Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Edvin Reinvaldt
reast ohvitsere ja sõdureid. Leitnant Truutsi käes olnud käsigranaati tabas vaenlase kuul. Käsigranaat lõhkes ja leitnant Truuts jäi surnuna maha.
Kivihunniku taga tulistas lüüsist vabatahtlik Jaan Naaris. Ühel hetkel vajus ta tagasi ja suust purskas verd – kuul oli tabanud teda suust ja läbistanud kaela. Mida? Kas vaenlane on ka vasakul metsas? Selgus: kapten Irv tuli Lehtse mõisast oma dessandiga tagasi ja teadmata, kus omad, kus võõrad, avas küljelt tule meie ahelikule…
Edasi rünnata oli võimatu, see olnuks enesetapp. Kapten Paulus andis käsu: "Ahelik tagasi!" Tule all kuulsid seda vaid lähemad, vaid umbes 30 poissi tuli ära kiviaia taha. Tule alt hakkas tulema teisigi – kellel sinel kuulidest läbi lastud, kellel kõhuli olles kasuka varrukad ülalt läbi tikitud, kellel saapasääred lõhki.
Koolipingikaaslane, tagasi jõudnud, jutustas: "Nii õudne oli hakata tagasi tulema. Olin ees lagedal väljal lumes. Niipea kui pea tõstsin, koondus selle kohale kuulirahe. Aga teised olid juba taganenud. Oli tunne, et kui tõusen, siis tabab kohe kuul. Neid kiunus kõikjal ümberringi. Kuid siis tuli meelde, et ema õmbles kuuevoodri vahele kirja, mis mind pidi kaitsma. See andis julgust, tekkis veendumus, et kiri mind kaitseb ja et mul üldse karta ei tarvitse. Tõusin ja tulin sammugi jooksmata kuulide alt ära."
Leitnant Truutsi laip jäigi lumme oma jäätunud verre. Haavatud leitnant Solba seoti hobuse selga sadulale. Teel palju verd kaotanud Naaris saadeti raudteeputkasse. Siin tuli ta meelemärkusele ja küsis raskelt kõneldes: "Kelle võiduga lahing lõppes?" Kuulnud, et tulime tühjalt tagasi, raputas ta vaid kahetsedes pead.
Allohvitserid Kaalep ja Gutmann tulid ise teiste toetusel rongile.
See oli sünge hommik ja üks ebaõnnestunumaid soomusronglaste rünnakuid. Pärisin Naarise lüüsi – kuigi ta Tallinnas haiglas veel nädal aega elu ja surma vahemaal oma viimast võitlust pidas. Lüüsi lael oli tardunud vereplekk. See hakkas ikka silma, kui lahingusse läksin. Ja see püsis kogu aeg, aja jooksul vaid tumenedes…
LEITNANT TRUUTSI SAATUS
Annemõisa lahingut ja leitnant Peeter Truutsi saatust meenutab kuulipildurite komando ülem Voldemar Songi.
Aegviidu jaamas tulid meile järele Tallinna koolipoisid polkovnik Peeter Kanniga eesotsas, et toetada Tapa vallutamist. Oma üllatuseks kohtasin saabujate keskel oma head tuttavat leitnant Peeter Truutsi, kes jäi minust Tartusse maha, kui ma mobilisatsiooni eel Tallinna sõitsin. Nüüd tuli ta koolipoistega rindele. Truuts, kes tavaliselt oli lõbusas ja heas tujus, näis seekord olevat murelik. Midagi rasket rõhus teda ja see väljendus kogu tema olemuses. Kui ma selle põhjuse üle järele pärisin, avaldas ta mulle kartust, et koolipoistega olevat riskantne lahingusse minna, kuna poistel puuduvad lahingukogemused. Teda, Truutsi, olevat määratud homseks Lehtse-Tapa haardelahingusse koos koolipoistega. Lohutasin teda, kuid see ei muutnud ta meeleolu. Truuts nagu aimas ette oma saatust. Järgmisel hommikul, kui lahingud Lehtse ja Tapa vahel olid käimas, tulid teated, et leitnant Peeter Truuts on lahingus surma saanud käsigranaadist, mida ta oma vöörihma küljes kandis. Kas granaat plahvatas vaenlase kuulist või plahvatas juhuslikult roomamisel, jäi selgitamata.
Peeter Truutsi laipa ei saadud kohe ära tuua. Öösel, kui sellele järele mindi, polnud seda enam kohal. Hiljem selgus, et Lehtse mõisa moonamehed olid laiba väljalt ära koristanud ja maha matnud. Nende juhatuse kaudu leidsid omaksed hiljem haua üles ja tõid Truutsi surnukeha tema sünnikohta, kus see ümber maeti.
MILLINE ON SURMAEELNE TUNDMUS?
Mida võib tunda inimene enne surma? Selle üle mõtiskleb Annemõisa lahingu taustal adjutant lipnik Jaan Jaanson.
Surmaeelsetest tunnetest on vähe kirjutatud. Tegelikult sellest ei saagi kirjutada. Kes on kord juba surnud, sellel jäävad ka surmaeelsed tunded kirja panemata. Mõnel teisel võivad need tunded teistsugused olla, kuid mina kõnelen ainult oma kogemustest Annemõisa lahingus 1918. aasta detsembri lõpul Tapa ja Lehtse vahel.
Hõredas ahelikus läbi soo, metsa ja heinamaa liikudes jõudsime lageda põllu äärde, kus meid mõisa poolt marulise püssi- ja kuulipildujatulega vastu võeti. Mõned üksikud meist jõudsid madala põlluäärse kraavini, mis suuremat kaitset ei pakkunud ja kus ohvrid veel kõige suuremad olid. Mina olin ratsa, poole tunni eest sõjasaagiks saadud suurel ja lahjal hobusel. Hüppasin hobuselt maha pikali heinamaale. Vaenlast ma ei näinud, ka ei saanud ma püssi tarvitada, kuna see oleks olnud ohtlik minu lähedal kraavis lamavatele kaasvõitlejatele. Kuulide vingumist ma enam ei kuulnud – need aina podisesid pehme ja hõreda lumega kaetud heinamaa samblasse. Tundus, nagu oleks herneid vastu plekki pillutud. Kuulide sadu ümberringi oli nii tihe, et vähemalt viiskümmend kuuli oleks pidanud mind tabama. Sellise tabamuste hulga juures oleks olnud väga raske hinge sees hoida. Hobune seisis minu kõrval, olles niiviisi heaks sihtmärgiks vaenlasele. Ajasin teda jalaga endast eemale, ühe käega ratsmetest kinni hoides. Kartsin, et ta võib kuulidest tabatuna iga hetk minu peale langeda ja siis oleksin ma nagu küpsetamata pannkook.
Olin sellal 23 aastat vana ja minu esimesed mälestused lapsepõlvest ulatusid kahe-kolme eluaasta piiridesse. Äkitselt rullus kogu minu elu lahti niisugustes detailides, et seda vaevalt jõuaks kahekümne aastaga kirja panna – kui need üldse kunagi meelde tuleksid: esimesed lapsepõlve mälestused, koolipõlv, käidud paigad ja palju muud. Seda nimetaksin enda surmaeelseks tundeks. Kui kaua see tunne tegelikult kestis, ei suuda ma kuidagi kindlaks teha. Palju aastaid hiljem lugesin kusagilt, et selline tunne või nägemus võis ainult mõned sekundid kesta.
Lipnik Jaan Jaanson (paremalt teine) koos "Lr. Sr. Nr. 2" staabikomando kirjutajate ja rongiülem Jaan Lepaga (keskel).
Minul oli tol korral suur ja lai kasukas seljas. Ühtki kuuliauku ma selles ei leidnud, et oleksin hiljem võinud hoobelda nagu Inglise laevastiku madrus pärast lahingut kodus emale: "Küll oli hea, et mul olid nii laiad püksid jalas: kuul läks pükstest läbi, kuid jalga ei puutunud."
Minust mõnikümmend sammu eemal lamas üks meie sõduritest, keda me omavahel Timukaks9 kutsusime. Kuigi ta oli endine meremees, ilmus ta rongile pasteldes ja mõni päev enne Annemõisa lahingut oli ta saanud soomuseks paari kalavinskeid10. Nende pehmed sääred said selles lahingus kaks kuuliauku, kuid jalad jäid tabamata.
ANNEMÕISA LAHINGU HINDAMISEST
Soomusrongi nr 2 dessandi tegevuse hindamisel Annemõisa lahingus peab silmas pidama, et suurem osa meeskonnast viibis esmakordselt lahingu olukorras ja oli selleks ka puudulikult ette valmistatud. Paari päeva eest järele jõudnud täienduse sõdurid olid operatsiooni juhtivatele ohvitseridele peaaegu viimseni võõrad. Ka puudusid juhtkonnal endal kogemused soomusrongide lahingutaktika alal. Olukorra ja eelseisva operatsiooni läbiviimise kohta informatsiooni ei antud.
Vaenlane avas tule momendil, mil meie ahelik lageda põllu servale välja jõudis. Punased asetsesid meie positsioonidest kõrgemal, kohati hõreda võsastiku ja puudega kaetud maastikul. Kaugus nende seisukohtadeni võis olla umbes 500–750 meetrit. Tuli oli äge, kuid mitte eriti tabav ning hakkas nõrgenema pärast seda, kui meie edasiliikumine katkes. Lahingu lõpupoole võis tähele panna mingisuguste vooride lahkumist vaenlase tagala suunas.
Õppursõdurite hoiak oli kogu operatsiooni ajal laitmatu. Asjatu oli leitnant Truutsi kartus, et kogemusteta õppursõdurid võiksid lahingus ohustada kaasvõitlejate elu. Truutsi enda surma põhjustanud asjaolud jäidki lõplikult välja selgitamata. Millegipärast oli ta ahelikust veidi kõrvale jooksnud ja sinna lamama jäänud. Seetõttu polnud võimalik täpsemalt jälgida ka tema surma põhjustanud käsigranaadi plahvatamist.
Viie mehe väljalangemine osutus kahtlemata väga kahetsetavaks, kuid vastas siiski teataval määral valitsenud olukorrale. On mõeldav, et Annemõisa lahinguga saavutati siiski kavatsetud eesmärk, mis seisnes vaenlase liikumishoo pidurdamises. Võõrastavalt mõjus asjaolu, et lahingu lõppfaasis kadus dessandi juht kapten Paulus silmapiirilt.
KOOLIPINGIST SÕDURIKS
Enda sattumist koolipingist
Selle hüüdnime all tunti "Lr. Sr. Nr. 2" vabatahtlikku Johan Estamit, endist meremeest, kellele anti see hüüdnimi halastamatu iseloomu tõttu. Estam soetas nõnda endale palju vaenlasi ning pärast Vabadussõja lõppu, kui ta demobiliseerituna rongiga oma kodukohta Kilingi-Nõmme sõitis, lõid tundmatud isikud ta kodujaama perroonil surnuks.
Kalavinskiteks nimetati pikasäärelisi, poolde reide ulatuvaid kollasest juhtnahast säärikuid, mida kasutasid peamiselt kalurid ja jahimehed. Säärikud tehti veekindlaks neid alatasa seest ja väljast tökatiga määrides ja leotades. Kalavinskid said oma nimetuse Vasknarvast, kus tegutses venelase Golovini veesaabaste tööstus. Golovini nimi levis ka tema toodetele, rahvasuus suupärasemaks muutudes (vene keeles