid meie igaühe silmis helkis etteheidet ja küsimusi endale: "Jääd sa koju? Isegi nüüd! Mil oodatakse, kutsutakse, palutakse abi eesliinile… !"
Ikka veel sõnatult siin tänavanurgal seistes tekkis, küpses meis teadmine, veene, et selle soomusrongiga sõidame ka meie.
Hiljem, mil oli laskunud videvik, kohtusime uuesti ja läksime otsima oma unistatud soomusrongi. Kõiki vajalikke teateid pidime saama Pitka juurest… Teadsime ühtlasi, et see koht või kontor pidi asetsema kusagil Kalamaja kandis, jaama taga sadamarajoonis.
Sinnapoole me siirdusimegi. Küsimiste ja otsimise peale jõudsime viimati kohale ja värisevi südami koputasime ühele uksele. Meid painas nüüd vaid üks mõte: aga kui meid soomusrongile ei võeta? Mehe hääl seest hüüdis: "Sisse!"
Seletasime, mis olime kuulnud, ja et tahame vabatahtlikena uuel soomusrongil rindele sõita.
Meestest pikem, kes kandis Vene ohvitserisinelit ja vist ka papaahat peas ning kes oli toetanud seljaga vastu ust, lausus rahulikult, peaaegu ükskõikselt ja külmalt:
"Rong ei sõida välja täna, vaid homme. Tulge õhtuks kohale."
Olime ülirõõmsad – olime seega soomusrongi vabatahtlikud!
"Meil on isatalus maal püsse. Lähen toon endale ka püssi!" lausun.
"Too meile ka!"
Öö alates jõudsin vanemate tallu. Väike tulelamp rippus keskpõrandal laua kohal, selle ühel pool istus isa, teisel pool õde. Nende nägudel – sama tõsidus ja ebamäärane raskus nagu linlastelgi. Minu ilmumine ei tekitanud mingit elavust sesse üksildusse, küll sooja, kuid täna ebakodusesse ruumi. Seda polnud ka minul kaasa tuua. Ema oli pealegi külmetanud ja lamas teises toas voodis. Vaheuks oli lahti ja kostis kogu aeg oigamine. Ta küsis vaid kord, kas mina tulin, ja lamaskles endiselt. Ei olnud mingeid häid uudiseid kodustele. Palju ma ka ei kõnelnud. Seal muutis isa äkki kõnetooni:
"Olen kuulnud, koolipoisid jooksevad liinile. Kuidas siis – koolipoisid sõdima! Ega aga sina …?" Ja ta hääl muutus hoiatavaks.
Uus raskus langes hingele. Kuidas nüüd küsida veel püsse?
"Mina?! Ei. Ei ole mõelnud veel. Kuid valitsuse käskjalaks… pidime minema. Linnas pole aga püsse! Meil oli neid sakslaste eest peidus. Nelja vajan…"
Säärase jutu peale ei võinud üldine meeleolu kergemaks muutuda.
Oli südaöö. Pugesime magama. Kuid rongid sõitsid linna varakult. Kell 4 olin juba jalul ja isa ulatas mulle selga neli Jaapani vintpüssi. Mis ta küll võis tunda?
Hommikul Tallinnas jagasin kaaslastele püssid kätte. Olime juba oma püssidega kodukaitsjad! Siis hiljem läksime Pagari tänavale varustusvalitsusse sõduririiete järele. Siin võttis meid vastu polkovnik Reiman.
Jätkus kinnitusest, et sõidame liinile – meid koheldigi lahkelt noorte sõduritena, kuid polkovnikuga läks kauplemiseks.
"Viltide vastu tuleb anda oma saapad…"
See nõudmine lõi meid tummaks. Saabas jääb kõikjal jalanõuks. Kuid odav vilt kõlbab vaid külmaga ja lumehanges.
Samas,