Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Edvin Reinvaldt
sõitis välja, kahuriplatvormil väljas tulejuhi kogu, kuigi sellele näkku tuiskas: kuulipildujavaguni luugid olid alla lastud, ehkki oli külm talveöö…
Kuid teine soomusrong sai loa sõita Tallinna! Täitma oma liivast tühjaks põrunud soomusseinu… Rong liikus kohalt. Vedur ajas edasi pea meeletu kiirusega. Eesliinil närveldamisest ja tule all olekust tülpinud meeskond elustus äkki. Kõikide silmis helkis rõõm, ääretu jällenägemisrõõm omaste… ei, kõige seljatagusega.
ÕPPURSÕDURITEGA RINDELE
Käesoleva teose üks koostajatest, Haapsalust pärit Edvin Reinvaldt osales Esimeses maailmasõjas ning astus 1917. aastal Haapsalus asunud 1. Eesti polku. Vabadussõja algul asus Reinvaldt Tallinna ohvitseride reservi, kust 26. detsembril 1918 viidi ta 28-aastase mehena vabatahtlikuna üle laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu, kus teenis koos oma kaks aastat noorema venna Ivariga. Viimane määrati 1919. kevadel laiarööpmelise soomusrongi nr 5 komandöriks, Edvin Reinvaldt aga soomusrongi nr 2 dessantpataljoni ülemaks. Sellelt kohalt vabastati ta demobilisatsiooni korras 20. mail 1920. Aastal 1944 põgenes Edvin Reinvaldt Rootsi, aastast 1953 töötas Stockholmi riiklikus loodusteaduste muuseumis. Suri 10. märtsil 1979 Stockholmis. Oma mälestusi soomusrongile nr 2 sattumisest kirjeldas Edvin Reinvaldt järgmiselt:
Soomusrongide meeskondade koostamiseks käis 1918. aastal pidev õppetegevus Tallinna kooliõpilaste roodus. Ohvitsere aga otsiti reservi hulgast.
Venna Ivar Reinvaldtiga asusime juba tükk aega ohvitseride reservis. Ärevatest päevasündmustest hoolimata olime sunnitud ootama, et ka meid kunagi rindele määrataks. Ainsaks vahelduseks olid meile olnud vaid komandandi korraldused, mis kogenud sõjameestele tundusid mitmeti tarbetutena. Nii osutus selles olukorras väga teretulnuks kapten Oskar Luiga ilmumine ühel jõulueelsel päeval. Tema tuleku eesmärgiks oli vabatahtlike ohvitseride värbamine soomusrongidele. Andsime endid vennaga üles, osalt juba sellepärast, et kutsuja oli Luiga, meile 1. Eesti polgu Haapsalu päevilt hästi tuntud ja hinnatud kaasvõitleja.
Rindele väljasõiduks oli ette nähtud teine jõulupüha. Sellekohasteks ettevalmistusteks jätkus paarist päevast. Sakslaste poolt läbi viidud Eesti rahvusväeosade demobiliseerimine toimus alles sama aasta aprillis ja sellepärast oli meie sõjavarustus, kummalgi üks Vene poolkasukas, veel alles. Ka laskeriistad olid meil omast käest võtta. Saksa okupatsiooni üle elanud vintpüsside kõrval oli vennal üks parabellum ja minul Galiitsias "soomusena"8 saadud Austria Steyri revolver.
Eelseisev rindelesõit polnud mitte esimene sellelaadne teekond elus. Kuid kunagi enne polnud sõidu otstarve olnud nii selge kui seekord. Seevastu puudusid peaaegu igasugused kindlad kogemused, mis võimaldanuks ette kujutada, millega alustatav teekond ükskord lõppeda võiks.
Olime ettenähtud ajal raudteejaamas. Ootava rongi juures seisid gruppidena ärasõitjad – enamikus kooliõpilased – ja nende saatjad. Paistis silma noorte sõjameeste üllas tuju. Just seepärast äratas erilist tähelepanu üksinda seisev poiss, kes haledalt nuttis. Selgus, et ta tuli jaama kindlas veendumuses, et saab täna koos sõpradega minna sõtta, kuid oli sunnitud viimasel hetkel loobuma sellest õilsast kavatsusest, kuna ta polnud veel jõudnud vanusepiirini kuusteist aastat, mis oli ette nähtud vabatahtlike vastuvõtu tingimuseks ja määraks.
Viimaks hakkas rong pikkamisi liikuma. Koolipoiste hea tuju kestis kogu sõidu vältel. Elavas jutuajamises kajastusid mitmesugused, veel hiljuti kodus loetud, punanahkade ja teiste kangelaste seikluslood. Õhtul jõudsime Aegviidu jaama. Järgmisel päeval määrati mind koos vennaga teenistusse laiarööpmelisele soomusrongile nr 2.
TULERISTSED – ANNEMÕISA LAHING
Õppursõdurite saabumist tuleliinile ning nende esimest lahingut Annemõisas kirjeldab oma sõdurimärkmetes noorkirjanik Jaan Pert.
Ülemjuhataja kindral Laidoner oli käinud kooliõpilaste pataljoni ruumes, oli poisse kutsunud liinile. Teise püha õhtul sõitiski liinile koolipoistest-vabatahtlikest koosnev surma- ehk löögipataljon, iga poisi papaaha ees risti sääreluude üle kolbakujutus…
Üksus saabus oma ohvitseride ja lüüs-kergekuulipildujatega – umbes 60-mehelise iseseisva rühmitusena.
Kuna löögipataljon osutus iseseisvaks tegevusüksuseks liialt väiksearvuliseks, siis enne liinile saabumist paigutati enamik laiarööpmelisele soomusrongile nr 2.
Saabunud Aegviitu teise jõulupüha õhtul pimedas, veetsid nad oma esimese sõjaöö jaama põrandal. Hommikul külastas neid kindral Tõnisson, tervitas noori sõjamehi, soovis neile edu…
Koolipoisid soomusrongi ülema kapten Pauluse käsutusse üle antud, võttis viimane uustulnukad vastu lahkelt tervitava naeratusega.
Haihtumas oli esimene joovastus, mis kaasa saadi väljasõidul. Algas sõja- ja sõdurielu argipoolus.
Kapten Paulus oli pealegi sõjakas kergekäeline löögimees, kes armastas vaid rünnata. Maailmasõjas oli kuul läbistanud tal reieluu.
"Oli valus, teist korda kuuli konti ei taha," lausus ta vaid sõjalugusid meelde tuletades. Kuid rünnakuindu polnud läbilastud kondi valu suutnud halvata.
Juba oli tal valmis üksikasjadeni väljatöötatud Tapa tagasivõtmise kava – saabus ju rongile noori löögimehi, kes oma surmapõlguse-mütsitärnidega lausa uhkeldasid. Eks näidaku siis ka end tule ees!
Kava oli julge: sõita soomusrongidega otse Tapa jaama sisse, misjärel hüppavad rongilt maha dessandid, igale rühmale on ette nähtud täpselt, kuhu ta peab minema ja mida vallutama. Ratsasalk peab ajama Tapa kiriku taha ja võtma ära seal asuva patarei. Paulus ise pidi vallutama punaste staabi – kas või koos Jaan Anveldi endaga!
Juba pühade järelpäeva varahommikul teed parandades jõuti Tapa lähedale ja pöörduti tagasi.
Esimesena sõitis soomusrong nr 2. Tee oli eest aga liialt lõhutud. Selle parandamine võttis aega. Järgmise päeva, 29. detsembri varahommikul korrati operatsiooni. Jälle tuli parandada teed. Meeskonnad ootasid kärsitult rongidel rünnaku algust. Kell oli juba kuus. Jälle ees uus teerike. Hakkas koitma. Tapa koerad hakkasid haukuma. Kuuldus kukkede laulu. Sinna oli veel kolmveerand versta. Valgenes.
Tuli tagasi pöörduda, sest operatsioon oli üles ehitatud üllatusele. Taheti sõita vaenlase koduõue sisse pimedas ja avada igas sihis marutuli. Kuid vaenlane oli juba ärganud.
Rongid sõitsid tagasi. Peatusid teel ja dessandid viidi välja vasakule poole, lausumata, kuhu või milleks.
Et mitte tühjalt Lehtsesse tagasi tulla, mindi dessantidega vallutama Lehtse ja Anne mõisaid. Kapten Irv läks oma rongi dessandiga Lehtse, Paulus Annemõisa peale.
Metsas liikus soomusrongi nr 2 dessant kord paremale, kord vasakule. Kõik koolipoisid olid väljas. Vabariigi esimene ja seni ainus surmapataljon läks esimesele rünnakule…
Seal jooksis aheliku eest mööda jänes. Instinktiivselt peatusid kõik hetkeks. Kogu ahelikku oleks nagu läbistanud halb eelaimus…
Ahelik liikus mööda söötis põldu. Mööda teed sõitis meile vastu punaste ratsanik, arvates, et tegemist on omadega. Raporteeris, et Annemõisa on äsja jõudnud Viljandi kommunistlik polk, lisaks varemaile väeosadele, peamiselt Vene madrustele. Oma eksitust märkas ratsanik liiga hilja. Juba oli ta sisse piiratud ja lahingu esimeste paukude järel vajus surnuna lumehange…
Tema hobuse selga hüppas adjutant lipnik Jaan Jaanson, et sidet pidada oma väeüksuste vahel, sest algava, võrdlemisi hõreda metsa ees jagunes dessant kaheks: Paulus vanade sõduritega läks paremalt, Reinvaldt õpilastega vasakult peale.
Niipea kui meie ahelikud jõudsid metsa äärde, kust algas lagendik, mida mööda ainult sai mõisale läheneda, algas tuli. Nüüd lõid sekka punaste raskekuulipildujad, mis töötasid haruldaselt hästi. Kuule sadas otse aheliku pihta. Kuid meie ahelikud trügisid edasi! Koolipoisid, esmakordselt tules, ei osanud tuld karta. Ent punaste tule mõju muutus üha hävitavamaks.
Paulus ei lasknud end heidutada. Ta karjus kapten Reinvaldtile:
"Tooge
Soomuse all pidasid sõdurid silmas sõjasaaki.