Kuulikindlad lapsed. Tagage oma lapsele haigusteta elu. Joel Fuhrman

      Ilmselgelt on selle hiljutise ülekaalulisuse fenomeni algpõhjuseks suure kalorsuse ja madala toitainesisaldusega toitude kättesaadavus ja tarbimine ning kõrge toiteväärtusega toitude tarbimise vähenemine. Kui perekonnad viimaks mõistavad, et köögiviljade, ubade ja puuviljade tarbimine on korraliku toitumise alus, kohtame ülekaalulist last harva. On võimatu muutuda ülekaaluliseks, kui tarbida tervislikku looduslikku toitu.

      Meie lapsed peavad olema füüsiliselt aktiivsed, tegema sporti ja mängima, kuid olukorras, kus võltstoit on nii hõlpsasti kättesaadav, ei lahenda sportimine kogu probleemi.

      Me ei saa loota ei toidutootjatele, valitsusele, meediale ega isegi tervishoiusüsteemi autoriteetidele, et nad hoiataksid meid lastele ohtliku toidu pakkumise eest. Vaatamata sellele, et poliitilistel, majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel pakutakse koolide sööklates ebatervislikku toitu, paigaldatakse sinna limonaadiautomaate, haiglate koridoridesse kiirtoidurestoranide müügilette ja et lapsevanemad ise panevad lastele kooli kaasa sõõrikuid, on siiski meie kui lapsevanemate esmane ülesanne hoida, kaitsta ja õpetada oma lapsi elama, sööma ja selles ohte täis maailmas mõistlikult käituma. Me kõik peame mõistma, et meie endi ja meie lähedaste tervis oleneb meie tervisekäitumisest. Me peame isiklikult võtma vastutuse enda harimise eest ja oma lastele enda eest hoolitsemise õpetamise eest. Tervislikuma elu loomist saame alustada muudatuste tegemisega selles, mida meie laps kodus sööb. Lapsed omandavad kiiresti halvad harjumused, kuid teil on võimalus õpetada neid tervislikumalt toituma, et tagada neile seeläbi pikem ja tervislikum elu.

      Tänapäeval ei suurene mitte ainult Ameerika laste vööümbermõõt, juba viimased viisteist aastat on tõusujoones ka laste vererõhk.27 Väikesed vererõhu tõusud lapsepõlves ennustavad suuri vererõhu tõuse tulevikus.

      On palju andmeid selle kohta, et vähem soola tarbivates ühiskondades on inimestel madalam vererõhk kui rohkem soola tarbivates ühiskondades. Jaapanis ja Hiinas tarbitakse tihtipeale kaheksateist või enam grammi soola päevas. Kõrgvererõhutõbi ja rabandus on nendes riikides enim levinud surma põhjuseid. Riikliku tervisestatistika keskuse andmetel tarbitakse Ameerikas keskmiselt kaheksa grammi soola päevas. Selline suur naatriumitarbimine tagab meile kõrge vererõhuga vanurid.

      Suur soolatarbimine ja sellest tulenev kõrge vererõhk hilisemas elus ei tõsta vaid rabanduse saamise riski. Selle tagajärgedeks on ka neeru- ja südamepuudulikkus ning südameinfarkt. Laste madal soolatarbimine peaks mängima olulist rolli meie riigis tulevase tervise tagamisel. Soolatarbimine on seotud ka maovähi tekkimise tõenäosusega.28

      Teaduslik tõendusmaterjal näitab imikueas ja varases lapsepõlves tarbitud soola tugevat mõju kõrge vererõhu tekkimisele hilisemas elus. 29 Suur naatriumitarbimine nõuab oma: enamik ameeriklasi vajab viimaks vererõhuravimeid. Kui soolatarbimise vähendamise tagajärjel inimesel vererõhk langeb, on tegu naatriumi suhtes tundliku inimesega. Naatriumi suhtes tundlike inimeste puhul on lihtne mõista seost suure naatriumitarbimise ja sellest tuleneva kõrgenenud vererõhu vahel, kuid aastatepikkusele suures koguses naatriumi tarbimisele peavad lõivu maksma ka need, kes ei ole naatriumi suhtes tundlikud. Varases eas on raske kindaks teha, kes on suure soolasisaldusega toidu suhtes tundlikud ja kes mitte, kuna selle väljaselgitamine võtab aastaid.

      Meditsiiniajakirjas Circulation ilmus sellekohane uuring. Teadlased uurisid suurt hulka keskkooliõpilasi. Nad ei leidnud nendel noorukitel naatriumitarbimise ja kõrge vererõhu vahelist seost. Kuid kümme aastat hiljem suutsid teadlased kindlaks teha, kelle kõrge vererõhk oli tingitud varasemast suurte soolakoguste tarbimisest. Uuringu tulemuste uuesti läbivaatamisel leidsid nad, et on olemas otsene seos naatriumitarbimise ja kõrgema vererõhu vahel.30

      Lapsed, kes on harjunud vähesoolase toiduga, ei taha hiljem väga soolast toitu süüa. Need, kes harjutavad end sööma soolast toitu, jäävad seda eelistama kogu eluks.

      Epidemioloogilised uuringud näitavad, et vähese naatriumitarbimisega (vähem kui 1,350 mg päevas) täiskasvanutel ja vanuritel ei esine kõrgvererõhutõbe. Oluline on meelde tuletada, et ka tänapäeval leidub maailmas hõime, kes elavad kiviaja inimeste sarnaselt ja söövad sajaprotsendiliselt looduslikku toitu, tarbides seega alla ühe grammi naatriumi päevas. Looduslik toit sisaldab tavaliselt 0,5 mg naatriumi kalori kohta. Tänapäeva inimese eelkäijad elasid soolavaeses maailmas. Inimkonna ajaloo vaid viimase paarituhande aasta jooksul on meil olnud võimalik süüa nii palju soola kui tahame.

      Naatriumitarbimise vähendamisel pärast kõrge vererõhu tekkimist ei ole sellist vererõhku langetavat toimet nagu varasemas eas soola vältimisel. Pärast sadade epidemioloogiliste, kliiniliste ja eksperimentaalsete uuringute läbitöötamist leidsid naatriumitarbimise pikaajalist mõju vererõhule uurivad teadlased, et „on olemas kindlad, isegi lõplikud tõendid selle kohta, et toitumisega saadava soola koguse vähendamine alla 2000 mg-ni päevas hoiab ära kõrgvererõhutõvest põhjustatud tõsise terviseprobleemi tekkimise“.31 Keskmine ameeriklane tarbib ligikaudu 4000 mg naatriumi päevas. Looduslikud toidud, millele ei ole eraldi soola lisatud, sisaldavad tavaliselt ideaalses koguses naatriumi – umbes 600–1000 milligrammi.

      Enamik minu patsientidest räägib, et nende perekondade või sõprade poolt kõige levinum küsimus nende loodusliku ja taimse toitumisstiili kohta on: „Kui toidus on nii vähe loomse päritoluga aineid, kuidas ma siis sealt piisavas koguses valku kätte saan?“ Paljud inimesed usuvad, et toitumine on terviklik, kui see sisaldab ohtralt loomseid toite. Toitumisteemalised raamatud ja ajakirjad külvavad segadust, suunates inimesi tarbima süsivesikute asemel suurtes kogustes valke. Lisaks on hulk inimesi, kes püüavad meile selgeks teha, et peaksime leidma täpse tasakaalu rasvade, süsivesikute ja valkude vahel kalkulaatori abiga või püüdma määrata ideaalset makrotoitainete kogust oma päritolu, jalanumbri, silmavärvi, veregrupi või koguni oma ema neiupõlvenime tagurpidi kirjapildi järgi. Need moodsad vaatenurgad ei põhine teadusel ja jätavad inimese toitumise olulisimad teemad sootuks tähelepanuta. Inimeste toitumisvajaduste mõistmiseks on esmalt vaja vahet teha mikro- ja makrotoitainete vahel.

      Ainsad olemasolevad makrotoitained on valgud, rasvad ja süsivesikud. Makrotoitained on toitained, mis sisaldavad kaloreid, varustades meid seeläbi energiaga. Mikrotoitained on toitained, mis ei sisalda kaloreid, kuid millel on muud olulised ülesanded. Mikrotoitained on näiteks vitamiinid, mineraalained, kiudained, bioflavonoidid, antioksüdandid ja muud fütokemikaalid.

      Kahjuks valitseb tänapäeva kogukondade toitumises mikrotoitainete puudus ja makrotoitainete, seega kalorite üleküllus. Tegelikult on siin tegu ühega põhilistest