Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Edvin Reinvaldt
Toppisin taskusse padruneid ja võtsin püssi ning varsti olin rongi kõrval maas. Meid kogunes 32-meheline salk ..
Sammume esiti väheke mööda raudteed. Rong jäi metsa varju – tahtsime vaenlasi ootamatult üllatada. Jõudnud kohale, kus vasakul mets lõpeb ja algab Mäoküla-eelne lagendik, pöördusime raudteelt alla. Rünnaku juhina saatis Paulus kahemehelise eelaheliku, millest osa võtsin, mööda lagedat otsekohe lähemate talude peale, esialgu jäädes ülejäänud meeskonnaga heki varju. Saime käsu: läheneda külale, kuni see meil õnnestub: kui avatakse vastutuli, maha heita ja oodata järele teist ahelikku, kellega koos siis peale tormata… Seda lagedat on 300–500 meetrit. Olime jõudnud vahest sada meetrit edasi, või enamgi – raudteepoolses küla äärmises talus algas liikumine: õuel jooksis mehi ja juba oli reega valge hobune õues.
Avasime otsekohe liikumisele püssitule, ise sammusime veelgi edasi. Tagasi vaadates – kapten Paulus oli heki tagant oma sõjaka ahelikuga väljas ning lahtist mõõka ülal viibutades ruttas meile kiiresti järele…
Niipea kui rüsinal edasirühkiv Pauluse ahelik jõudis meie kohale, hüppasime maast ning püssidest kogu aeg lastes, osalt hurraa! karjudes, kohati joostes lähenesime külale. Mitme mehega, püssid laskevalmis, ise rünnakuhasardis, tormasime talu õue. Maja nurga kõrval oli maas venelaste kuulipilduja, lint sees… Viisteist lasku olid tühjad, siis oli tulnud rike. Kuid meil ei ole aega arutada, mis oleks meist siis saanud, kui kuulipilduja oleks korralikult töötanud ja meie all lagedal nagu pihu peal…
"Edasi! Rutem!" kuuldus nagu kustki. Kajas võimas hurraa – ja üksteise võidu tormasime edasi.
Nüüd lõi ka Uku sekka. Kahuri kaasabi andis juurde uut hoogu. Jõudsime mäele, eel laskus madalale jõeäärne luht. All jooksis segipaisatuna arvukas venelaste kari. Hetk peatust. Andsime igaüks mõned paugud neile tagant. Ja siis suurte sammudega mäest alla – järele.
Meie ahelik oli rünnakuhoos, otse pidurdamatus sööstus. Meie tagant haugatas ikka ja jälle kahur ja granaadid lõhkesid otse pagevate punaste sipleva voolu kohal. Osa ahelikust jälitas veel vaenlast. Kuid varsti pöördusid ka viimased tagasi, kuna vaenlane oli silmist kadunud ja omapäi ette joostes võisime sattuda lõksu.
Nüüd pöördusime tagasi koguma sõjasaaki. Kuulipilduja lintidega, hulgana püsse ja padruneid, padrunikotte, kaks koormat liha, paar hobust, üks vang – meie saak polnudki väike.
Viljandi 2. kommunistliku polgu rood oli parajasti olnud söömas: taludesse jäid aurama veel mahajäetud kotletid, kui neid ründasime. Talurahvas oli rõõmus, meid tänati. Vaid ühte karjalauta oli sisse löönud meie granaat ja tapnud lehmi.
Upitasin endale selga paar venelaste püssi ja üle õla neli nende padrunikotti ja paar seljakotti. Süda tulvil rõõmust, tulime tagasi soomusrongile.
Rünnaku kestes kaotasid punased paarikümne sõduri ümber. Ja meie kaks haavatut! A. Brokmani vasaku puusa oli kuul läbistanud, riivamata konti. Brokman tuli hiljem rongile tagasi. Lipnik Tennebergi püssi oli tabanud vaenlase kuul parajasti sihtimise ajal. Selle püssiraud oli lõhki, siis oli üks kuul jooksnud kahe parema käe sõrme vahelt läbi, neid riivates ning siis haavates vasaku käe sõrme. Teine kuul oli läbistanud tema sineli ja püksid.
Võit oli võidetud. Tühiste kaotustega. Nii rõõmsat päeva polnud soomusrongil selle esimeste sõjanädalate kestel nähtud, kui see oli täna.
Võidust telegrafeeriti frondikindralile Tõnissonile. See õnnitles. Ja nüüd algas saagiks saadud liha praadimine… Lipnik Juhan Kriisa ajas küla vahel hobusega vedades liha soomusrongile.
Komandodes jutustati rünnaku üksikasju, kuidas 117 venelast pages 32 Eesti mehe eest, kuis lüüsimehed ahelikule järele ei jõudnud: tüsedakoguline Jaan Naaris, raske lüüs seljas, vajus joostes läbi lumekamara, ja lõõtsutades puhvis siis tagant järele. Valgel poolkasukal ripnemas Soome puss. Teisi taga kandis lume külmetanud pind ja need lippasid kergelt edasi.
Ent vaenlane kogus end. Tema kahurituli hakkas otsima meie rongi. Granaate langes aina lähemale. Rong tõmbus tagasi. Kuid granaatide sadu ei lakanud. Teadsime ju – nende vaatluspunkt on Kadrina kiriku tornis. Seda tabada, kirikut – ei! Ajuti saatsime vaid vaenlase patarei suunas omapoolseid tervitusgranaate, kuni laskus talvepäeva ruttav videvik.
JÕULULAUPÄEVAL TAPAL
Olgugi et soomusrongid nr 1 ja nr 2 olid Rakvere–Kunda liinil edukalt võidelnud, leidis diviisiülem siiski olevat vajaliku anda 22. detsembril käsu kaitsejoone üldiseks tagasitõmbumiseks. Koos jalaväega olid ka soomusrongid sunnitud taanduma, loovutades vaenlasele Rakvere, seejärel Tapa, ning nii jõuti, kogu aeg võideldes, esimeseks jõulupühaks Aegviidu lähistele.
Vahepeal oli Tallinnas valminud laiarööpmeline soomusrong nr 3, mis detsembrikuu teisel poolel siirdus juba rindele. Kapten Johan Pitka määrati vabariigi merejõudude juhatajaks, kapten Karl Parts sai määramise soomusrongide divisjoni ülemaks, kapten Anton Irv määrati soomusrongi nr 1, kapten Jaan Lepp soomusrongi nr 2 ja kapten Oskar Luiga soomusrongi nr 3 ülemaks. Tallinnas tehti palavikulisi ettevalmistusi soomusrongide meeskondade komplekteerimiseks.
Jõululaupäev. Kui palju see sõna kõneleb harilikes oludes! Kuid sel aastal oli kõik teisiti. Meie kaitsevägi taandus. Edu tiivustas vaenlast. Ja sammsammult pealinnale lähenenud väeüksuste enesetunne sel tähendusrikkal päeval ei saanud olla kuigi hea. Soomusrongid hoidsid siiski jonnakalt käes oma positsioone ja taandusid alles seljataguste ümberhaarangute kartusel.
Külm, tuisk. Juba hommikust peale. Soomusrongid peatusid Tapal. Vahel kihutasid siit aga Rakvere ja Tartu poole ja jõudsid siis jälle tagasi oma lähtepunkti. Punased justkui aimasid meie jõululaupäeva hardusmeeleolu ja nagu selle kiuste juba varahommikul kella 3 paiku tulistas nende patarei Tapat… Kell 6 hommikul pommitamine kordus.
Kahelt poolt Tapat kajas kahurite mürin ning šrapnelle ja granaate sadas alevi peale – majadesse, jaama ette, jaamahoonesse, rööbastele, soomusrongide vahele. Jõululaupäeva eelööl olid nad patareid edasi vedanud ja võtsid Tapa nüüd risttule alla. Üks nende patarei asus nähtavasti Torma külas, kust Tapa on nagu pihu peal…
Kaks šrapnelli tabasid jaamahoonet, purustades selle katust ja aknaid. Granaat oli lennanud läbi seinte, milles nüüd suured augud. Veehoone kohal oli rööpale langenud granaat, mis lõhkedes purustas suure tüki rööpast.
Esimese soomusrongi kahur vastas, kuid ainult harva. Tuisk summutas ees vaatepiiri. Tundus, justkui võidutseks siin sedapuhku vaenlane. Las ta siis pidutseb oma tule rõõmu!
Soomusrongid tõmbusid veidi tagasi. Neist esimene peatus veepumba kohal ja avas siit juba julgemalt tule vaenlase sihis. Äkki muutus kõik vaikseks, nagu enne äikest. Soomusrong sõitis uuesti jaama ette.
Tänavail pääses rahva seas valla märgatav paanika: joosti tagasi, nagu alevisse tungiva vaenlase eest. Osutus: hirm äratas vaid ettekujutuse nägemusi. Punane hirm kummitas Tapa rahulikke elanikke.
Peale lõunat avas vaenlase vasakpoole patarei uuesti tule. Granaadid langesid esiti küll kõrvale, kuid pikapeale sadas neid ka otse rongi ümber. Varsti pommitas Tapat juba kolm vaenlase patareid. Jaamaesine oli tules. Üks granaat lõhkes otse soomusrongi kõrval, killud külvasid üle ühe selle vaguni. Meeskond sattus lõpuks ärevusse. Neist üksikud tulid kapten Irve juurde, kes rahulikult seisis rongi kõrval ja jälgis vaenlase marutuld, ja laususid, et tõmmatagu rong tagasi…
"Mina ise tean, mida teen!"
Ja julge pealik seisatus ikka veel rongi kõrval: tal pidi kahju olema jõululaupäeval Tapat maha jätta – veel üks linn jätta pühiks vaenlase kätte.
Granaadisadu muutus üha ähvardavamaks.
Siis andis Irv signaali: tagasi! Nüüd asus ägedasti vastu pommitama ka soomusrongi kahur. Umbes paar kilomeetrit saatis rongi ikka veel tabav vaenlase kahurituli. Siin oli nende tulejuhtimine eeskujulik. Tapal töötasid nähtavasti hästi äraandjate või salaluure silmad. Mis küll tundis seejuures kapten Irv?
Õhtuks jõudis rong Lehtsesse.
Lehtses