Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Edvin Reinvaldt
ta Tallinnas notarina, 1944. aasta sügisel põgenes Rootsi, kus töötas firma Alfort & Cronholmi majandusosakonnas raamatupidamise alal. Muttikas suri 26. novembril 1978 Stockholmis.
Annemõisa lahingus astus esmakordselt uue riigikaitse sõjalise tegurina avalikkuse ette kooliõpilastest moodustatud väeüksus. Sellest hetkest peale etendas see riigikaitsjate liik silmapaistvat osa meie Vabadussõjas – algul alamväelastena-vabatahtlikena, hiljem juba noorte tegutsemisvõimeliste ohvitseridena-juhtidena.
Rahutul 1918. aasta sügisel moodustasid vanemate klasside kooliõpilased – sageli tervete klasside kaupa – usaldatavad ja kergesti käsutatavad grupid Omakaitse ridades ja osutusid tähtsateks üksusteks korra alalhoidmisel linnades. Tallinnas tekkisid enamlaste agentide õhutusel streigid ja rahutused, riigi juhtkond oli mures, politsei alles organiseerimisel, samuti ka sõjavägi. Vähegi käsutatavad üksused olid saadetud rindele välisvaenlase vastu, kes pidevalt liikus lähemale meie pealinnale. Sellises ähvardavas olukorras otsustas ajutine valitsus – raske südamega, nagu ajutise valitsuse tolleaegne peaminister Konstantin Päts tähendas, – kasarmeerida kooliõpilased. Meid paigutati Tallinnas Narva maantee 6 asetseva Beljajevi Tütarlaste Gümnaasiumi ruumidesse, kus meist moodustati eriüksus: Tallinna kooliõpilaste rood. Olime saanud sõduriteks. Patrullisime tänavail, korralikult varustatud püsside ja käsigranaatidega. Linna strateegilistesse punktidesse olid paigutatud meie postid kergekuulipildujatega. Olime uhked – 15–18-aastased noored nagu me sellal olime –, et pealinna kaitse oli peamiselt usaldatud meile. Et selline uhkus oli põhjendatud, selgus paari päeva pärast.
"Lr. Sr. Nr. 2" kolmanda dessantroodu õppursõdurid 26. detsembril 1919. Esireas vasakult: Nõmmberg, Veinberg ja Saatman, tagareas Nesselberg ja Tammer.
Enamlastel oli korda läinud organiseerida rahvakogunemisi linnas, kus siis koos kõhklejate ja uudishimulikega moodustasid küllaltki ähvardavaid jõuke. Kooliõpilased komandeeriti välja rühmadena. Meid mõnitati, pilgati ja ähvardati, rahvas tungis lähemale, rühma ohvitser kadus rahva hulka – kogemata või meelega, see jäi selguseta – vanem ja pikem poiste seast tõi rühma rahva hulgast välja, poisid olid kindlad ja laskevalmis püssidega, kuid hoidusid verevalamisest niikaua, kuni see vähegi võimalik oli.
Raekoja juures oleval rühmal oli aga olukord muutunud väljakannatamatuks, neile oli tungitud lähedale, haaratud poiste käes olevate püsside järele. See oli väljakutse võitluseks, ükski sõdur ei loovuta relva võitluseta. Nii olid ka seal käsklust ootamata kõlanud paugud, Raekoja plats olnud mõne minutiga rahvast tühi ja olukord oli päästetud. Mõningate ohvritega rahutusetekitajate poolel oli ohtlik seis likvideeritud ja pealinnas kord jälle taastatud.
Rindel oli aga olukord muutunud üha kriitilisemaks ja vastupanu tugevdamiseks pidi ka seal kasutama kooliõpilasi. Nii sattusime umbes 70-mehelises grupis laiarööpmelise soomusrongi nr 2 dessantkomandosse, kus meil oli kokkupõrkeid vaenlasega peamiselt rünnaküritustel.
Esimese tuleproovi saime Annemõisa lahingus Lehtse ja Tapa vahel. Siin tundsime juba sõja tõelist palet ja siin polnud otsustav üksnes püssilaskmise oskus, milles me veel kuigi kindlad polnud, vaid lahinguolukorraga kaasnevad paljud kõrvalised, kuid siiski tähtsad komponendid: külm, sügav lumi, lage väli, vaenlase hästi varjatud positsioon künkal ja palju muud.
Isiklikult kõhklesin esimese lasu tulistamisel. Sügavas lumes 40–50-meetrise vahemaa roomamisel oli püssiõõs lund täis läinud. Tekkis kahtlus, kas võib tulistada – toru võis ju lõhkeda. Roomanud läheduses asetseva kivi taha, ulatasin püssi ette teisele poole kivi ja siis vajutasin päästikule. Vallandus lask ja püssiga ei juhtunud midagi.
See oli mu esimene lask Eesti Vabadussõjas. Edasi võis juba tavapäraselt tulistada.
1918. aasta viimastel päevadel jätkus meie vägede üldine taganemine Tallinna suunas. 31. detsembril toimus Lehtse ja Aegviidu vahelisel alal kümnemehelise salga luurekäik Koolma külla. Elanikelt saadud valeandmete tõttu sattus luuresalk ootamatult punastele. Salga juht leitnant Richard Reimann langes vaenlase kuulist tabatuna. Meeskonnal – nende hulgas õppursõdur Laubal – õnnestus tervena tagasi rongile jõuda.
Uueks aastaks jõudsime taandumisel raudtee läänepoolseimasse punkti, Kehra jaama lähistele.
MEIE RATSAKOMANDO LOOMISEST
Soomusrongi nr 2 ratsakomando loomist meenutab Järvamaal Ambla kihelkonnas sündinud Villem Rakfeldt, kes astus Vabadussõja algul Tallinnas loodud ratsaväeüksusse. Sealt läks soomusrongide loomisel üle laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ratsakomandosse. Sai Vabadussõjas haavata ja pärast paranemist jätkas teenistust soomusrongide diviisis kuni sõja lõpuni. Pärast sõda tegutses Paides raadiofirma Are esindajana. Aastal 1944 põgenes Saksamaale, sealt 1949. aastal edasi Austraaliasse Sydneysse, kus tal oli relvadeja jahitarvete äri. Suri Austraalias 8. mail 1989, paar aastat enne Eesti taasiseseisvumist.
Vabadussõja algul kogunesid ratsamehed-vabatahtlikud Tallinnas nüüdses Kreutzwaldi tänavas asetsenud vanasse postkontorisse. Käisime sageli kapten Johan Pitkal sadamas abiks, kui ta oma esimest soomusrongi formeeris ja varustas. Pärast seda, kui soomusrong nr 1 oli juba Narva alla suundunud, hakati formeerima kohe teist, ja kui see oli valmis, läksin ka mina selle koosseisus rindele. Seal pöördus soomusrongide komandant kapten Karl Parts minu poole ja andis mulle korralduse ratsa-luurekomando moodustamiseks. Jõhvi kaitseliitlastest saime viis meest ja nii oligi meie soomusrongil olemas oma ratsakomando. Selle koosseis oli aga väike ning igapäevased luurekäigud mõjusid meile ülepingutavalt.
Jõudnud taganedes juba Kadrina Ulja mägede vahele, kohtas kapten Parts mind jälle ja küsis, kuidas on lood ratsakomandoga. Ütlesin, et viis meest meil on. Kapten Parts vihastas selle peale ja andis mulle käsu kahe nädala jooksul muretseda vähemalt kolmkümmend meest hobustega.
Sõitsin kohe oma kodukohta Amblasse, kus minu teadmist mööda pidi Ambla Kaitseliidu ülem leitnant Schmieder moodustama ratsasalka. Temaga kokku saades andsin talle üle kapten Partsi kirjaliku käsu. Leitnant Schmieder ütles, et pöördugu ma ratsameeste saamiseks Raka mõisa omaniku poja Erich Niemanni poole, kes olevat just hetkel Sälikmäel tegevuses oma ratsasalga formeerimisega. Soovitas aga mul vaikida sellest, et mehi on vaja soomusrongile: Niemannil olevat kavatsus oma ratsameestega ühineda sakslastest koosneva Balti pataljoniga.
Meie soomusrong oli juba Tapale taganenud ja leitnant Schmieder tuli koos Ambla kaitseliitlastega Jänedale. Käisime sealt jõulupühade ajal Ambla lahingus, kust tagasi tulles siirdusime oma rongile Lehtses, et kapten Partsiga ratsakomando loomise asjus nõu pidada. Esitasime Schmiederiga ettepaneku, et kapten Parts annaks Niemannile käsu ilmuda oma ratsasalgaga tema käsutusse. Vahepeal oli aga Niemann juba Balti pataljoni ülemaga sõlminud kokkuleppe selle väeossa siirdumiseks. Kapten Parts, rongiga juba Aegviitu jõudnud, läks otsekohe kindral Aleksander Tõnissoni staabivagunisse. Kindral Tõnisson kui rindejuhataja andis siis Balti pataljoni ülemale korralduse, et Erich Niemann oma ratsasalgaga määrataks soomusrongi nr 2 ülema käsutusse, mis ka sündis. Ratsakomando ülemaks määrati kapten Raudsik ja siitpeale oli meie soomusrongil juba märksa tõsiseltvõetavam "ratsavägi" – 20 meest.
Selle "ratsaväe" kohta on Rootsi kapten Einar Lundborg, kes oli meid kord Sänna lähedal kohanud, oma mälestustes ("Soomusautoga Eesti Vabadussõjas", EKK kirjastus 1968. a, lk 97) kirjutanud:
"Vaatlesin lähemalt hobuseid ja nende varustust. Muidugi polnud ratsud mingid "araablased" ja sadulad, päitsed, ratsmed ja vööd polnud vist mõnda aega puhastust näinud ja metallosadel punetas rooste. Kuid see oli siiski ratsavägi – ühe noore, vaese, sõdiva riigi ratsavägi."
Lasin end kah Niemanni komando nimekirja panna ja sellest ajast peale oli mu saatus ühine selle üksuse omaga.
Esimene luurekäik oli minul koos viie mehega kapten Jüri Ratassepa juhtimisel Lehtse ja Pruuna mõisa. Meie rong manööverdas parajasti Jäneda pooljaama ja Aegviidu vahel. Lehtse ja Jäneda vahel oli raudtee mitmest kohast lõhutud ja rööpmetel tükid dünamiidiga vahelt välja lastud. Sõitsime kõrvalisi teid mööda Pruuna mõisa juurde. Lehtse mõis oli meile selgesti näha, igal pool liikus tihedalt punaste voore ja