Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks

Sarajevo, lk 36–37.

136

Dedijer, Road to Sarajevo, lk 236; Jean-Jacques Becker, „L’ombre du nationalisme serbe”, Vingtième Siècle, 69 (2001), lk 7–29, siin lk 13.

137

Teise Balkani sõja lõpetasid 1913. aasta augustis sõlmitud Bukaresti ja septembris alla kirjutatud Konstantinoopoli rahu. Toimetaja.

138

Lisaks astus Bulgaaria vastu sõtta ka Türgi. Toimetaja.

139

Paget Greyle, Belgrad, 6. juuni 1913, TNA, FO 371/1748.

140

Crackanthorpe Greyle, Belgrad, 7. september 1913, samas, l 74–76.

141

Carnegie Foundation, Enquête dans les Balkans, lk 144; Katrin Boeckh, Von den Balkankriegen zum Ersten Weltkrieg. Kleinstaatenpolitik und ethnische Selbstbestimmung auf dem Balkan (München, 1996), lk 125–126.

142

Boeckh, Von den Balkankriegen, lk 164.

143

Peckham Crackanthorpe’ile, Üsküb, 23. oktoober 1913; Crackanthorpe Greyle, Belgrad, 17. november, TNA, FO 371/1748, l 147–148, 158.

144

Greig Crackanthorpe’ile, Monastir, 25. november 1913, samas, l 309.

145

Greig Crackanthorpe’ile, Monastir, 30 november 1913, samas, l 341–350, siin l 341.

146

Greig Crackanthorpe’ile, Monastir, 16. detsember 1913, samas, l 364.

147

Greig Crackanthorpe’ile, Monastir, 24. detsember 1913, TNA, FO 371/2098, l 11–15, siin l 13–14.

148

RGV (Robert Gilbert Vansittart) ääremärkus välisministri ringkirjal 9. detsembrist 1913, TNA, FO 371/1748, l 327.

149

Vt Pašići kommentaare 3. aprillist 1914 Đorđevići kirjale välisministeeriumile Belgradis, Konstantinoopol, 1. aprill 1914, väljaandes DSPKS (7 köidet, Belgrad, 1980), 7/1. kd, dokument 444, lk 586.

150

Abist keelduti põhjendusega, et Venemaa esindaja Pavel Miljukov olevat „Serbia vaenlane”, kuna ta on Riigiduumas kõneldes pooldanud Makedooniale autonoomia andmist, vt Boeckh, Von den Balkankriegen, lk 172.

151

Remak, Sarajevo, lk 57.

152

Buha, „Mlada Bosna”, lk 173–174.

153

Sõdade mõjust Serbia armeele: Descos Doumergue’ile, Belgrad, 7. mai 1914, DDF, 3. seeria, 10. kd, dokument 207, lk 333–335.

154

Kas Apis kavatses niisuguse vandenõu teoks teha, pole selge ja selle üle vaieldakse praegugi, vt MacKenzie, Apis, lk 119–120; Musta Käe ja parlamendi opositsiooni sidemetest vt Vučković, Unutrašnje krize, lk 187.

155

Dedijer, Road to Sarajevo, lk 389.

156

Apis väitis kohtuprotsessil Thessaloníkis 1917. aastal, et usaldas agent Rade Malobabićile kõikide atentaadi üksikasjade korraldamise. Kas kaasatud oli kogu Ujedinjenje ili smrt!, või ainult Apise lähikonna ohvitserid ja agendid, pole päris selge, vt David MacKenzie, The „Black Hand” on Trial: Salonika, 1917 (Boulder, 1995), lk 45, 261–262; Fritz Würthle, Die Sarajewoer Gerichtsakten (Viin, 1975), Miloš Bogičević, Le Procès de Salonique, Juin 1917 (Pariis, 1927), lk 36, 63; MacKenzie, Apis, lk 258–259.

157

Bogičević, Procès de Salonique, lk 78–80, 127.

158

Luigi Albertini, The Origins of the War of 1914, tlk Isabella M. Massey (3 köidet, Oxford, 1953), 2. kd, lk 73; MacKenzie, Apis, lk 128.

159

12. oktoobril 1914 toimunut kirjeldatakse väljaandes Albert Mousset, Un drame historique: L’attentat de Sarajevo (Pariis, 1930), lk 131.

160

Albertini, Origins, 2. kd, lk 86–88.

161

Köhler, Prozess, lk 44.

162

Remak, Sarajevo, lk 63.

163

Köhler, Prozess, lk 4.

164

Samas, lk 23.

165

Paljuvaieldud Bosnia ja Serbia majandussuhete kohta vt Evelyn Kolm, Die Ambitionen Österreich-Ungarns im Zeitalter des Hochimperialismus (Frankfurt Maini ääres, 2001), lk 235–240; Robert J. Donia, Islam under the Double Eagle. The Muslims of Bosnia and Herzegovina, 1878–1914 (New York, 1981), lk 8; Peter F. Sugar, The Industrialization of Bosnia-Herzegovina, 1878–1918 (Seattle, 1963); Palairet, Balkan Economies, lk 171, 231, 369; Robert A. Kann, „Trends towards Colonialism in the Habsburg Empire, 1878–1918: The Case of Bosnia-Hercegovina 1878–1918”, väljaandes D. K. Rowney ja G. E. Orchard (toim), Russian and Slavic History (Columbus, 1977), lk 164–180; Kurt Wessely, „Die wirtschaftliche Entwicklung von Bosnien-Herzegowina”, väljaandes Wandruszka ja Urbanitsch (toim), Die Habsburgermonarchie, 1. kd, lk 528–566.

166

„Mägipärg” ei räägi otseselt Miloš Obilićist, aga tema nime, mida mainitakse tekstis kakskümmend korda, on kasutatud sümbolina, mis võtab kokku kõik parima serblaste vapras ja ohvriterohkes võitluses. Ingliskeelset teksti koos asjaliku kriitikaga vt http://www.rastko.rs/knjizevnost/njegos/njegos-mountain_wreath.html.

167

Gavrilo Principi tunnistus väljaandes Professor Pharos (pseudonüüm), Der Prozess gegen die Attentäter von Sarajewo (Berliin, 1918), lk 40.

168

Köhler, Prozess, lk 41.

169

Samas, lk 30, 53.

170

Samas, lk 5.

171

Samas, lk 6.

172

Samas, lk 6.

173

Samas, lk 9.

174

Samas, lk 24.

175

Samas, lk 137, 147.

176

Samas, lk 145–146, 139.

177

Čubrilovići tülidest õpetajatega vt Zdravko Antonić, „Svedočenje Vase Čubrilovića o sarajevskom atentatu i svom tamnovanju 1914–1918”, Zbornik Matice srpske za istoriju, 46 (1992), lk 163–180, siin lk 165, 167.

178

Ljuba Jovanović, „Nach dem Veitstage des Jahres 1914”, Die Kriegsschuldfrage. Berliner Monatshefte für Internationale Aufklärung, 3/1 (1925), lk 68–82, siin lk 68–69; selle dokumendi tähtsusest vt Albertini, Origins, 2. kd, lk 90; aga niisugune versioon sündmuste käigust pole leidnud üleüldist tunnustust, vt nt Buha, „Mlada Bosna”, lk 343, kus väidetakse (muude otseste tõendite puudumisel), et Pašić oli noormeeste piiriületustest teadlik, aga ei tundnud huvi nende ülesande vastu; vt ka Bataković, „Nikola Pašić”, lk 162; Stanković, Nikola Pašić, eriti lk 262.

179

Tõenditest, et Pašić oli peagi juhtuvast teadlik, räägitakse väljaandes Albertini, Origins, 2. kd, lk 90–97 – Albertini keskendub L. Jovanovići tunnistusele, mida toetab oletus, et Ciganović oli Pašići agent; Albertini kaastööline Luciano Magrini lisas siia veel kaks Pašići lähikondlaste tunnistust, mis võeti sõja ajal, vt Luciano Magrini, Il dramma di Seraievo.

Скачать книгу